LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kõrvale. See muidugi süvendas lõhesid pagulasühiskonnas, ahendas oluliselt abistamisorganisatsiooni kandepinda ega tulnud vabadusvõitlusele kasuks. Samas ei saa muidugi õigeks pidada Kippari seisukohta, et välisvõitlus on lõppenud ja asendunud vabadusvõitlusega ehk piirduda tuleb üksnes kodumaise vastupanuliikumise toetamisega. Siinkohal tuleb kindlasti nõustuda Hormi seisukohtadega. Välisvõitlus, mis seisnes pagulasorganisatsioonide väsimatus tegevuses juhtimaks asukohamaade valitsuste ja rahvusvaheliste organisatsioonide tähelepanu Eesti okupeeritusele ja inimõiguste rikkumisele Eestis, oli endiselt päevakorral ning vajalik. Välisvõitlus oli kaasa aidanud sellele, et valdav osa demokraatlikke riike ei tunnustanud Eestit Nõukogude Liidu osana. Samal ajal oli vaja alustada Eestis aktiviseerunud vastupanuliikumise toetamist. Varasematel aastatel olid Läände jõudnud teated üksikutest vastupanuilmingutest ja poliitvangidest, kuid teadmine, et ÜROle saadetud memorandumite eest oli vangistatud viis inimest, kinnitas aktiivse ja organiseeritud vastupanuliikumise olemasolu okupeeritud Eestis. Kippari entusiasmist võib järeldada, et tal olid suuresti ülehinnatud ootused eesti vastupanuliikumise ulatuse ja võimaluste suhtes. Täiesti eluvõõraks võib aga pidada Kippari jäika vastuseisu okupeeritud Eesti külastamisele, mis tema ja ka teiste jäiga liini hoidjate silmis olnuks okupatsiooni tunnustamine. Hiljem näeme, et tal tuli neid seisukohti muuta.

      Horm kahtlemata teadis, millest ta rääkis, kui seadis kahtluse alla uue abistamisfondi loomise vajaduse. Paguluses veedetud aastate jooksul oli moodustatud kümneid abistamisorganisatsioone. Ükski neist ei tegelenud otseselt poliitvangide ja nende perekonnaliikmete abistamisega. Korjandustest laekunud vahendid kulutati peamiselt mitmesuguste rahvuslike ja poliitiliste aktsioonide korraldamisele ning büroo- ja tegevuskulude katteks.

      Kippari moodustatav abistamiskeskus erines olemasolevatest kas või juba selle poolest, et võttis endale põhikirjalise eesmärgi eelkõige abistada poliitvange ja nende perekonnaliikmeid ning korraldada aktsioone vangide vabastamiseks. Mingist vastupanuliikumise juhtimisest ja suunamisest ei saanud juttugi olla. Seda tehti ikkagi Eesti-siseselt ja see kulges oma seaduspäraseid arenguteid pidi.

      Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskuse (EVVA) asutamiskoosolek peeti 14. veebruaril 1978 Stockholmi Eesti Majas Wallingatan 34, Eesti Ettevõtjate Ühingu ruumes. Koosoleku kutsus kokku REE VKKK. Puuduliku eelinfo või teatud umbusu tõttu eelseisva ettevõtmise suhtes oli kohale tulnud kõigest üksteist inimest. Koosoleku päevakorras olid järgmised küsimused: informatsioon eesti poliitiliste vangide abistamistegevusest, abistamisetegevuse põhialused ja abistamisjuhend ning ajutise juhatuse valimised.78

      Koosolekut juhatas Woldemar Krüppelman. Põhiettekande tegi Ants Kippar, kes jagas teavet senisest tegevusest eesti poliitvangide abistamisel. Ta tõdes, et seni on puudunud ülevaade eesti poliitvangidest ega ole toimunud ka koordineeritud abistamistegevust. Kippari sõnul koostas REE VKKK aasta tagasi esimesed poliitvangide nimestikud, milles oli 1977. aasta oktoobri seisuga 54 aktuaalset nime. Aastail 1970–1976 oli vangistusest vabanenud üheksa ja aastail 1960–1970 ̶ 37 isikut. Vangistuses ja selle tagajärjel surnuid oli kaheksa isikut ning surmamõistetuid 39. Seega oli nimelisi andmeid peaaegu 150 isiku kohta. Kippar nentis, et suuremalt jaolt puudusid eluloolised andmed ja teated vangistuses viibivate isikute asukohtadest.

      Järgnevalt andis Kippar ülevaate sammudest, mis olid astutud abistamisorganisatsiooni loomiseks. Vastavalt REE otsusele sihtasutuse tegevuse rakendamiseks pöördus REE VKKK 1977. aasta juunis Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu (ÜEKN) liikmesmaade keskorganisatsioonide ja muude maade eesti organisatsioonide poole ettepanekuga hakata organiseerima eesti vangistatud vabadusvõitlejate abistamist, eelkõige aga luua hooldusgruppe poliitiliste vangide ülesotsimiseks vangilaagreist. Samal ajal saadeti välja poliitvangide nimestikud kõigile vabas maailmas ilmuvatele eesti ajalehtedele, palvega avaldada üleskutse eesti organisatsioonidele, kogudustele ja kaasmaalastele, et nad võtaks vangistuses viibivad vabadusvõitlejad hooldusele ning organiseeriks neile moraalse ja majandusliku abi. Kippar tõdes kahetsusega, et ainult üksikud pagulaslehed avaldasid need nimestikud. Eri maade keskorganisatsioonid aga ei reageerinud üldse sellele üleskutsele.

      1977. aasta novembri lõpul korrati sama üleskutset. Heategevusorganisatsioonide poole pöörduti küsimusega, kas neil ei ole võimalik võtta enda peale eesti poliitiliste vangide hooldamist. Eesti ajalehtedele saadeti avaldamiseks eriüleskutse neljale Tallinna protsessi vangile kirjutamiseks ja nende perekondade majanduslikuks toetamiseks. Lisati juhend poliitvangide abistamiseks, eesti poliitvangide koondnimestik ning nelja vangi ja nende perekondade aadressid. Seekord langes VKKK aktsioon viljakale pinnale.

      Edasi kõneles Kippar abistamisorganisatsioonide moodustamisest mujal Rootsis ja teiste riikides. Temal sõnul oli REE Göteborgi Üldkogu, ootamata Rootsi vastava abistamiskeskuse loomist, alustanud poliitvangide abistamise aktsioonidega juba eelnenud aasta detsembri algul. Kohapealsetele organisatsioonidele saadeti välja abistamise juhised, andmed Nõukogude Liidu tollimäärade ja kinkepakkide standardhindade kohta ning korjanduslehed rahaliste annetuste jaoks. Kuni 14. veebruarini 1978 oli Göteborgis laekunud 1 300 SEKi. Teele oli saadetud toetuspakid kolme vangi perekondadele Tallinnas. Samuti oli 1978. aasta jaanuaris, enne EVVA asutamist, Eestlaste Kesknõukogu Kanadas (EKN) juurde moodustatud Eesti vangistatud vabadusvõitlejate abistamise toimkond. USAs võttis 10. rahvusorganisatsioonide kongress 1977. aasta oktoobris vastu resolutsiooni, mille kohaselt tuli alustada „Eestis arreteeritute ja okupatsioonivõimu vanglates, vangilaagrites ja vaimuhaiglates viibivate eesti poliitvangide ning nende perekonnaliikmete majanduslikku abistamist“. Kippar avaldas lootust, et vastavad keskused Austraalias, Inglismaal, Saksamaal ja mujal rakendatakse tegevusse veel sama aasta jooksul.

      Ettekandes oli juttu ka poliitvangide kaitse alasest välistegevusest. REE VKKK oli 1977. aasta sügisel koostanud inglis- ja rootsikeelsed poliitvangide koondnimestikud, mida kasutati Belgradis toimunud Helsingi jätkukonverentsi materjalidena ning märgukirjade lisadena USAs, Kanadas, Rootsis ja mujal. Skandinaavias esitatud märgukirjades pöörduti vastavate valitsuste poole palvega, et viimased nõuaks Nõukogude Liidult nii eesti kui ka läti ja leedu poliitiliste vangide vabastamist.

      Lõpetuseks peatus Kippar EVVA rahvusvaheliste kontaktide loomisel. Tal oli teatada, et keskus asus tegema koostööd AI peakorteriga Londonis ja selle Rootsi sektsiooniga Stockholmis, samuti BATUNi juures tegutseva Baltic Prisoners of Conscience Group’iga New Yorgis ning Tel-Avivis asuva juudi vangide organisatsiooniga Association of Zion Prisoners from USSR.79

      Järgmise päevakorrapunktina oli arutluse all sihtasutusele nime valimine. Vaekausil oli kaks nimevarianti: Eesti Poliitiliste Vangide Abistamiskeskus ja Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus, millest eelistati viimast.80 Seda ilmselt põhjusel, et edaspidises töös otsustati abistamistegevuses mitte piirduda üksnes poliitiliste vangide ega nende perekondadega, vaid hõlmata abistamisse ka Eestis tegutsevaid aktiivseid vabadusvõitlejaid.

      Koosolek otsustas, et EVVA on ideeline organisatsioon, mille liikmeskonna moodustavad organisatsioonid, ettevõtted ja üksikisikud, kes on teinud toetusannetusi. Ajutisele juhatusele tehti ülesandeks töötada välja põhikirja projekt ja esitada see arutamiseks üldkoosolekule, mis peetakse hiljemalt oktoobris-novembris 1978.81

      Poliitvangide abistamise juhendit tutvustades rõhutas Kippar, et abistamistöö koordineerimiseks on vajalik toetaja ühendusevõtt EVVA juhatusega, arutamaks annetaja soove. Kippar avaldas arvamust, et ka juhatuse liikmed aitavad igati kaasa pakkide saatmisel. Eesti vangistatud vabadusvõitlejate abistamise juhendi projekt on dateeritud oktoobriga 1977 ja selle on esitanud REE VKKK (vt Lisa 2). Võib oletada, et selle koostajaks oli Kippar ainuisikuliselt.

      Juhendi sissejuhatuses on öeldud, et võitlus enesemääramise õiguse ning inimõiguste taastamise eest okupeeritud Eestis kestab raugematu jõuga ning et hoolimata ohvritest leidub ikka veel neid, kes oma elu kaalule pannes võitlust jätkavad. Seetõttu on vaba maailma eestlaskonna kohus seda võitlust kõigi võimalike vahenditega toetada. Abistamise eesmärkideks on anda poliitvangidele moraalset ja materiaalset tuge, kaitsta neid vanglate ja vangilaagrite ametkonna omavoli eest ning taotleda nende vabastamist. Edasi on juhendis soovitatud, et abistamist organiseeritaks eri

Скачать книгу