LITMIR.BIZ

Скачать книгу

hoolimata okupatsioonivõimu repressioonidest ei ole eestlased minetanud iseseisvuse soovi ega kaotanud usku demokraatlikesse ideaalidesse.65

      Alates 1960. aastate algusest olid Moskva inimõiguslased kirjutanud oma avalikele petitsioonidele alla oma nimed. See tõi küll kaasa repressioone, aga kuna nendele kirjadele olid alla kirjutanud reaalsed isikud, mitte ei olnud poetud anonüümsete organisatsioonide nimetuste varju, võis kindel olla, et tegemist on ehtsate dokumentide, mitte aga blufi või, mis veel hullem, KGB operatiivmänguga. Kuna EDLi ja ERRi memorandumil puudusid koostajate allkirjad ja esineti organisatsioonide nimel, võis nii mõnelgi tekkida kahtlusi dokumendi ehtsuses. Nende kahtluste kummutamise eest hoolitses KGB, kes vahetult pärast läkituste Läände jõudmist 1974. aasta novembris algatas kriminaalasja memorandumi koostajate väljaselgitamiseks.

      Nõukogude Liidu režiimikriitikud olid aastate jooksul ÜROle saatnud kümneid, kui mitte sadu märgukirju, nii avalikke kui ka mõne organisatsiooni allkirjastatuna. Ühelegi neist ei olnud maailmaorganisatsioon seni reageerinud. Võib arvata, et ka EDLi ja ERRi memorandum ei oleks pälvinud maailma avalikkuse silmis kuigi suurt tähelepanu ja oleks kiiresti unustatud, kui KGB ei oleks selle koostajaid vangistanud. Memorandumi koostajatele pikaajalisi vangistusi mõistes verifitseeriti selle dokumendi ehtsus. Kuigi kohtualused eeluurimisel ega süüpingis memorandumi autorlust omaks ei võtnud, on nad hiljem siiski tunnistanud oma osalust ÜROle saadetud memorandumi koostamises.

      Vangistatud demokraatide vabadusse jäänud kaaslased ei istunud sugugi käed rüpes. Juba 23. detsembril 1974 ehk kümme päeva pärast ÜROle saadetud memorandumi koostamises süüdistatud Juskevitši, Kiirendi ja Mätiku arreteerimist (Soldatov ja Varato vahistati järgmise aasta algul) pöördusid nende vabadusse jäänud kaaslased uue märgukirjaga ÜRO peasekretäri Kurt Waldheimi poole. Selle läkitajad kirjutasid, et olid välisraadio kaudu saanud teate EDLi ja ERRi poolt 24. oktoobril 1972 koostatud memorandumi jõudmisest ÜROsse. Kirja autorid deklareerisid, et see memorandum pole hoolimata ajalisest vahest midagi kaotanud oma aktuaalsusest. Waldheimil paluti astuda samme, et seekord võetaks esitatud avaldus ÜRO 29. täiskogu päevakorda ning et seal korrataks eelmise pöördumise põhipunkte. Veel teatati, et kohe pärast memorandumi Läände jõudmise teatavaks saamist käivitas KGB ulatuslikud aktsioonid koos arvukate läbiotsimiste, ülekuulamiste ja arreteerimistega. Sellest hoolimata lugesid märgukirja saatjad oma peasihi saavutatuks, kuna eesti rahva soov taastada iseseisvus on kantud vabade rahvaste ette, Nõukogude Eesti nukurežiimi poolt on eesti rahva esindamine lõpetatud ja keegi ei saa enam väita, et eesti rahvas nõustuks 35 aastat kestnud okupatsiooniga. Waldheimil paluti tõstatada eelmise apelli saatnute arreteerimise küsimus, kuna sellega on rikutud põhilisi inimõigusi.

      Sama kuupäevaga dateeritult läkitati Eestist Läände veel teinegi märgukiri, mille koostajad esinesid nimetuse all „Grupp Eesti patrioote“. Sisu ja stiili järgi otsustades olid läkituse tõenäoliselt koostanud needsamad inimesed, kes saatsid märgukirja Waldheimile, kuid kes jälgede segamiseks esinesid teise grupeeringu nime all.66 See dokument oli adresseeritud Lääne massimeediale ning selles anti ülevaade arreteerimistega seoses tehtud läbiotsimistest, toodi ära andmed arreteeritute laste kohta ning paluti see kõik edastada meediale. Mõlemad märgukirjad jõudsid Läände 1975. aasta alguses ja neid refereeriti ka väliseesti ajalehtedes.67

      Väliseestlastele olid teated Eestis toimuvast vastupanust otseseks äratuskellaks asuda senisest aktiivsemalt ja tõhusamalt toetama vabadusvõitlust Eestis, mille olemasolus ei saanud enam kellelgi kahtlust olla. Esialgu puudusid andmed vastupanuliikumises osalevate isikute kohta ja nii ei olnud teada, kellega ühendust võtta ning keda oleks vaja otseselt toetada. Olukord muutus pärast eesti demokraatide vangistamist ning alates 1970. aastate teisest poolest, mil vastupanuliikumine asus läkitama avalikke protestikirju, mille koostajad olid isiklikult allkirjastanud. Samuti juurdus pagulaste seas teadmine poliitilistel põhjustel vangistatute olemasolust, mida kinnitas ka poliitiline kohtuprotsess Tallinnas, kus mõisteti vangilaagrisse ÜROle memorandumi saatmisega seotud isikud. Üha enam süvenes pagulasaktivistide seas arusaam, et välisvõitlus peab hõlmama ka okupeeritud kodumaal toimuva vastupanu toetamist ning tähelepanu juhtimist eesti poliitvangide saatusele.

      Rootsi eestlaste esimene poliitiline aktsioon eesti poliitvangide kaitseks võeti ette seoses Rootsi peaministri Olaf Palme eelseisva Moskva-visiidiga. Rootsi Eestlaste Esindus (REE), Läti Kesknõukogu Rootsis ja Leedu Ühing koostasid üheskoos nimestiku teadaolevatest eesti, läti ja leedu poliitvangidest ning esitasid selle Palmele. Nimekirja kaaskirjas taotleti peaministri abi poliitvangide vabastamiseks, kuna nende „roim“ oli seisnenud vaid inimõiguste nõudmises. Eestlastest olid nimekirja kantud Soldatov, Mätik, Kiirend ja Juskevitš, lätlastest Gunārs Rode ja Andris Pūce ning leedulastest arstiteaduse üliõpilane Šarūnas Žukauskas, Kaunase Polütehnilise Instituudi lektor Antanas Sakalauskas, usulise kirjanduse trükkija ning levitaja Povilas Petronis ning Nijolė Sadūnaitė. Palmele saadetud kirjale olid alla kirjutanud REE esimees Olaf Muruk, Läti Kesknõukogu esimees Imants Freimanis ja Leedu Ühingu esimees Valentinas Vilkėnas.68 Sealtpeale kujunes poliitvangide teema pagulasorganisatsioonide poliitiliste avalduste lahutamatuks koostisosaks.

      Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskuse moodustamine

      Mõningatel andmetel oli eesti poliitvangide organiseeritud abistamistegevuse algatajaks Malmös elav insener, REE väliskomisjoni liige ja Malmö Eesti Seltsi esimees Agu Kriisa. Rootsi eestlastest esimesena võttis ta 1971. aastal selles küsimuses ühendust AI peakorteriga Londonis. Kuna Malmöst oli raske korraldada sidepidamist poliitvangide temaatikaga tegelevate organisatsioonidega ja poliitvangide kohta andmete kogumist, pöördus Kriisa koostöö ettepanekuga REE välis- ja kodumaa küsimuste komisjoni (VKKK) abiesimehe Ants Kippari poole. Aastail 1976–1977 viidi poliitvangide nimekirjade koostamine üle REE VKKK alluvusse Stockholmis ja ka Kriisa kolis ise Stockholmi. Kuna nii Kippar kui ka Kriisa olid kaks „kõva pähklit“, tekkisid nende vahel peagi erimeelsused. Lugu lõppes sellega, et Kippar viis kõik dokumendid oma koju ja otsustas asutada poliitvangide abistamise organisatsiooni.69

      Kipparil oli EVVA moodustamise kohta hoopis teistsugune arvamus. Vastates intervjuus Päevalehele küsimusele, kuidas see töö algas, selgitas Kippar järgmist. Asi sai alguse 1976. aastal Mart Nikluse vangistamisest, kes ilma mingi süüdistuseta paigutati kaheks kuuks Tallinna keskvanglasse.70 Kippar asus seda juhtumit uurima ja avastas, et kusagil ei olnud keskselt ja süstemaatiliselt kogutud andmeid eesti poliitvangide kohta. Kuna ta kuulus REEsse, alustas ta VKKK raames eesti poliitvangide väljaselgitamist. Läänes tuntud faktide alusel koostas ta enam-vähem täielikud poliitvangide nimekirjad. Andmeid sai ta JSK ingliskeelseid numbreid süstemaatiliselt läbi vaadates, samuti võttis ta ühendust BATUNiga71 ja poliitvangide küsimustega tegelevate muude organisatsioonidega. Edasine käik oli juba EVVA moodustamine ja selle töö käivitamine.72

      Ants Kippar sündis 14. märtsil 1912 Tallinnas maja- ja äriomaniku perekonnas. Jäänud varakult orvuks (kaotades nelja-aastaselt ema ja kuus aastat hiljem isa), kasvas ta üles oma onu Rudolf Kippari perekonnas. Lõpetas Tallinna Poeglaste Reaalkooli ja asus pärast sõjaväeteenistust 1931. aastal õppima majandusteadust Tartu Ülikoolis, mille lõpetas 1936. aastal.

      Esimeseks töökohaks sai Välisministeerium, aastail 1937– 1939 töötas Inglismaal Hullis Eesti Vabariigi konsulaadis sekretärina. Eesti okupeerimise eelõhtul 1939–1940 töötas ta Majandusministeeriumi väliskaubanduse büroos vanemreferendina, pärast Nõukogude okupatsiooni esimest aastat Tallinna Varustusameti juhatajana ning selle ümberkorraldamise järel majandusdirektooriumi varustusosakonna juhatajana. 1942. aastal asus Kippar tööle Tööstus-Kaubanduskeskuse Müügiinspektsiooni ja Erakaubanduse Organiseerimisbüroo juhatajana. 1943. aastal valiti ta Üleriigilise Kaupmeeste Seltside Keskliidu asjaajaks-direktoriks. 1944. aastal põgenes ta koos perekonnaga Rootsi.

      Kahel esimesel pagulusaastal töötas

Скачать книгу