LITMIR.BIZ

Скачать книгу

liikmetele valiti ka asemikud ning majandustegevuse jälgimiseks valiti igal üldkoosolekul revisjonikomisjon koos asemikega.

      Juhatus võis abistamistegevuse tõhustamiseks kutsuda ellu EVVA esindusi eri maades (põhikirja § 16) ning eriliste tegevusalade tõhusamaks korraldamiseks ja juhtimiseks ning eriülesannete tarvis moodustada sektsioone, hooldusgruppe jne, kes töötasid neile antud juhiste või kodukorra alusel (§ 15). EVVA koostatud metoodika põhjal moodustati Euroopa riikides hooldusgrupid Belgias, Ühendkuningriigis, Prantsusmaal, Saksamaal, Soomes, Norras ja Šveitsis. Rootsis loodi hooldusgrupid Malmös, Göteborgis ja Eskilstunas, mitmed üksikhooldajad tegutsesid muudeski kohtades.

      Suuremates eestlaste asukohamaades, nagu USAs, Kanadas ja Austraalias, moodustati eesti vangistatud vabadusvõitlejate abistamistoimkonnad (EVVAT). Oma põhikirja ega kindlat liikmeskonda EVVATitel ei olnud ning tegevuses alluti vastava riigi eestlaste keskorganisatsioonile, kelle otsusega määrati abistamistoimkonna juht, kes omakorda koostas endale meeskonna. Erinevalt EVVA keskorganisatsioonist toimkonnad aastakoosolekuid ei pidanud. Nii tegutsesid need toimkonnad ja hooldusgrupid Rootsis asuvast keskorganisatsioonist võrdlemisi sõltumatult, kuid pidasid emaorganisatsiooniga tihedat kirjavahetust, järgisid viimase välja töötatud metoodikat ning kandsid sinna üle ka kohapeal kogutud annetusi. Aru anti nii EVVAle kui ka oma maa pagulaste keskorganisatsioonile.

      Toimkonna juht pidas enamasti kirja teel ühendust Ants Kippariga, kellelt sai informatsiooni poliitvangide kohta ja EVVA üllitatud trükiseid kohapeal levitamiseks. Saadud teabe edastas toimkonna juht aktivistidele ning asukohamaa hooldusgruppidele ja üksikhooldajatele. Eesti organisatsioonide seast otsiti vabatahtlikke, kellele tehti ülesandeks poliitvange hooldada ja annetusi koguda. Majandustegevuse aruandeid toimkonnad ega hooldusgrupid keskusele üldiselt ei esitanud ja nii sai keskus majandusaruannetes näidata üksnes enda tulusid ja kulusid.

      Alljärgnevalt on antud ülevaade EVVA juhtorganitesse (vt Lisa 2) kuulunud isikutest.

      EVVA juhatusse kuulus ühtekokku 35 isikut. Kokku oli EVVAl kolm esimeest: Ants Kippar aastail 1978–1987, Jaak Jüriado (1987–1988, 1989–1993) ja Heiki Ahonen (1988–1989). Abiesimeesteks olid Jüriado, Mihkel Jüris ja Kulla Velliste ning lühemat aega Ahonen ja Tiit Madisson.

      EVVA juhatusse kuulus eri aegadel 24 isikut: Ahonen, Viiu Must Appelholt, Ivi Hubel-Puusepp, Jüriado, Jüris, Mart Kikerpuu, Kippar, Helvi Klement, Woldemar Krüppelman, Leena Haabma, Endel Laidna, Jüri Lina, Maksim Lääts, Madisson, Henri Malvet, Ants Pahv, Irma Laine Palm, Heikki Rikk, Pia Saare, Aare Seemre, Gunnar Sillaste, Elmar Tõldsepp, Velliste ja Marje Õunapuu. Neist kõige pikema staažiga juhatusliige oli EVVA asutajaliige Krüppelman, kes kuulus kõikidesse juhatustesse. Jüriado ja Velliste olid arvult seitsme juhatuse liikmed, Velliste peale selle veel ühe juhatuse koosseisu asemik. Oli mitmeid, kelle osalus juhatuses piirdus ühe korraga, nagu Klement, Lina, Rikk, Laidna, Malvet ja Must Appelholt.

      Veel seitse isikut osalesid EVVA tegevuses juhatuse asemikena. Nendeks olid Kindel Hong, Mark Karell, Raivo Parind, Lembit Pella, Kai Ring, Kaarel Vahtras ja Kalju Valdmaa. Neist kuulus Karell VI–VIII ja Pella V–VIII juhatuse koosseisu. Ülejäänute osalus piirdus ühekordse juhatuses tegutsemisega.

      Revisjonikomisjoni liikmeteks olid Voldemar Palm, Senta Karupää ja Harald Nurk ning revisjonikomisjoni asemikeks Rein Puusepp, Õunapuu ja Ailo Mikiver. Neist Palm oli kaheksa ja Karupää seitsme revisjonikomisjoni liige (peale selle ühe komisjoni asemik) ning Puusepp seitsme revisjonikomisjoni asemik.

      Veel enne EVVA asutavat koosolekut oli 1978. aasta jaanuari algul moodustatud Kanadas Torontos EKNi juurde Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamise Toimkond (EVVAT Toronto), mille esimeheks sai August Nõmmik ning liikmeteks olid Erik Altosaar ja Henny Aruja. Toimkond tegutses Toronto Eesti Majas aadressil 958 Broadview Ave № 208, Toronto, Ontario M4K 2RG.

      Ülevaate koostamise Toronto EVVATi tegevuse kohta muudab keeruliseks see, et EVVA arhiivis puuduvad toimkonna tegevusaruanded, samuti ei õnnestunud leida Kippari kirjavahetust Toronto EVVATi juhtidega. Erandiks on siin 1986. aastal puhkenud võrdlemisi teravas toonis kirjavahetus Kippari ning Toronto EVVATiga seotud EKNi juhtide Laas Leivati ja Priit Aruvaldi vahel, millest saab mõningat teavet EVVA Stockholmi keskuse ja Toronto EVVATi vaheliste suhete iseloomust. (Seda kirjavahetust vaatleme lähemalt allpool. – autor) Ka Kanada eesti ajalehtedes pole peaaegu midagi leida EVVA Toronto toimkonna tegemiste kohta.

      Toimkonna esimehed Nõmmik ja Aruvald ning sisulise töö tegija Aruja ei ole enam meie hulgas ning neid ei ole võimalik küsitleda. Leivat küll kuulus toimkonna koosseisu, kuid kuna ta oli ka EKNi esimees, võis tema osalus toimkonna tegevuses olla pigem nominaalne. Toimkonna viimaselt esimehelt Viive-Ann Lomaxilt ei õnnestunud nende ridade autoril mingeid andmeid saada. Otsustades selle järgi, et tema ettevõtmistest ei leidu ajalehtede veergudel peaaegu ridagi, ei saanudki see eriti muljetavaldav olla. Nendel põhjustel saab Toronto EVVATist anda esialgu üksnes fragmentaarse pildi, mis on kokku pandud eri allikatest kogutud infokildudest.

      Nii näiteks saame Toronto eestikeelse ajalehe Vaba Eestlane kaudu teada, et EKNi üldkogul 29. oktoobril 1983 tegi EVVATi poolt ettekande Aruja. Seda, millest Aruja oma ettekandes rääkis, ei peetud vajalikuks ajalehes ära trükkida. Samas võeti teatavaks, et August Nõmmik on otsustanud lahkuda EVVATi esimehe kohalt. Koosolek tegi EKNile ülesandeks leida EVVATile uus esimees.

      USA EVVATi esimehe Olaf Tammarki 5. jaanuari 1984 kirjas Kipparile on muu hulgas juttu sellest, et eelmise aasta (1983 – autor) oktoobris oli EKNi juhatus Nõmmiku ametijärglaseks määranud Priit Aruvaldi, kes samal ajal asus täitma ka EKNi peasekretäri ülesandeid. Tammark kirjutas, et novembris Torontos Elmar Pähna 75. sünnipäeval viibides kasutas ta juhust ning korraldas kohtumise Aruvaldiga, selgitades talle USA EVVATi töö süsteemi ja seniseid tulemusi. Sellega seoses avaldas Tammark lootust, et Aruvald tunduvalt noorema ja energilisema mehena mõistab, kuivõrd oluline on EVVATi töö tänapäeva vabadusvõitluses ning et Torontos pannakse asjad liikuma.112 Kõige järgi otsustades oli see liiga optimistlik ootus.

      Aruvald juhtis EVVATit veidi üle aasta. Vaba Eestlase teatel valiti 30. jaanuaril 1985 Toronto EVVATi aastakoosolekul toimkonna uueks esimeheks Lomax. Abiesimeheks valiti Aruja, sekretäriks Leida Helde, laekuriks Aruvald ning ametita liikmeteks Nõmmik ja Leivat. EVVATi esimehe kohalt lahkuv Aruvald hindas oma lühikeses ülevaatekõnes toimkonna senist tegevust üldiselt kordaläinuks. Nii näiteks oli eelmise aasta veebruaris korraldatud Mart Nikluse vabadusmarss ja allkirjade kogumine tema vabastamisapellile. Püüti leida võimalusi koostööks teiste rahvusgruppidega, mille ühe üritusena korraldati kontsert Roy Thomson Hall’is, kus tutvustati dissidentide olukorda Nõukogude Liidus. Koosolekul otsustati taas kord pöörduda eesti ühiskonna poole abipalvega hooldusgruppide moodustamiseks. Tõdeti, et vabadusvõitlejad vajavad järjekindlat abi ning hooldus võib neile ja nende perekondadele tähendada rohkem, kui suudetakse ette näha. Torontos kõnelenud Sergei Soldatovile viidates rõhutati, et vangilaagritesse välismaalt saadetud kirjad võivad olla vangi jaoks elupäästjaiks.113

      Koostöö puudumisest Toronto EVVATi ja EVVA keskorganisatsiooni vahel annab tunnistust Kippari 1986. aasta 15. jaanuari kiri Toronto EVVATile. Sellest teatatakse kahetsusega, et eelmisel aastal (1985 – autor) laekus eesti poliitvangide, tagakiusatud vabadusvõitlejate ning nende perekondade abistamiseks Kanadast ainult 11 447,50 SEKi ehk 2 100 Kanada dollarit (CAD). Seegi summa tuli Vancouverist alles detsembri lõpus. Torontost ega ka teistest Kanada eestlaste keskustest ei laekunud mitte ühtegi dollarit. Kanada eestlased katsid seega ainult viiendiku ettenähtud toetussummast. (Kõne all on EVVA aktsioon, millega kavandati eraldada 30 000 rubla poliitvangide ja vabadusvõitlejate perekondade abistamiseks, korraldades vahendite saamiseks ülemaailmse korjanduse. Kanada osakaal oleks selles aktsioonis olnud 10 00 °CADi. – autor) Edasi jätkas Kippar, et kuna EKN pole seni võtnud vaevaks vastata abistamise asjus EVVA 1985. aasta 7. oktoobri kirjale ning Toronto EVVAT ei näe ette võimalusi abistamissummasid hankida, ollakse sunnitud 9 00 °CADi suuruse summa „kokkukerjamiseks“ pöörduma eesti organisatsioonide, koguduste, ettevõtete ja üksikisikute poole. Kippar palus saata nende aadressid. Lõpetuseks rõhutas ta, et on sunnitud paluma vastust varem korduvalt esitatud küsimusele, millised eesti

Скачать книгу