LITMIR.BIZ

Скачать книгу

number. Vastasin tema kirjadele sellel aadressil. Kirjavahetus jätkus ka hiljem, kui olin asumiselt tagasi kodumaale jõudnud. Alles 1989. aastal sain teada, et salapärane Karl Kesa ei ole keegi muu kui Gunnar Sillaste.

      Otseseid sidemeid avaliku vastupanuliikumisega EPHl ei olnud ning pole ka andmeid salajaste kontaktide kohta. Poliitilisi avaldusi EPH ei teinud ega osalenud ka protestiaktsioonides okupatsiooni vastu ja poliitvangide kaitseks. EPH lahkulöömine ja tegutsemine iseseisva abistamisorganisatsiooniga EVVA tegevust silmanähtavalt ei häirinud. Mõlemal organisatsioonil jätkus tarkust hoiduda edaspidi üksteist avalikult ründamast või tegevust kritiseerimast.

      15. detsembril 1984 toimunud üldkoosolekule oli kohale tulnud 14 EVVA liiget. Seegi kord piirduti aruande täisteksti ettekandmise asemel EVVA esimehe täiendavate seletustega. Muu hulgas teatas Kippar, et EVVA materjale on kasutatud rändaval Balti näitusel Norrköpingis ja Eskilstunas. Poliitvangide päeval Rootsi Rahvapartei esimehe Bengt Westerbergi lubatud toetus 10 000 SEKi oli kohale jõudnud. Teatati, et Ühisabi on saatnud aastate jooksul pakke 60 000 SEKi eest. Tal oli edastada ka negatiivsemaid uudiseid. Näiteks tuli Stockholmi armeemuuseumist teade, et neil ei ole võimalusi EVVA näituse väljapanekuks.105

      Kippari ettepanekul võtsid koosolekulised vastu resolutsiooni, millega EVVA kuulutas laupäeva, 21. septembri 1985 Eesti Vangistatud Vabadusvõitleja Päevaks (EVVP). Vastavas avalduses kinnitati ühtekuuluvust kodumaal asuva eesti rahvaga, rõhutati solidaarsust seal peetava vabadusvõitlusega, toetati eesti vangistatud vabadusvõitlejaid ja poliitvange ning kutsuti eesti organisatsioone korraldama sel päeval eesti vastupanuliikumisele ja vangistatud vabadusvõitlejatele pühendatud aktusi, organiseerima Nõukogude Liidu esinduste ees avalikke demonstratsioone Eesti iseseisvuse nõude ja poliitvangide vabastamise nõude esitamisega ning koostama vastavaid väljapanekuid.106

      Eelmise juhatuse koosseisust jätkasid Jüris, Jüriado, Velliste, Krüppelman, Pahv ja Kippar. Uute liikmetena lisandusid Hubel-Puusepp, Pia Saare ja varem revisjonikomisjoni kuulunud Õunapuu. Juhatuse asemike arvuks otsustati senise kolme asemel määrata kaks. Asemikeks valiti Karell ja Lembit Pella. Revisjonikomisjoni koosseis jäi endiseks: Karupää, V. Palm ja Nurk. Selle asemikest jätkas Puusepp, ent Õunapuu asemel oli kaasatud Kippari väimees Ailo Mikiver.107

      25. jaanuaril 1985 toimunud EVVA juhatuse koosolekul otsustati korraldada müügilaud ja publikatsioonitahvlid väljapanekuks Eesti Vabariigi aastapäeva pühitsemisel Stockholmi kontserdimajas. Ühes EVVP tähistamisega 21. septembril 1985 otsustati samal päeval korraldada Stockholmis EVVA päev ning standardväljapanekud Eesti Majas Rootsis ja EVVA päev Lundis.108

      Kui tavaliselt korraldati EVVA üldkoosolekuid detsembrikuus, siis 1985. aasta üldkoosolek peeti millegipärast vajalikuks kutsuda kokku 21. septembril. Koosolekule oli tulnud 16 EVVA liiget. Kippar andis ülevaate EVVP aktusest ja selle korraldamise eeltööst, samuti EVVPst Göteborgis. Jüriado teatas, et poliitvange kujutavad müürilehed on Stockholmi kesklinnas üles pandud. Kippar vastas küsimustele, mis puudutasid info levimist Eestis ja väljaspool. Endine juhatus ja revisjonikomisjon valiti tagasi.109 EVVA 1984.– 1985. aasta tegevusaruande lisas on ära toodud andmeid organisatsioonisisesest tööjaotusest:

      • Kippar – esimees, postižiiro ja panga allkirja õigus, keskuse ülemaailmse tegevuse koordineerimine, kontaktid okupeeritud kodumaaga, välispoliitilised aktsioonid, publikatsioonid;

      • Jüris – abiesimees, keskuse organisatsioonilised küsimused, hooldusülesanded, hooldajatega ühenduse pidamine;

      • Jüriado – abiesimees, postižiiro ja panga allkirja õigus, kontaktid noorteorganisatsioonidega, noortest koosnevate hooldusgruppide organiseerimine, eriprojektid, kontaktid Soome asutuste, ettevõtete ja organisatsioonidega, hooldusülesanded, hooldajatega ühenduse pidamine, aktsioonitoimkonna organiseerimine ja juhtimine;

      • Velliste – abiesimees, kontaktid naisorganisatsioonidega, vastavate hooldusgruppide organiseerimine, eriüritused, hooldusülesanded, hooldajatega ühenduse pidamine, toetuspakkide toimkonna juhtimine;

      • Krüppelman – laekur, postižiiro ja panga allkirja õigus, keskuse majandusküsimused, hooldusülesanded, hooldajatega ühenduse pidamine;

      • Saare – abilaekur, keskuse sissetulekute hankimisele kaasaaitamine (toetuskuulutused jne), hooldusülesanded, hooldajatega ühenduse pidamine, toetuspakkide toimkonna liige;

      • Õunapuu – sekretär, tõlked ja korrektuurid, hooldusülesanded, hooldajatega ühenduse pidamine;

      • Pahv – abisekretär, kontaktid eesti organisatsioonidega, hooldusülesanded, hooldajatega ühenduse pidamine;

      • Hubel-Puusepp – ametita liige, hooldusülesanded, hooldajatega ühenduse pidamine, toetuspakkide toimkonna liige.110

      20. septembril 1986 Eesti Majas toimunud EVVA üldkoosoleku pooleleheküljeline protokoll ei sisalda peaaegu üldse mingit informatsiooni. Saab teada ainult seda, et koosolekul osales 13 isikut ning juhatusse valiti Õunapuu asemel Mart Kikerpuu.111

      Ülaltoodud koosolekuprotokolle vaadeldes torkab kohe silma osavõtjate vähesus. Koosolekuliste arv ei ületanud kunagi 20 inimest. Seega osalesid üldkoosolekutel valdavalt EVVA juhtorganite liikmed ja nii kujutasid need koosolekud pigem EVVA juhatuse koosolekuid kui EVVA liikmete üldkogusid. EVVA põhikirja § 7 kohaselt oli EVVA kõrgeim organ üldkoosolek. Eeldatav oleks olnud, et üldkoosolekutest oleks osa võtnud arvestatav hulk EVVA aktiviste ja vähemalt EVVA toimkondade esindajad. Kuigi EVVA toimkondadele saadeti koosolekute otsused laiali ringkirjadena, ei asendanud see moodus siiski vahetu kaasarääkimise võimalust, milleks EVVA põhikirja kohaselt oligi üldkoosolek ette nähtud.

      EVVA põhikirjas ei olnud sätestatud ka esindusnormi EVVA allasutuste osalemiseks organisatsiooni üldkoosolekutel. Samuti ei sisaldanud põhikiri EVVA liikmete üldkoosolekust osavõtu korda ega tingimusi. Kuna EVVA põhitöö korraldamine ja ka tegelik elluviimine lasus peaaegu täielikult esimehe õlul, kujunesid koosolekud tema esitatud aruannete kuulamiseks ja majandusaruannete formaalseks heakskiitmiseks. Teadaolevalt eelistaski Kippar kogu töö ise ära teha ega delegeerinud tööülesandeid teistele juhatuse liikmetele. Nii jäi viimastele üksnes statistina heaks kiita EVVA poolt aasta jooksul tehtud töö aruanne ja siis rahulikult laiali minna oma igapäevaste toimetuste juurde. Allpool näeme, millistesse raskustesse sattusid seetõttu need, kes pärast Kippari ootamatut surma asusid tema tegevust jätkama.

      Liikmeskond, juhtorganid ja haruorganisatsioonid

      EVVA põhikirja § 4 kohaselt on EVVA liikmeteks eesti organisatsioonid, ettevõtted ja üksikisikud, kes soovivad toetada eesti vangistatud vabadusvõitlejaid. Teisel üldkoosolekul 12. detsembril 1981 võeti vastu otsus registreerida EVVA liikmeina kõik selleks soovi avaldanud üksikisikud, organisatsioonid ja ettevõtjad, kes toetavad Eesti poliitvangide abistamist. Kummatigi puuduvad andmed EVVA liikmete registri kohta, mida nähtavasti ei koostatudki. Sellest võib järeldada, et EVVA liikmelisuse tingimuseks oli üksnes liikmemaksu tasumine või abistamistegevuse toetamine. Muid kohustusi liikmeksolekuks EVVA põhikiri ei nõudnud. Põhikirjast ei selgu sedagi, kas liikmestaatuse saamiseks piisas ühest annetusest või oli vajalik pidev toetamine. Seda, millistel alustel võis kellegi EVVA liikmete seast välja arvata, ei olnud põhikirjas sätestatud. Nõnda ei kujunenudki EVVAl registreeritud liikmeskonda, kelle üle oleks peetud arvestust ja jälgitud, kuidas täidetakse liikmemaksu kohustust.

      Kindla liikmeskonnaga olid EVVA juhtorganid, nagu juhatus ja revisjonikomisjon. EVVA toimkondadel USAs, Kanadas ja Austraalias, mis tegutsesid kohalike eestlaste keskorganisatsioonide osakondadena, olid samuti fikseeritud liikmeskonnaga juhatused. Toimkondade liikmete kohta ei peetud aga arvestust sealgi. Samuti ei olnud toimkonnad kehtestanud oma liikmetele liikmemaksu, vaid rahastasid oma tegevust annetustest. Hooldusgrupid ja üksikhooldajad tegutsesid võrdlemisi iseseisvalt,

Скачать книгу