ТОП просматриваемых книг сайта:
EVVA. Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus. Viktor Niitsoo
Читать онлайн.Название EVVA. Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus
Год выпуска 2013
isbn 9789949332236
Автор произведения Viktor Niitsoo
Жанр История
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Kujunes tavaks, et poliitvangi perekonnaliikme(te)ga sõitis kaasa mõni vastupanuliikumise aktivist, kes ajas korda kõik sõiduga seotud asjad. Ta soetas sõidupiletid, osutas abi toiduainete ja pesu hankimisel, aitas kanda reisipagasit, andis näpunäiteid suhtlemiseks vangilaagri võimudega, oli moraalseks toeks ning varustas pereliiget poliitvangile edasiantava informatsiooniga. Seda viimast pidasid poliitvangid eriti oluliseks, kuna laagris viibisid nad enamasti täielikus infosulus. Ühtlasi instrueeris „reisisaatja“ poliitvangi sugulast, millist informatsiooni kinnipidamistingimuste ja vangilaagris kinnipeetavate kohta küsida. Tihtilugu tegutsesid poliitvangi perekonnaliikmed kulleritena, viies vangilaagrist salaja välja mitmesugust laagriinformatsiooni, nagu teavet vangilaagrites aset leidnud repressioonide ja kuritarvituste, uute vangide saabumise või vangide vabanemise, poliitvangide poolt toime pandud protestiaktsioonide, kollektiivsete protestikirjade jne kohta.
Enamasti ei pidanud poliitvangide sugulased sõidukulusid ise kandma. Selleks eraldati neile raha, mida oli saadud Solženitsõni fondist, Eestis kogutud annetustest ja hiljem ka EVVA kaudu. Kuna reisil tuli teha mitmeid ümberistumisi, kasutati esimest vahepeatust Moskvas kohalike inimõiguslaste väisamiseks. Nendelt saadi informatsiooni vangilaagrites valitseva olukorra kohta, aga ka raha Solženitsõni fondist ning mõnikord defitsiitseid toiduaineid ja muud vajalikku. Tagasiteel kohtuti moskvalastega uuesti, jagati nendega vangilaagrist saadud informatsiooni ning anti üle sealt salaja välja toimetatud materjalid.
Pareki andmetel käisid poliitvangi pereliikmetel saatjatena kaasas Ahonen, Lehte Bertlova, Erik Udam ja Eve Pärnaste. 1982. aastal sõitis Ahonen koos noore tartlase Oliver Peedoskiga Komimaale kohtumaks sinna asumisele saadetud ukraina rahvuslase Ivan Geljiga. Gelj oli viibinud koos Niklusega samas Permi oblasti erirežiimiga vangilaagris ning temalt loodeti saada informatsiooni Nikluse olukorra kohta. Ülle Einasto käis Nikluse ema palvel Leningradis Krestõ vanglas, kuna pärast Nikluse üle peetud kohut, kui ta oli teel vangilaagrisse Uuralitesse, oli kusagilt tulnud teade, et Niklus võib viibida selles vanglas. Paraku oli ta Einasto saabumise ajaks juba vangitapiga sealt minema saadetud.31
Üheks poliitvangidele toetuse väljendamise mooduseks oli vangilaagritesse kirjade saatmine. Kalju Mätiku andmetel said vangistatud eesti demokraadid kirju peamiselt oma sugulastest, sõpradelt ja tuttavatelt, rääkimata täiesti tundmatutelt inimestelt kirju ei saabunud.32 Eeltoodust nähtub, et eesti demokraatide vabadusse jäänud võitluskaaslased eelistasid hoida madalat profiili ega soovinud vangilaagritesse kirjutamisega tõmmata endale KGB tähelepanu. Küll aga koostasid nad mitmesuguste organisatsioonide nimel märgukirju Läänele, milles muu hulgas juhtisid maailma avalikkuse tähelepanu eesti demokraatide vangistamisele ning nõudsid nende vabastamist.
Poliitvangidele kirjutamine kui avaliku vastupanu võitlusmeetod võeti kasutusele 1981. aasta teisel poolel, mil aasta varem arreteeritud vastupanijad Niklus, Veljo Kalep, Tiit Madisson ja Viktor Niitsoo olid jõudnud vangilaagritesse. (Kukk oli vangistuses hukkunud 27. märtsil 1981.) Sealtpeale sai sellest rutiinne tegevus eesmärgiga ühelt poolt avaldada poliitilistele vangidele moraalset toetust ning teiselt poolt anda KGBle ja vangilaagri võimudele mõista, et tegemist on vangidega, kelle käekäigul hoitakse tähelepanelikult silma peal. Vabadusse jäänud võitluskaaslased kirjutasid poliitvangidele ise ja kutsusid ka poliitvangide sõpru ja tuttavaid ning ka teisi isikuid üles vangistatuile kirjutama.
Mõistagi nõudis poliitvangidele kirjutamine kodanikujulgust, kuna võimud „rahvavaenlaste“ moraalsele toetamisele hea pilguga ei vaadanud. Kui tegemist oli vastupanuliikumisele kaasa tundva isikuga, kes kõnealust poliitvangi isiklikult ei tundnud, tuli tal üle saada ka psühholoogilisest takistusest, mis eestlaste puhul tavaliselt tekib, kui tuleb suhelda võhivõõraga. Kirjade kirjutajad pidid leppima sellega, et kuna poliitvangid tohtisid saata maksimaalselt kaks kirja kuus, ei saanud nad arvestada oma kirjale vastuse saamisega. Tavaliselt kirjutasid poliitvangid pikki kirju, milles peale adressaadi pühendati lõike ka teistele korrespondentidele. Nii said viimased teada oma kirjade kohalejõudmisest ning mõnel juhul ka vastuseid oma küsimustele. Kirju kirjutades tuli üles näidata suurt leidlikkust ning vaistu, kuidas edastada võimalikult palju vangile olulist informatsiooni, ilma et kirjad konfiskeeritaks. Selleks püüti vajalikud teated peita aset leidnud kultuurisündmuste kirjeldustesse või olmelise informatsiooni hulka. Üsna palju infot sai edasi anda ka viidates ametlikus meedias avaldatule. Mõned kirjad küll konfiskeeriti lubamatu sisu ettekäändel, kuid suurem osa jõudis adressaatideni. Üks taoline kirjavahetus on jäädvustatud ka raamatuna.33
Esimesed Läände jõudnud teated metsavendlusejärgsest vastupanust okupeeritud Eestis
Kuni 1960ndate lõpuaastateni elasid väliseestlased teadmises, et pärast metsavendluse mahasurumist eelmise kümnendi algul oli Eestis lõppenud igasugune aktiivne vastupanu okupatsioonivõimule. Ometi oli pärast Punaarmee uut sissetungi Eestisse 1944. aastal kõrvuti metsavendadega tegutsenud rohkearvuliselt peamiselt koolinoortest koosnevaid vastupanurühmitusi. Paljud neist tegid metsavendadega koostööd, varustades neid toidu ja vajaliku luureinformatsiooniga ning olles abiks sidepidamisel ja väiksemate lahinguülesannete täitmisel. Osa noori tegutses täiesti iseseisvalt.
Pärast metsavendade relvastatud sissisõja hääbumist jätkasid noorterühmitused tegevust, paljundades ja levitades okupatsioonivõimude poolt keelatud kirjandust, kleepides lendlehti jne. Enamikul neist rühmitustest oli põhikiri, programm, vandetõotus ja kindel liikmeskond. Mõningad rühmitused kogusid relvi, mida sõjajärgsel perioodil võis rohkesti leida, et neid kasutada tulevikus usutavasti uuesti puhkevas sõjas. Julgeolekuorganid tegid suuri jõupingutusi nende rühmituste liikmete tabamiseks ning 1940. aastate teisel poolel ja 1950. aastate algul vangistati ja mõisteti Vene NFSV Kriminaalkoodeksi (KrK) § 58-11 (igasugune organiseerimistegevus, mis on sihitud kontrrevolutsiooniliste kuritegude toimepanemisele, osavõtt vastavatest organisatsioonidest) alusel aastateks vangilaagritesse hulgaliselt noormehi ja tütarlapsi, kes olid osalenud noorte põrandaaluste vastupanurühmituste tegevuses.34
Noorte põrandaaluste vastupanurühmituste võitlus kestis kuni 1960. aastate alguseni, mil see tasapisi soikus. Viimane poliitiline kohtuprotsess, kus nõukogudevastase tegevuse eest mõisteti vanglakaristusi, peeti 1962. aastal. Noorte aktiivse vastupanu lõppemise peamiseks põhjuseks võib pidada oluliselt muutunud sisepoliitilist olukorda Eestis. 1950ndate lõpuaastad olid murdepunktiks, mil võib esimest korda täheldada nõukogude korra omaksvõtu algust eesti rahva enamiku poolt, aga ka võimude repressiivpoliitika paindlikumaks muutumist.
Alates 1955. aastast, mil algas saksa sõjavangide naasmine kodumaale, hakati saama üksikuid teateid Gulagi poliitvangilaagrites kinni peetavate eestlaste kohta. Need olid põhiliselt vangi mõistetud metsavendluse või Saksa mundris sõdimise eest, kuid oli ka paljukoolinoorte põrandaaluste vastupanugruppide liikmeid. Paraku ei osanud isegi 1970. aastatel okupeeritud Eesti küsimustega süvendatult tegelevad pagulasanalüütikud, nagu Tõnu Parming,35 Rein Taagepera,36 Andres Küng37 ja teised neis näha vastupanuliikumise kandjaid. Kõigi nimetatud autorite tööde kohaselt tekkis Eesti vastupanuliikumises pärast metsavendluse hävitamist pikem paus ning vastupanu tärkas uuesti alles 1960. aastate lõpul.
Teadmatus oli ühelt poolt tingitud sellest, et noorte põrandaalustel vastupanurühmitustel puudus side Läänega, kuigi katseid sidemeid luua tehti. Teisalt üritasid võimud tabatud noortegruppide liikmete üle peetavaid kohtuprotsesse hoida suure saladuskatte all, jätmaks üldsusele muljet, et Eestis puudub vähimgi vastupanu okupatsioonivõimule. Sel põhjusel ei kirjutatud neist kohtuprotsessidest ka ajalehtedes. Nõukogude press hakkas
L. Parek, Ma ei tea… lk 152.
K. Mätiku teade 03.03.2013.
Arvo Pesti/Olavi Pesti. Kirjad vennale 15.04.1983–29.09.1986. – Kirjastus Ilmamaa. Tartu, 2011.
Vt Saatusekaaslased. Eesti noored vabadusvõitluses 1944–1954. Koostanud Udo Josia. – Endiste Õpilasvabadusvõitlejate Liit. Tartu-Tallinn, 2004; Eesti koolinoored vabadusvõitluses materjalid: Eesti koolinoored vabadusvõitluses. 20. veebruaril 1993. a Tartu Ülikooli aulas peetud, Eesti Vabariigi 75. aastapäevale pühendatud konverentsi materjalid. Tartu, 1993.
A Case Study of a Soviet Republic. The Estonian SSR. Edited by Tönu Parming and Elmar Järvesoo. − Boulder, Colorado, 1978.
Rein Taagepera, Romuald J. Misiunas. The Baltic States, years of dependence, 1940–1980. − University of California Press. Los Angeles (California), 1983.
Andres Küng. Dream of Freedom. Four decades of national survival versus Russian imperialism in Estonia, Latvia and Lithuania 1940–1980. − Cardiff, New York, Stockholm, Sydney, Toronto, 1980.