LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Soldatovi, Kalju Mätiku, Mati Kiirendi ja Artem19 Juskevitši (edaspidi: eesti demokraadid) perekondade abistamisest. Hiljem kujunes see abistamistegevus avaliku vastupanuliikumise üheks olulisemaks tegevusvaldkonnaks.

      Eesti demokraatide üle 20.–31. oktoobril 1975 Eesti NSV Ülemkohtus peetud kohtuprotsessile kogunes hulgaliselt kohtualuste sõpru ja tuttavaid. Kohtusaali istungit jälgima õnnestus neist pääseda Soldatovi abikaasal Ljudmila Grünbergil, tema saatjana esinenud Tallinna inseneril Ants Tomsonil, Kiirendi abikaasal Malle Kiirendil, Mätiku kasuõel Anneli Korgil ning Juskevitši endisel abikaasal Lehte Kivilol ja tütrel Ingrid Juskevitšil.

      Endine poliitvang Erik Udam oli isegi saanud oma töökoha, Eesti Metsandusinstituudi Erikonstrueerimisbüroo (EKB) ametiühinguorganisatsioonilt kirjaliku volituse olla sel kohtuprotsessil ühiskondlikuks esindajaks. Ta oli kohtumaja valvavate tšekistide jaoks siiski liiga tuntud nägu, et teda kohtusaali lubada.

      Grünbergilt ja teistelt kohtusaalis viibinutelt saadud andmete põhjal koostati põhjalik ülevaade protsessi käigust. Vene keelde tõlgituna edastati see Moskva dissidentidele ja Lääne ajakirjanikele, eestikeelne variant aga saadeti oma kanaleid pidi otse Rootsi.

      Toetusavalduse sellise vormi, kus poliitiliste kohtuprotsesside puhul kogunevad kohtualuste kaasvõitlejad ja sõbrad kohtumajja, vangistatud kaaslastele demonstratiivselt toetust avaldama ning protesteerima nende vangistamise vastu, olid Moskva dissidendid kasutusele võtnud juba 1960. aastate algul peetud esimeste Stalini-järgsete avalike poliitiliste kohtuprotsesside aegu. Võimudele tuli selline käitumine väga ebameeldiva üllatusena, sest nemad oleksid eelistanud kohtulikke arveteõiendusi ilma tunnistajateta. Põhjust selleks oli. Möödas olid ajad, mil nõukogudevastase tegevuse eest kohtupinki sattunud oma väidetavat süüd tunnistasid, seda kahetsesid ja kergemat karistust anusid. Selliseid juhtumeid küll oli, kuid neid tuli üha harvem ette. Palju sagedamini üritasid vangistatud režiimikriitikud kasutada kohtupinki tribüünina oma seisukohtade väljendamiseks ja võimukuritegude paljastamiseks.

      Vastuabinõuna täitsid võimud selliste poliitiliste protsesside puhul kohtusaalid valitud publikuga, kelleks olid enamasti KGB- või parteiveteranid. Kohtusaali lubati üksnes kohtualuste lähisugulasi, kellele tihtilugu „unustati“ teatada kohtuistungi toimumise aeg. Kohtualuste sõpradel aga keelati kohtusaali siseneda, viidates tavaliselt istekohtade puudumisele.

      Demokraatide protsessile eelnenud aastate jooksul oli Eestis peetud kümneid poliitilisi kohtuprotsesse, kuid ükski neist ei olnud pälvinud vähematki avalikku tähelepanu. Samuti puuduvad andmed, et kohtualuste sõbrad oleksid oma kohaloluga väljendanud solidaarsust kohtualustele, avaldanud neile moraalset toetust ning protesteerinud poliitiliste arveteõienduste vastu, rääkimata ülevaadete koostamisest kohtusaalis toimunu kohta. Alates demokraatide protsessist kujunes kohtuistungite külastamine ja nende kohta ülevaadete koostamine vastupanuliikumise traditsiooniliseks võitlusviisiks. Nii väljendati avalikult oma suhtumist toimuvasse ning avaldati toetust vangistatud võitluskaaslastele. Kohtuprotsessidel toimunust tehti võimalikult täpsed kokkuvõtted, mida levitati omakirjastuslikes väljaannetes ning toimetati edasi Moskva dissidentidele, kes avaldasid selle info JSKs. Hiljem suunati kohtuprotsesside ülevaated ka otse EVVAle. Need materjalid kujunesid oluliseks dokumentaalseks allikmaterjaliks okupatsioonivõimude poolt sooritatud inim- ja rahvusõiguste rikkumiste kohta.

      Teiseks poliitvangide toetamise mooduseks oli nende perekondade materiaalne abistamine. Nii näiteks oli Soldatov eelseisvat arreteerimist ette nähes oma abikaasat põhjalikult instrueerinud, kuidas sellisel juhul toimida, ning andnud talle üle oma kontaktid Moskva ja Leningradi dissidentidega. Pärast eesti demokraatide üle peetud kohtuprotsessi võttis Grünberg ühendust Solženitsõni fondi halduritega Moskvas ning oli Soldatovi sõnul selle fondi volinikuks Eestis kuni Soldatovite emigreerumiseni välismaale mais 1981. Oma mälestusteraamatus kirjutab Soldatov, et vahetult enne seda olevat Grünberg asjaajamise ja vastavad rahasummad andnud üle avaliku vastupanuliikumise aktivistile Lagle Parekile.20 21

      Parek ise eitab kategooriliselt temale Solženitsõni fondi asjaajamise ja raha üleandmist. Tema sõnul tekkisid tal suhted Solženitsõni fondi aktivistidega hoopiski endise poliitvangi Mart Nikluse Moskva-kontaktide, eelkõige Jevgeni Gabovitši vahendusel. Selle tulemusena hakkas pärast Tartu teadlase Jüri Kuke ja Nikluse arreteerimist 1980. aasta märtsis-aprillis fondist saabuma rahalist toetust, mis oli määratud Nikluse ema ja Kuke perekonna abistamiseks.22

      Vangistatud eesti demokraatide perekonnaliikmete omaalgatuslik abistamine algas väidetavast Solženitsõni fondi asjaajamise ülevõtmisest siiski tunduvalt varem. Sellekohast aktiivsust ilmutas endise poliitvangi Enn Tarto ümber koondunud mõttekaaslaste seltskond eesotsas Parekiga. Nemad olid suure tähelepanuga jälginud eesti demokraatide üle peetud kohtuprotsessi. Juba demokraatide süüasja eeluurimise ajal saadi teada, et nii arreteeritud Kiirend kui ka vabaduses viibiv eesti demokraatide tegevuses kaudselt osalenud Peeter Einasto olid andnud tunnistusi, mida sai kasutada süüdistusmaterjalina eelseisval kohtuprotsessil. Tol ajal Vabariikliku Restaureerimisvalitsuse (VRV) Tartu sektoris tehnik-arhitektina töötanud Pareki sõnul palusid „vanad tursad“,23 et ta oma töökaaslase, sisearhitekt Ülle Einasto kaudu mõjutaks viimase abikaasat Peetrit neid ohtlikke tunnistusi tagasi võtma. Ü. Einasto mõjul ütleski tema abikaasa kohtuprotsessil lahti eeluurimise käigus antud ütlustest.24

      KGB suureks pettumuseks oli ka Kiirend juba eeluurimise käigus lahti öelnud oma varasematest tunnistustest ning kinnitas seda avalikult kohtuprotsessil. Kohus aga ei võtnud P. Einasto ja Kiirendi tunnistustest lahtiütlemise avaldusi arvesse ning kasutas nende eeluurimisel antud ütlusi süütõenditena. Tšekistidel jäi siiski saavutamata peamine eesmärk ̶ nad ei suutnud murda Kiirendi vaimu ega panna teda endist tegevust hukka mõistma ja pattu kahetsema. Sirge seljaga võis kohtusaalist väljuda ka P. Einasto.

      Pareki sõnul tekkisid tal Ü. Einasto kaudu sidemed Malle Kiirendiga, viimase vahendusel tutvus ta ka Grünbergiga. Kuna „vanad tursad“ vangistatute perekonnaliikmete abistamisega otseselt ei tegelenud, otsustas Parek suunata oma Tallinnas elava õepoja Heiki Ahoneni abistama vangistatud demokraatide perekonnaliikmeid.25

      Ahonen on meenutanud, et ta käis M. Kiirendil puid lõhkumas ja oli ühel korral ka Kiirendite tütre Madli lapsehoidjaks. Kaks korda oli ta M. Kiirendi saatjaks, kui viimane oma abikaasat vangilaagris külastas, ühel korral oli ta samal teekonnal eskordiks Tiit Madissoni abikaasale Elviirale.26

      Oma mälestusraamatus kirjutab Parek, et püüe olla arreteeritute peredele igakülgselt toeks kujunes tema sõprade ringis heaks tavaks. Tema sõnul oli see aeg, mil tehti kõik, et poliitvang ei tunneks end hüljatuna ja teaks, et tema perekonna eest kantakse hoolt. Alati tekkis abistav võrgustik ja siis selgus, et mõttekaaslasi on rohkem, kui arvata võis. Nii näiteks olid Nikluse vanemad nende naabruse elava perekond Loskitite27 hoole all. Seda tuge tundis Niklus juba vabaduses olles, aga pärast arreteerimist kandus see üle tema vanematele. Tartu Riikliku Ülikooli (TRÜ) võimukriitiliselt meelestatud õppejõududest abielupaar Irina Paperno ja Boriss Gasparov elas Kukega ühes majas ning abistasid ja toetasid igati tema peret. Poliitvangide peredel käidi abiks näiteks puid lõhkumas või aknaid pesemas. Solženitsõni fondist said arreteeritute lapsed toetust 30 rubla kuus lapse peale, mis oli tol ajal arvestatav summa. Ka vabanemisel said poliitvangid elu taasalustamiseks toetust.28 Näiteks sai Ahonen vangistusest vabanedes niinimetatud vabanemistoetust 1 000 rubla.29

      Siiski ei olnud Solženitsõni fondist saadu eriti suur. Enn Tarto andmetel olid vastupanuliikumise suuremaks rahastajaks Viktoras Petkuse kaudu hoopis leedu vabadusvõitlejad. Ise eraldas Tarto selleks igakuiselt viiendiku oma netopalgast.30

      Väga tähtsaks peeti

Скачать книгу