LITMIR.BIZ

Скачать книгу

korraldusega laiali.4

      Nõukogude Liidu teisitimõtlemise ajalugu uurinud Ljudmila Aleksejeva andmetel tekkisid esimesed sõjajärgse aja ühiskassad poliitilistel põhjustel arreteeritute, töötuks jäänud režiimikriitikute ja arreteeritute perekondade abistamiseks Ukrainas pärast 1965. aastal aset leidnud ulatuslikke repressioone ukraina rahvuslaste vastu. Ühiskassade vahendid saadi rahvuslikus liikumises aktiivselt mitteosalevatelt, kuid seda toetavatelt ukraina intelligentidelt. Poliitvangide abistajate üleskutsel hakkasid peale sugulaste ja sõprade poliitvangidele kirju saatma nende kaugemadki tuttavad ning täiesti võõradki inimesed, kes väljendasid kirjade läkitamisega oma toetust vangilaagrites poliitilistel põhjustel kinnipeetavaile.5

      Aleksejeva andmetel kujunes enam-vähem Ukrainaga samaaegu spontaanne poliitvangide abistamine välja ka Moskvas ja mujal Nõukogude Liidus. Aleksejeva kirjutab, et esialgu andsid aidata soovijad poliitvangide naistele raha. Hiljem kujunes poliitvangide abistamine inimõiguslaste põhiliseks tööülesandeks. Aastaks 1968 oli abistamistegevus korrastatud ja laiendatud. Igakuistest väikestest sissemaksetest (üks kuni viis rubla inimese kohta) moodustati abistamisfond. Annetusi koguti arreteeritute sõprade ja töökaaslaste seas, kirjanike ringkondades, teadusliku uurimise instituutides, kõrgkoolides ja mujal. Sel viisil kogutud raha eest saadeti vangilaagritesse toidupakke ja panderolle, sooje riideid, kirjatarbeid, raamatuid ja isegi raha, mille eest vangid said endale osta lisatoitu ja esmatarbevahendeid. Samuti telliti vangidele ajalehti ja ajakirju ning tasuti nende kulutusi advokaatidele. Fondi vahendeid kasutati ka vange külastavate sugulaste reisikulude katteks ning osteti nende külastuste jaoks toiduaineid. Mõnikord soetati asumisele saadetud poliitvangidele fondi rahadest väike majake asumispaika. Aastal 1969 moodustati eraldi fond poliitvangide laste abistamiseks. Mõlemad fondid tegutsesid kuni 1976. aastani, misjärel nende tegevuse võttis üle mõni aeg varem tegutsema hakanud Solženitsõni fond, mille tõttu hakkasid vahendid saabuma enamikus välismaalt.6

      Väljapaistev vene kirjanik Aleksandr Solženitsõn, kellele 1970. aastal anti Nobeli kirjandusauhind, arreteeriti 12. veebruaril 1974. Süüdistatuna kodumaa reetmises võeti talt ära Nõukogude Liidu kodakondsus ning ta saadeti järgmisel päeval riigist välja.

      Sama aasta suvel moodustas Solženitsõn oma stalinlike vangilaagrite süsteemi paljastava suurteose „Gulagi arhipelaag“ autoritasudest laekunud rahasummade toel poliitiliselt represseeritute abistamisfondi nimetusega Vene ühiskondlik fond tagakiusatute ja nende perede abistamiseks (Русский общественный Фонд помощи преследуемым и иx семьям − edaspidi Solženitsõni fond). Fondi esimeseks tegevjuhiks sai tuntud inimõiguslane ja endine poliitvang Aleksandr Ginzburg, kelle arreteerimise järel veebruaris 1977 võttis kohustused üle tema naine Irina Žolkovskaja-Ginsburg. Hiljem juhtisid fondi veel inimõiguslased Malva Landa, Tatjana Hodorovitš, Kronid Ljubarski, Sergei Hodorovitš ja Andrei Kistjakovski. Leningradis, Leedus, Lääne-Ukrainas, Odessas ja mujal tegutsesid fondi piirkondlikud juhid.7

      Moodustamisest alates langes Solženitsõni fond võimude ägedate propagandarünnakute alla. 2. veebruaril 1977 avaldati endise poliitvangi Aleksandr Petrov-Agatovi nime all üleliidulises kultuurilehes Literaturnaja Gazeta paskvill pealkirjaga „Valetajad ja variserid“ („Лжецы и фарисеи“), milles fondiga seotud isikuid teravalt rünnati. Inimõiguslaste ringkondades tekitas taolise kirjutise avaldamine sügavat muret Ginzburgi ja Juri Orlovi saatuse pärast. Kardeti, et nad võidakse peatselt arreteerida ning laimava sisuga paskvill oli avalikkuse ettevalmistamine eelseisvaks kohtulikuks arveteõiendamiseks fondi juhtide kallal. Samal päeval korraldati Ginzburgi korteris pressikonverents, kus Ginzburg teatas, et seoses tema suhtes ajalehes avaldatud ohtlike süüdistustega on ta otsustanud esimest korda avaldada üksikasju seoses tema tegevusega poliitvangide ja nende perede abistamise fondi esindajana.

      Ginzburgi sõnul asutas fondi aprillis 1974 Solženitsõn, kes paigutas sellesse oma raamatu „Gulagi arhipelaag“ honorari. Osa rahast jättis fondile Solženitsõni perekond enne lahkumist Nõukogude Liidust, osa saadi aastail 1974–1975 sertifikaatidena.8 Alates 1976. aasta algusest Ginzburg oma nimele enam välismaalt rahaülekandeid ei saanud. Ainsaks välismaalt raha saamise mooduseks oli see, kui inimesed tõid talle Nõukogude raha sõnadega, et selle raha oli Solženitsõn palunud üle anda poliitvangide abistamiseks. Peale selle koguti Nõukogude Liidus fondi umbes 70 000 rubla ning annetajaid oli ligikaudu 1 000 inimest. Fondi kolme tegevusaasta jooksul saadi ja jaotati laiali 270 000 rubla. Aastal 1974 abistati 134 poliitvangi ja nende peret, 1975. aastal enam kui 700 peret, 1976. aastal oli abisaajaid 629 peret. Abi saanud perede arvu vähenemine 1976. aastal oli osaliselt tingitud sellest, et paljud fondilt abi saanud inimesed langesid ähvarduste ohvriks (näiteks ähvardati halvendada asumisele saadetute olukorda). Poliitvangidele ja nende peredele osutatud regulaarse abi kõrval anti ühekordset toetust vangistusest vabanenutele.9 Inimõiguslaste kartused eelseisvate repressioonide ees osutusid õigeiks, sest Ginzburg arreteeritigi pressikonverentsile järgnenud päeval.

      KGB andis Solženitsõni fondile veelgi rängema hoobi 1981. aasta detsembris, mil arreteeriti fondi salajane kaastööline leningradlane Valeri Repin. Eeluurimise ajal Repin murdus ning peale tunnistuste fondiga seotud inimeste ja fondi tegevuse kohta andis välja ka fondi arhiivi. Nii sai KGBle teatavaks, kes poliitvangide sugulastest on saanud või saavad fondist abi. Moskvas, Leningradis, Baltikumis ja Ukrainas asus KGB massiliselt šantažeerima poliitvangide naisi ja emasid. Neile avaldati survet, et nad keelduksid fondi pakutavast abist. Fondist abi saamise nõukogudevastasust põhjendasid tšekistid võrdlemisi kummaliselt: fondist saadud raha on tasu vangilaagritest saadud informatsiooni eest, mis Läände sokutatuna avaldatakse Kronid Ljubarski üllitatavas väljaandes Вести из СССР (Teated NSV Liidust) ja mis muidugi edastatakse välisriikide luureteenistustele.10

      Hoolimata repressioonidest ja tagasilöökidest fondi tegevus siiski ei katkenud, kuigi 1983. aastal tuli avalikust tegevusest loobuda ja jätkata konspiratiivsemal kujul.

      Organisatsioonide kohta, mis tegelesid poliitvangide abistamisega Eestis, andmed puuduvad. Küll aga abistati esimese Vene revolutsiooni käigus aastail 1905–1907 vangistatuid nii raha, toiduainete, riiete kui ka kirjanduse saatmisega. Selleks, et poliitvangidega paremini ühendust pidada, tuli ette ka fiktiivsete abielude sõlmimist. Kahe maailmasõja vahelisel perioodil abistasid oma vangistatud kaaslasi mitmed poliitilised rühmitused ja liikumised, nagu kommunistid või vabadussõjalased.

      1941. aasta sügisel, pärast seda kui sakslased olid Nõukogude väed Eestist välja tõrjunud, korraldati juhtivate kirikutegelaste, Punase Risti aktivistide, Tallinna linnapea ja Harju maavanema osavõtul nõupidamine, kus otsustati moodustada suur sotsiaalset abi korraldav organisatsioon. Ühehäälselt võeti vastu ettepanek luua ülemaaline organisatsioon Eesti Rahva Ühisabi (ERÜ) ning valiti selle esialgne juhatus. ERÜ esimeheks valiti dr Hjalmar Mäe, kellest sai hiljem Eesti Omavalitsuse juht. 1. juunil 1942 määrati ERÜ direktoriks vandeadvokaat ja Eesti Omavalitsuse sotsiaaldirektor Otto Leesment.

      ERÜ esmaseks ülesandeks oli küüditatute ja esimesel Nõukogude aastal toimunud repressioonide ohvrite registreerimine, mille kaudu sai välja selgitada Eesti rahvuslikke kaotusi. 4. septembril 1941. moodustati Äraviidute Otsimise ja Tagasitoomise Keskus (Zentralstelle zur Erfassung der verschleppten und mobilisierten Esten − ZEV). Aastaks 1943 olid ZEVi ankeetide andmete alusel koostatud küüditatute nimekirjad.

      Teiseks tähtsaks ülesandeks oli abistada küüditatute ja arreteeritute perekondi. Vahendite saamiseks korraldati korjandusi üle Eestimaa. Esimene taoline korjandus oli eestlaste omal algatusel juba tehtud, ilma et keegi oleks selleks üles kutsunud. Annetusi kogunes kiirelt ja ohtralt ning ERÜ sai endale väga ruttu jalad alla.

      Järgmiseks ERÜ suuraktsiooniks oli talvise küttevarumise eestvedamine. Oodata oli erakordselt külma talve, peale selle puudusid peaaegu täielikult küttepuude varud, sest esimese okupatsiooniaasta talvel ei olnud

Скачать книгу