LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Niklust varem ei tundnud, kuid teadis, et Niklus oli 30. juulil 1966 vabanenud Mordva poliitvangilaagrist.51

      Gabovitši kaudu tutvus Niklus oma Moskva-käikude ajal kohalike inimõiguslastega ja välisajakirjanikega ning osales nende mõttevahetustel. Muu hulgas tutvustas Gabovitš Niklust ka akadeemik Sahharovile, kelle Tškalovi tänava korterit Niklus hiljem paaril korral külastas.52

      Tartus sündinud ja TRÜ matemaatikateaduskonna lõpetanud Gabovitš oli kuni Saksamaale emigreerumiseni 1980. aastal tartlastest vastupanuliikujate peamiseks kontaktisikuks Moskvas. Tema abil sai hõlpsasti võtta ühendust Moskva inimõiguslastega, et nendega informatsiooni ja kirjandust vahetada. Gabovitši korteris on ööbinud mitmedki vastupanuliikujad. Asjaolu, et ta valdas vabalt eesti keelt, võimaldas tal refereerida eestikeelseid materjale Moskva inimõiguslastele.

      JSK kolmandas ja neljandas väljaandes ilmusid lühiteated selle kohta, et keegi üliõpilane oli ööl vastu 22. augustit 1968 kirjutanud Tartus kino seinale loosungi „Tšehhid, me oleme teie vennad!“. Kinnivõtmisel olevat ta julmalt läbi pekstud, neerud sisse löödud ning ta viibivat haiglas.53 Selle juhtumi kohta on säilinud mõningaid andmeid Tarto kohtutoimikus, millest selgub, et tema süüasja raames teostas Eesti NSV KGB vanemuurija major Ots Moskva Linna Rahvakohtus Natalja Gorbanevskaja arhiveeritud kriminaalasja nr 46205/ 8s-70 vaatluse. Vaatluse protokollist nähtus, et Gorbanevskaja külastas 1969. aasta augustis Baltikumi, kusjuures kohtus Tartus oma tuttavate Tarto, Nikluse, Vilho Forselli, Juri Lotmani, Zara Mintsi, Pavel Reifmani ja teistega. Vaatlusprotokolli kohaselt saabus Gorbanevskaja Tartusse eesmärgiga koguda andmeid noormehest kooliõpilase kohta, kes 1968. aastal Tšehhoslovakkia sündmuste puhul oli levitanud teatrihoonel nõukogudevastase sisuga loosungeid. Edasi selgub, et Tarto andis oma nõusoleku selle kohta andmeid koguda ja lubas neist hiljem teatada Gorbanevskajale.54

      Seda episoodi kasutati aastaid hiljem, 18.–19. aprillil 1984 Tarto kohtuprotsessil Eesti NSV Ülemkohtus. Tunnistajana esinenud Põlva Kolhooside Ehituskontori (KEK) lukksepp Voldemar Vilt avaldas, et 1968. aasta Tšehhoslovakkia sündmuste ajal oli ta kino Komsomol teadetetahvlile kirjutanud loosungid „Elagu vaba Tšehhoslovakkia!“ ja „Elagu Dubček!“. Sõjaväelased olid ta kinni võtnud ja toimetanud Tartu garnisoni komandantuuri. Kuna ta üritas põgeneda, tekkis rüselus, mille tagajärjel viidi ta Maarjamõisa haiglasse. Tarto käis teda haiglas vaatamas ja uuris, mis oli juhtunud.55

      Seoses Gorbanevskaja süüasjaga tegi KGB 30. jaanuaril 1969 Tartus läbiotsimised Nikluse, Tarto ja Lotmani elukohtades.56

      JSK 15. numbris ilmus lühisõnum selle kohta, et 1970. aasta 17. aprilli hommikul põles Tartu kesklinnas maha Lenini kujutisega konstruktsioon. Samas teatati selle konstruktsiooni süüdanud nooruki tabamisest. Nooruki nimi ei olnud sõnumi koostajatele teada, küll aga tema sünniaasta (1952), et ta oli kammivabriku (гребеночная фабрика) tööline ning et kohtu-psühhiaatriline ekspertiis tunnistas ta süüdimatuks.57 Mõningase hilinemisega vahendas seda ka Stockholmi Eesti Päevaleht.58 Punarajatiste süütajaks osutus tartlane Peeter Peetso, kes oli läitnud Tartus linnaliinide bussijaama läheduses paikneva Lenini 100. sünniaastapäeva auks püstitatud sõrestikkonstruktsiooni. Peetso oli üritanud põlema panna ka nõukogude võimu ülistavat pülooni Tähtvere pargis, ent jäi miilitsatele pihku. Tallinna Patarei vangla eeluurimisisolaatoris tehtud psühhiaatrilise ekspertiisiga tunnistati Peetso süüdimatuks. 5. oktoobril 1970 mõisteti Peetso Tartu Linna Rahvakohtus (eesistuja Uno-Peeter Rahi) sundravile erirežiimiga vaimuhaiglasse. Sinna teda siiski ei saadetud. Tema kinnipidamiskohaks jäi Patarei vangla, kust ta vabanes 24. veebruaril 1972.59

      Ligikaudu aasta hiljem oli Päevalehes juttu ühest Eestis levitatavast lendlehest, mille eksemplar oli ühe Eestit külastanud välismaalase kaudu sattunud ajalehe valdusesse. Lendlehe tekstile oli alla kirjutatud „EESTI RK“, mis Päevalehe toimetuse oletusel võis olla „Eesti Rahvuskomitee“. Lendlehe nurgal seisis moto „Eestimaa jäägu eestlaste maaks!“. Lendlehes kirjutati sellest, et eestluse valusaimaks probleemiks on venestamine ja eesti rahva põlise asuala rahvastikulise koosseisu järjekindel muutmine pideva venelaste sissevoolu kaudu, mis on seda kergem, kuna eesti rahvuskeha on nõrgenenud korduvates küüditamistes, sõjaaegsetes inimkaotustes ja ühe osa rahva põgenemises Läände. Edasi kirjutati, et enam kui pool kohalikust elanikkonnast ei ole eestlased ning iga päev toob Moskva rong siia rohkem venelasi kui jõuab juurde sündida eestlasi. Eestis on juba linnu ja rajoone, kus ei kuule eesti keelt (Narva, Sillamäe, Kohtla-Järve). Tallinnas on paremad majad ja uued elamumassiivid 80 protsendi ulatuses asustatud mitte-eestlastega. Suurtes administratiivkeskustes ja tehastes on eesti keel ammu välja tõrjutud, töötajate ja teenistujate üldarvust on seal eestlasi ainult kümnendik. Ka enamik miilitsatest ei ole eestlased ega valda eesti keelt. Igalt eestlaselt, kes tahab töötada vastutaval ametikohal, nõutakse vene keele oskust, kuid venelane võib kohalikku keelt valdamata töötada igal pool. Lendlehes rõhutati, et sellises olukorras ei ole võimalik eesti keele ja rahvuse säilimine, ning nõuti, et kõik mitte-eestlased lahkuksid ENSVst. Peale selle nõuti, et valitsus töötaks välja seaduse, mis lubaks mitte-eestlastel viibida ENSVs ainult ajutiselt, külastamise või tööalase vajaduse korral. Kõiki eestlasi kutsuti üles võitlema tõelise ENSV tuleviku ja eesti rahva püsimise eest – „ENSV kuulugu eestlastele!“60

      Siinkirjutajale teadaolevalt ei õnnestunud KGBl selle lendlehe koostajaid tabada, samuti puuduvad andmed suurematest aktsioonidest lendlehe levitajate tabamiseks. Seetõttu on võimalik, et seda lendlehte Eestis kuhugi üles ei kleebitud ega levitatud ka muul viisil, vaid sokutati salamisi välismaale. Lendlehe sisu järgi ei saanud selle koostajaks olla noorukid, vaid – otsustades eesti rahva demograafilise situatsiooni põhjaliku kirjelduse järgi – võib järeldada, et tegemist võis olla juba küpsemas eas isiku(te)ga, kellel pidid olema kontaktid välismaalastega. Lendlehe teksti analüüsides torkab silma kummaline tõik, et olukorra parandamiseks pöördutakse üleskutsega Eesti NSV valitsuse poole. Lendlehe koostajate lootus, et okupatsioonivõimu haldusorgan võtab midagi ette Eestis ellu viidava asustuskolonisatsiooni vastu, saab hinnata ikkagi väga naiivseks. Tõenäoliselt oli lendlehe koostajaks mõni okupatsioonivõimus pettunud komparteilane, kes selliselt oma frustratsiooni välja elas.

      JSK 25. väljaanne aga teavitas lugejaid sellest, et Eestis on hakatud välja andma eestikeelset omakirjastuslikku ajakirja Eesti Demokraat (nr 1 (5) 1972). Sisuülevaates märgiti, et üllitises oli muu hulgas avaldatud Eesti Rahvusrinde (ERR) programm ning seitsmeteistkümne läti kommunisti kiri Rumeenia, Jugoslaavia, Austria, Prantsusmaa, Šveitsi ja Hispaania kommunistlikele parteidele, aga samuti seltsimeestele Aragonile ja Garaudyle.61 Läti kommunistide kirjas kritiseeriti teravalt Läti sihipärast venestamist ning toodi arvukalt sellekohased fakte.62 Samas numbris võeti eraldi vaatluse alla ERRi programm, märkides, et ERRi programmiliseks eesmärgiks on referendumi korraldamine enesemääramise küsimuses, samuti on programmis formuleeritud iseseisva Eesti riigi- ja ühiskonnaelu korralduse põhiprintsiibid.63

      Ülaltoodud informatsiooni põhjal võisid väliseesti aktivistid täie kindlusega veenduda, et Eestis on taas tärganud vastupanu okupatsioonivõimule. Lõpliku kinnituse sellele andis 24. oktoobri 1972 kuupäeva kandev, kuid mitmesugustel põhjustel alles kaks aastat hiljem Läände jõudnud memorandum ÜRO Peaassambleele, milles kajastati Eesti okupeeritud staatust ja üha katastroofilisemaks muutuvat demograafilist olukorda.64 Memorandumile olid alla kirjutanud kaks organisatsiooni – Eesti Demokraatlik Liikumine (EDL) ja ERR – ning dokument oli varustatud nende organisatsioonide pitseritega. Memorandumile oli lisatud pikem kaaskiri, mis oli adresseeritud tolleaegsele ÜRO peasekretärile Kurt Waldheimile.

Скачать книгу