ТОП просматриваемых книг сайта:
EVVA. Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus. Viktor Niitsoo
Читать онлайн.Название EVVA. Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus
Год выпуска 2013
isbn 9789949332236
Автор произведения Viktor Niitsoo
Жанр История
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Seoses EVVA antud pressikonverentsiga Muuga sadama ehitamise asjus esitas Sillaste küsimuse, kas see on tõesti abistamiskeskuse juhatuse tööülesanne. Koosolek aga leidis, et EVVA juhatus tegi pressikonverentsi andes õigesti. See soov olevat tulnud vabadusvõitlejatelt Eestis.
Koosolek tegi uuele juhatusele ülesandeks kiiresti kõrvaldada osutatud vead seoses EPHga ja sellest järgmisel üldkoosolekul aru anda. Otsustati, et tegevusaruanne peab sisaldama ka EPH tegevuse ja kassa aruandeid. Juhatusele tehti ülesandeks nõuda EVVA kontode tagastamist EPHlt ja nendele kontodele laekunud summade ülekandmist. Otsustati suurendada üksikliikmete liikmemaksu 50 SEKile, organisatsioonide ja ettevõtete liikmemaks jäi endiseks (100 SEKi).98
Uus juhatus otsustati valida kümneliikmelisena. Valituks osutusid Tõldsepp, Lääts, Jüriado, Seemre, Sillaste, Krüppelman, Velliste, Leena Haabma, Kippar ja Irma Laine Palm. Juhatuse asemikud: Johan Haabma, Jüris ja Hong. Revisjonikomisjon valiti koosseisus Karupää, Pahv ja V. Palm, selle asemikena jätkasid Puusepp ja Õunapuu.99
10. detsembril 1983 toimunud üldkoosolekust võttis osa ainult kümme EVVA liiget. Kasinavõitu osaluse oli tinginud EPHga liitunute kõrvalejäämine EVVA tegevusest. Aruannet jällegi ei esitatud, kuid Kippar andis selle kohta täiendavaid seletusi. Need käsitlesid Eestis tegutseva vastupanuliikumise lisavahenditega varustamist. Ülevaate Ühisabi tegevusest andis selle sihtasutuse juhatuse liige Eldur Velliste. Ta teatas, et tegevusaasta jooksul on Ühisabi abistanud eesti poliitvangide perekondi toetuspakkidega 20 000 SEKi ulatuses.
Kuna EPH ei olnud EVVAle pangakontosid ikka veel üle andnud, korrati eelmise üldkoosoleku otsust teha juhatusele ülesandeks nõuda nende kontode tagastamist ja kontodele laekunud summade ülekandmist.
Olude sunnil otsustati juhatuse liikmete arvuks määrata üheksa. Juhatus moodustati järgmiselt: endised liikmed Jüris, Jüriado, Seemre, Krüppelman, Velliste, L. Haabma ja Kippar. Uute liikmetena kaasati juhatusse Viiu Must Appelholt ja Pahv. Asemikeks said I. L. Palm, Mark Karell ja Ivi Hubel-Puusepp. Revisjonikomisjonis jätkasid Karupää ja V. Palm, juhatusse valitud Pahvi asendas Harald Nurk. Revisjonikomisjoni asemikena jätkasid Puusepp ja Õunapuu.100
EPH seltskonnast ei osalenud koosolekul Sillaste, Lääts ja Malvet. Samas näiteks Jüriado ja L. Haabma jätkasid tegevust ka EVVAs. Juba 9. veebruaril 1983 olid Lääts ja Sillaste saatnud EVVA juhatusele kirja, millega palusid end alates samast kuupäevast EVVA liikmeskonnast kustutada. Oma lahkumist põhjendasid nad muuhulgas sellega, et EVVA ei ole nelja-aastase tegevuse jooksul suutnud organiseerida otsest abi poliitvangidele, et EVVA poolt suuliselt antud lubadused on protokolliliselt kinnitamata, et nende poolt EVVAle tehtud ettepanekud on ilma selgitusteta jäetud arvestamata ning et juhatuse koosolekud on toimunud ebasõbralikus vaimus, mis ei ole positiivseks nähteks vabatahtlikus töös. Kirja lõpus avaldati kahtlust, et nende EVVAst lahkumise põhjuseid võidakse EVVA juhatuse eest varjata. Seepärast saadeti ärakirjad kõigile juhatuse liikmetele.101
Sillaste ja Läätsa ülaltoodud kirjas esitatud põhjendused EVVAst lahkumise kohta tunduvad otsitute ja mitte tõsiseltvõetavatena. Nii näiteks ei kannata mingisugust kriitikat nende kirjas toodud etteheide, et EVVA ei ole suutnud osutada otsest abi poliitvangidele. Samas oli kriitikutele hästi teada, et poliitvangidele otsese abi saatmine oli täiesti mõttetu, kuna välismaalt tulnud abipakke, kirju või muid postisaadetisi ei antud poliitvangidele kätte. Samuti ei olnud neile võimalik otse raha saata.
Oma tegevuse algperioodil oli EVVA katsetanud väikeste rahasummade saatmist vangilaagrites viibivatele poliitvangidele. Peagi tuli sellest loobuda, sest enamasti ei saanud adressaat seda raha kätte. Analoogiline kogemus saadi toetuspakkide saatmisel vangilaagrisse. Seepärast kutsus EVVA üles aitama poliitvange kaudselt, osutades abi nende sugulastele. Küll aga kutsuti jätkuvalt üles saatma kirju poliitvangidele ning Nõukogude Liidu ja Nõukogude Eesti võimuritele, kuigi teati, et poliitvangidele neid kirju kätte ei anta ja võimurid nendele ei reageeri. Sellest hoolimata peeti vajalikuks jätkata kirjade saatmist, kuna saadi aru, et tähelepanu ja toetus välismaalt aitab vangi kaitsta laagrivõimude tagakiusamise eest.
Tõsisemalt võib aga võtta kirjas toodud etteheiteid, et nende tehtud ettepanekuid ei ole arvesse võetud. Eespool oli juttu sellest, et EVVA ei nõustunud Sillaste ettepanekuga moodustada toimkond Eestist saabunud poliitiliste põgenike abistamiseks. Samuti ei nõustunud EVVA üldkoosolek Sillaste kriitikaga Muuga sadama ehitamisega seotud pressikonverentsi korraldamise suhtes. Mis puutub sellesse, et juhatuse koosolekud toimuvad ebasõbralikus vaimus, laseb see lõik aimata isiklikke vastuolusid eelkõige Sillaste ja Kippari vahel.
Aprillis 1983 saatis EPH ringkirja kaasmaalastele, milles selgitas oma lahkulöömist EVVAst. Kirjas korrati väidet, et EVVA ei ole mitmeaastase tegevuse käigus olnud suuteline organiseerima poliitvangide abistamist. EPH liikmed püüdsid EVVA tööd viia uutele alustele ja tegid ka vastavad ettepanekud, mis aga jäeti tähelepanuta. Kirjas märgiti, et kuna EVVA ei ole suutnud organiseerida poliitvangide abistamist ja samal ajal takistab oma allorganit (EPH – autor) seda tegemast puht prestiiži pärast, peab algatus tulema kuskilt mujalt. Endised EPH juhatuse liikmed koos uute mõttekaaslastega tahavad seda tööd uuesti alustada, seekord iseseisva organisatsioonina. EPH näeb oma tähtsama ülesandena olla koordineerija kirjavahetuse loomisel poliitvangidega. Sama tähtis on Moskvasse ja Tallinna nõuete saatmine poliitvangide vabastamiseks. Võimaluse piires tuleks abistada endisi poliitvange ka majanduslikult. Kiri lõpeb abipalvega kaasmaalastele osaleda kirjade ja vabadusnõuete saatmisel ning EPH tegevuse toetamises tegevliikmena või toetajana. Rõhutatakse, et soovijad võivad teha kaastööd anonüümselt. Kirjale olid alla kirjutanud Heino Hallis, Lääts, Malvet, Ülo Riiga, Sillaste ja Herbert Tamre.102
Kippari ja EPH liikmete vaheline konflikt oli muidugi rõõmusõnumiks KGBle. Oli ju KGB välisluuret teostava esimese peavalitsuse üheks tähtsamaks eesmärgiks infiltreerida oma agente pagulasorganisatsioonidesse ning nende kaudu desinformatsiooni ja laimu levitades kutsuda esile usaldamatust ja konflikte. Teadaolevalt hoiti igal juhtival pagulastegelasel hoolikalt silma peal ning neist igaühe kohta oli KGB välisluurega tegelev osakond koostanud eraldi toimiku, mida agentidelt saadud infoga pidevalt täiendati. Puuduvad andmed selle kohta, et EPH liikmete lahkulöömine oleks toimunud Tallinnas või isegi Moskvas koostatud stsenaariumi alusel. Sellegipoolest on alust arvata, et sarnaselt teiste pagulasorganisatsioonidega oli kindlasti ka Kippari lähikonda infiltreerunud nii mõnigi KGB insaider.
Nähtaval kujul leidis see konflikt aga ärakasutamist Tartus ilmunud ajalehe Edasi toimetaja Mart Kadastiku järjekordses paskvillis, mis Jaak Kalju varjunime103 all avaldati väliseestlastele mõeldud ajalehes Kodumaa. Poliitvangide Lagle Pareki, Arvo Pesti, Heiki Ahoneni ja Enn Tarto kõrval kulutati selles kirjutises ohtralt trükimusta nende meretaguse peremehe Ants Kippari tõrvamiseks. Peale poliitilise avantüristi kujutati Kipparit lihtlabase mahhinaatorina, kes on „ehtsa varga kombel oma taskusse pistnud suure summa vabatahtlikest annetustest, mille talle on usaldanud USAs, Kanadas, Austraalias ja mujal elavad eesti emigrandid ning mis olid mõeldud toetuseks Eesti „vabadusvõitlejaile““. Kadastik kirjutas ka, et nimetatud põhjustel ütlesid Kipparist lahti Maksim Lääts ja Gunnar Sillaste.104
EPH jätkas iseseisvat tegevust, mis seisnes anonüümseks jäävate isikute poolt kirjade saatmises vangistuses viibivatele ja vabanenud poliitvangidele, nende perekonnaliikmetele ja Nõukogude ametimeestele. Poliitvangide perekonnaliikmetele ja vabanenud poliitvangidele saadeti jällegi anonüümselt panderolle kohvi ja maiustustega. Siinkohal võiks EPH tegevuse näitena ära tuua isikliku mälestuskillu. Muust tekstist eristamiseks on see edasi antud mina vormis ja taandreana.
22. jaanuaril 1983 jõudsin pärast üle kahe kuu kestnud vangitappi mulle määratud sundasumispaika Burkandja asulas, Sussumani rajoonis Magadani
ERAF f 9608, n 1, s 3, l 18–20.
ERAF f 9608, n 1, s 3, l 20.
ERAF f 9608, n 1, s 3, l 22.
ERAF f 9608, n 1, s 3, l 25–26.
ERAF f 9608, n 1, s 118, l 7.
EPH üleskutse aprillis 1983. – Autori valduses.
Urmas Nagel kirjutas 1988. aasta juuli koostamiskuupäeva kandvas patukahetsuskirjas pealkirjaga „Seletus“, et 1984. aasta mais kutsuti ta Tartu KGB ülema Anti Taluri jutule. Talur teatas, et neil on kavatsus kirjutada artikkel hiljuti toimunud kohtuprotsessidest ja seal osalenud inimestest. Selle koostamine tehti ülesandeks Nagelile, kuid tulemus tšekiste ei rahuldanud, sest sama aasta augustis kutsuti ta uuesti Taluri juurde. Seekord istus Taluri kabinetis Kadastik, kellega lepiti kokku kohtuda Edasi toimetuses. Seal vesteldi umbes tund aega. Kadastikku huvitas Nageli roll selles kriminaalasjas ja ta soovis ka Pesti, Pareki ja Tarto lähemat iseloomustust. Artikkel ilmus Jaak Kalju nime all. – Urmas Nagel. „Seletus“. – Nädalaleht 11.04.1992.
Jaak Kalju. Meretagune asi. Kas ainult? − Kodumaa 21.03.1984.