LITMIR.BIZ

Скачать книгу

jätkuvalt aktiivsest vastupanust Nõukogude okupatsioonile jõudsid Lääne massiteabevahenditesse Moskva inimõiguslaste väljaande JSK vahendusel. Eestlastest oli esimest korda juttu JSK teises numbris, milles teatati, et 1967. aasta lõpul või 1968. aasta algul vabanes Mordva poliitvangilaagrist tartlane Ein38 Tarto.39

      JSK esimeseks kontaktisikuks Eestis sai Tallinna insener Sergei Soldatov. Tema oli ühtlasi 1960. aastate lõpul Tallinnas tegutsenud opositsiooniliselt meelestatud intelligentsiringkondade vaimseid liidreid. Oma mälestusraamatutes kirjutab Soldatov, et sõitis 1968. aasta algul Moskvasse, kus väisas juhtivaid inimõiguslasi, nagu Pjotr Jakiri, Viktor Krassinit jt. Selle külaskäigu eesmärgiks oli luua kontakte Moskva dissidentidega ja saada neilt juhiseid edasiseks võitluseks. Paraku kujunesid kohtumised inimõiguslastega Soldatovile suureks pettumuseks, sest mingeid võitlusjuhiseid ta moskvalastelt ei saanud. Enamgi veel – avalikku vastupanutegevust pooldavad inimõiguslased pidasid naeruväärseks ja aegunuks Soldatovi propageeritud põrandaaluse võitluse taktikat, kuna lugesid seda totalitaarse riigi tingimustes perspektiivituks. Soldatov omakorda leidis, et inimõiguslaste avalikul tegevusel, mis ei läinud kaugemale inimõiguste rikkumise juhtumite avalikustamisest ning nõuetest, et võimud täidaksid omaenda seadusi ja eelkõige nõukogude konstitutsiooni, puuduvad programmilised eesmärgid poliitilisteks ja majanduslikeks reformideks. Kommunistlikku režiimi ei soovita muuta, vaid üksnes liberaliseerida. Erimeelsustest hoolimata lepiti kokku informatsiooni ja omakirjastuslike materjalide vahetamises.40 Kontaktisikuks, kelle kaudu Soldatov toimetas oma materjale Moskva inimõiguslastele, aga ka Läände, oli kirjandusteadlane Juri Maltsev.41

      Siinkohal oleks kõrvalpõikena paslik seada kahtluse alla üldlevinud müüt, nagu taotlenuks avalikult inimõiguste kaitseks tegutsenud aktivistid üksnes süsteemi liberaliseerimist, mitte ühiskonna demokraatlikku ümberkorraldamist ega totalitaarse režiimi ja kommunistliku partei ainuvõimu likvideerimist. See, et inimõiguslased oma tegevuses rõhusid vajadusele nõuda võimudelt omaeneste seaduste täitmist – muu hulgas tagasid need vähemalt formaalselt sõna-, trükija koosolekute vabaduse –, oli tollal kehtinud olusid tegelikult maksimaalselt ära kasutada püüdnud võitlustaktika. Selle tegevuse eesmärgiks oli üritada seada võimud äärmiselt piinlikku olukorda, sest inimõiguslasi represseerima asudes olnuks nad sunnitud rikkuma endi kehtestatud seadusi. Esialgu olidki võimud kimbatuses ning inimõiguslaste poolt ette võetud suurtele kollektiivsete avalike kirjade saatmise aktsioonidele ei järgnenud koheseid repressioone. Mõni aeg hiljem võimud kohanesid uue olukorraga ning ei hoolinud enam ka näilise seaduslikkuse säilitamisest ega rahvusvahelise avalikkuse protestidest.

      Võib täie kindlusega väita, et inimõiguslaste seas leidus neidki, kellel olid kaugemad sihid kui kommunistliku režiimi liberaliseerimine või niinimetatud inimnäoga sotsialismi saavutamine. Asjaolu, et seni ei olnud koostatud detailset tegevusprogrammi kommunistliku riigikorra reformimiseks, ei tähendanud sugugi, et selliseid põhidokumente poleks suudetud koostada. Inimõiguslaste seas oli akadeemikuid, ülikoolide professoreid, teadlasi, juriste, ajaloolasi, ajakirjanikke ja muid asjatundjaid, kes oleksid selliste programmide koostamisega kindlasti hakkama saanud. Olgu selle kinnituseks kas või tõsiasi, et tolleaegses samizdat’is42 ringles hulgaliselt mahukaid kirjutisi, milles analüüsiti Nõukogude Liidu majanduslikku ja ühiskondlikku korraldust ning maaliti võimalikke tulevikustsenaariume. Kindlakujuliste poliitiliste programmide koostamata jätmise põhjuseks oli pigem see, et selliste tegevuskavade järele puudus tol ajal igasugune vajadus – ei olnud olemas mingeid tingimusi nende elluviimiseks. Mõisteti, et edasi liikuda saab üksnes samm-sammult inimõiguste ja kodanikuvabaduste eest võideldes.

      Kujuka näitena olgu siinkohal toodud akadeemik Sahharovi programmilised artiklid,43 milles tegelikult osati ette näha ühiskondlikke sündmusi, mis realiseerusid Gorbatšovi käivitatud perestroika ja avalikustamise käigus. Tasub meeles pidada, et Nõukogude Liidu lagunemine ei olnud sugugi põrandaaluste võitlusparteide programmidesse kätketud tegevuste tulemus. Perestroika ja avalikustamise tõi kaasa Gorbatšovi arusaam, et ummikusse jõudnud riigi saab kriisist välja aidata ainult mõningase majandus- ja ühiskonnaelu liberaliseerimise kaudu. Seda, et perestroika ja avalikustamine väljuvad kontrolli alt, et sündmused kaotavad juhitavuse ja Nõukogude impeerium lõpptulemusena kokku variseb, Gorbatšov muidugi ei kavandanud ega osanud ka ette näha. Analoogiliselt ei olnud ka 1956. aasta Ungari, 1968. aasta Tšehhoslovakkia ja perioodiliselt aastail 1956–1981 Poolas aset leidnud vastuhakud kommunistlikule režiimile mõne kindla programmi alusel tegutseva poliitilise jõu saavutus, vaid tingitud mitmesugustest välis- ja sisepoliitilistest faktoritest, mille tulemusel vallandus rahva seni vaoshoitud pahameel valitseva režiimi vastu. Neis riikides olid need vastuhakud Nõukogude tankiroomikute abil vahetult või kaudsel teel suudetud viimaks maha suruda. Kui aga samad sündmused käivitusid Nõukogude impeeriumi südames, oli rahvaste vangla hukk vältimatult ette määratud.

      Alljärgnevalt on ära toodud mõned infonopped vastupanu kohta Eestis, mis leidsid kajastamist väliseesti ajalehtedes. Esialgu jõudsid need teated eesti pagulaste kätte JSK või välismaiste infoagentuuride vahendusel.

      Teisitimõtlemise ilmingutest Eestis sai maailm teada 1968. aasta lõpul Nõukogude Liidu elanikele suunatud välismaiste raadiojaamade Vabadusraadio, BBC, Ameerika Hääl ja Saksa Laine kaudu, kui ringhäälingueetris oli kõlanud Eestist salaja Läände jõudnud märgukiri pealkirjaga „Loota või tegutseda“. Kirjutist refereeriti ka JSK viiendas väljaandes.44 Selle teksti läkitajad nimetasid end eesti tehnilise intelligentsi esindajateks. Tegelikult olid selle koostajateks Soldatov ja tema tolleaegne lähim võitluskaaslane Juskevitš. Läkitus oli inspireeritud akadeemik Sahharovi brošüürist „Mõtisklusi progressist, rahumeelsest kooseksisteerimisest ja intellektuaalsest vabadusest“, milles esitati programmilisi seisukohti nõukogude riigi- ja ühiskonnaelu ümberkujundamiseks. Akadeemiku seisukohad võeti „eesti tehnilise intelligentsi esindajate“ kirjutises karmi kriitika alla. Soldatovi sõnul sooviti juba pealkirjaga näidata, et kui inimõiguste kaitse ideoloogid tahavad üksnes loota, siis demokraadid tahavad tegutseda. Läkituses kutsuti üles mitte piirduma teaduslik-tehnilise fantastikaga ja roosiliste lootuste äratamisega võimude headuse suhtes. Selle asemel tuleb luua uued ühiskondlikud, kõlbelised, poliitilised ja majanduslikud väärtused, töötada välja selge tegevusprogramm ning alustada võitlust, kui selleks tekib ajalooline võimalus, kaasates ühiskondlikud jõud.45

      Mõni aeg hiljem jõudis JSKsse ja selle vahendusel ka välismaistesse infoagentuuridesse teateid Paldiski sõjalaevastiklaste Gennadi Gavrilovi, Aleksei Kõssorevi ja Georgi Paramonovi arreteerimisest süüdistatuna põrandaaluse organisatsiooni Союз Борцов за Полититческую Свободу (Poliitiliste Vabaduste Eest Võitlejate Liit) moodustamises.46 Selle seltskonnaga tegi aktiivset koostööd ka Soldatov, keda KGB ja Balti Laevastiku eriosakonna (sõjaline vastuluure − autor) uurijad kuulasid mereväelaste süüasjas korduvalt üle. Erinevalt laevastiklastest ei mõistetud Soldatovit vangilaagrisse, vaid KGB toimetas ta Vabariiklikku Psühhoneuroloogia Kliinikusse, kus psühhiaatriakomisjon eesotsas sõjaväepsühhiaater Petrenkoga tunnistas ta vastutusvõimetuks. Diagnoosiks määrati aeglaselt kulgev skisofreenia.47

      JSK vahendusel jõudis teade Balti sõjalaevastiklaste vangistamisest ka Stockholmis ilmuva Eesti Päevalehe veergudele.48 1970. aasta 22. mai numbris lisas Päevaleht sellele täpsustavat teavet. Peale selle oli lehe veergudel juttu proosakirjanik Teet Kallase49 arreteerimisest nõukogudevastase tegevuse süüdistusega ning Eestis alanud kampaaniast „pikajuukseliste“ vastu.50

      Soldatovi kõrval kujunesid JSK jaoks alternatiivseteks infoallikateks tartlastest endised poliitvangid Enn Tarto

Скачать книгу