LITMIR.BIZ

Скачать книгу

3. mail 1981 alustas toimkonna juures tööd Nikluse vabastamise eriaktsiooni grupp. ERKÜ otsusel ja kuludega ning toimkonna kaaskavandamisel trükiti 1981. aastal 6 000 poognat Niklust ja Kukke kujutavaid postmarke.124

      Aastal 1981 korraldas EVVAT eriaktsiooni Nikluse vabastamiseks. 29. märtsil alustati kirjade saatmisega senaatoritele ja Kongressi liikmeile, kes omakorda tegid esildise Nõukogude Liidu esindajatele USAs. Senaatorid edastasid EVVATi läkituse USA riigisekretärile Alexander Haigile. USA Riigidepartemangust teatati, et nad on instrueerinud Madridi konverentsil osalevat USA delegatsiooni tõstatamaks konverentsil üles Nikluse küsimust.125

      Seoses kolimisega Lakewoodist Chicagosse liitus 1981. aastal EVVATi juhatusega Gilda Mall Karu.126 6. oktoobril 1982 sai Washingtoni Eesti Seltsi hooldusgrupi juhiks Mari-Ann Rikken (hilisem Kelam), kes vahetas välja Maria Pedak-Kari.127

      1983. aasta poolaastaaruandest nähtub, et hooldajate arv on eelmise aasta 42-lt tõusnud 43-le. Üks hooldaja oli palunud end kohustustest vabastada, aga juurde oli tulnud kaks uut hooldajat. Kaks hooldusgruppi olid oma tegevust laiendanud ja võtnud „vaderikohused“ juurde veel kaheksale eesti poliitvangile. Hooldati 36 poliitvangi, kaheksat poliitvangide perekonda ja kuut vabadusvõitlejat. Levitatud oli ka Niklusele ja Kukele pühendatud raamatut, milles Ühendriikide eestlased olid tellijatena esikohal teiste maadega võrreldes, ning postkaarte poliitvangide vabastamise nõudega. Toimkond oli teinud ettepaneku ERKÜ Noorte- ja Kultuuriala abiesimehele Vaike Lugusele ja Eesti Koolide Keskuse juhatajale Gaston O. Randveele organiseerida eesti täienduskoolide õpilaste ja poliitvangide/vabadusvõitlejate laste vaheline kirjavahetus.128

      Oktoobris 1983 korraldas USA Kongressi komisjon kuulamise Nõukogude Liidu poolt pidevat toime pandavate rahvusvaheliste postilepete rikkumise teemal. Kuulamist juhatas demokraadist Kongressi liige Robert Garcia. EVVATi poolt esinesid tunnistajatena Tammark ja endine poliitvang Sergei Soldatov, kes isiklike kogemuste põhjal kirjeldasid postiteenistusse puutuvaid kuritarvitusi Nõukogude Liidus.129

      1984. aasta aruande on Tammark esitanud ERKÜle. Sellest nähtub, et USAs töötas 44 hooldajat või hooldusgruppi, hooldusel oli 29 poliitvangi, 13 poliitvangide perekonda ja üheksa vabadusvõitlejat. Edasi teatati, et toetuspakkide saatmine tuli ümber korraldada, kuna alates 1. oktoobrist muutusid Nõukogude Liidu tollieeskirjad, millega lõppes ettemakstud tolliga pakkide saatmise võimalus. Aruande kohaselt oli Tammark välja saatnud 356 kirja EVVAle Stockholmis ning EVVATi juhatajatele Kanadas ja Austraalias. Peale selle oli hooldajatele saadetud 34 ringkirja. Levitatud oli ka Lisandusi ning poliitvange kujutavaid postkaarte.130

      1985. aasta tegevusaruannet siinkirjutajal leida ei õnnestunud, küll aga kahe järgneva aasta kokkuvõtteid, mis erinevalt varasematest on varustatud ka kassaaruandega. 1986. aasta kohta andis Tammark EVVAle teada, et USAs tegutseb 17 osariigis ühtekokku 42 hooldajat või hooldusgruppi, kes abistavad 23 poliitvangi. Poliitvangide perekondi on hooldamisel üheksa, neist viis lastega perekonda ühtekokku seitsme lapsega. Vabadusvõitlejate perekondi on 13, neist lastega kaheksa ühtekokku viieteistkümne lapsega. Poliitvangidele saadetakse laagritesse kirju, nende perekondadele aga toetuspakke. Tagasisidena on Eestist tulnud tänukirju hooldajatele pakkide eest ning saadetud on ka perekonnafotosid. Aasta jooksul on toimkond väljastanud hooldajatele 232 kirja koos lisamaterjalidega. Hooldustöö juhtimiseks on koostatud 25 ringkirja, mis on samuti välja saadetud.

      4. juulil toimus Chicago Eesti Majas EVVATi juhatuse koosolek. Seoses Eesti Vabariigi aastapäeva aktustega Floridas korraldati Eesti poliitvange tutvustav näitus Cleareater’is ja Fort Lauderdale’is. Toimkonna sekretär Mari-Ann Rikken oli andnud regulaarselt infot USA valitsusasutustele, kirjutanud lugejakirju mitmele juhtivale ajalehele, teinud selgitustööd paljudes organisatsioonides ning esitanud poliitvangide asjus küsimusi USA Riigidepartemangu ja Valge Maja selgituskoosolekutel. Selles töös on erilist tähelepanu juhitud Mart Nikluse olukorrale.131

      1986. aasta kassaaruanne on võrdlemisi lakooniline. Sellelt 8. jaanuaril 1987 koostatud ja laekur Aleksander Kõpu allkirja kandvalt dokumendilt saab teada, et toetusi saadi aasta jooksul $ 70. Bürootarveteks, posti-, telefoni- ja paljunduskuludeks läks $ 586,04 ning 31. juulil 1986 saadeti Kipparile $ 1 000 väärtuses tšekk. Kassa seis oli $ 186,70.132

      1987. aasta aruande kohaselt ei ole hooldajate ega hooldusgruppide arv muutunud, küll aga on nende hooldusaluseid seoses poliitvangide vabastamisega oluliselt vähemaks jäänud. Hoole alla oli jäänud 16 poliitvangi ning kaheksa poliitvangi või endise poliitvangi perekonda. Seoses Tiit Madissoni emigreerumisega Rootsi tekkis infovahetus Molotov-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupi (MRP-AEG) Välisesindusega, mille esimees oli Madisson. Endise aktiivsusega tegeles Rikken eesti poliitvangide olukorra ja Eestis aset leidvate inimõiguste rikkumiste avalikustamisel. Erilist tähelepanu on pööratud kahe viimase vangistuses viibiva vastupanija – Nikluse ja Tarto – vabastamisnõuetele. Aruandes juhiti tähelepanu, et EVVAlt ei ole saadud ülevaadet USA eestlaskonna rahalisest toetusest vabadusvõitlejate ja poliitvangide perekondadele Eestis ning märgitakse, et ERKÜ oli selleks otstarbeks saatnud EVVAle $ 4 000. Samas viidati EVVA laekurilt (W. Krüppelman – autor) saadud andmetele, et EVVA on suutnud toetada vabadusvõitlejate ja poliitvangide perekondi 1987. aastal summas 22 000 rubla. Edasi teatati, et toimkond on laiali saatnud 217 kirja koos lisadega ning 21 ringkirja.133

      Kassaaruande kohaselt laekus samal perioodil toetusi $ 680 ning kulutusi tehti üksnes bürootööle $ 385,62 ulatuses. Kassa seis 8. jaanuaril 1988 oli $ 481,08.134

      Tammarki poolt 1993. aastal ajalehes Vaba Eesti Sõna avaldatud ülevaates EVVATi tegevusest aastail 1978–1993 nähtub, et pärast Ants Kippari surma 21. jaanuaril 1987 saabus Stockholmist teateid ja juhendeid katkendlikult, mis teataval määral takistas EVVATi töö sujuvat kulgu. 1989. aastal alustas EVVAT infovahetust Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) inimõiguste toimkonna esimehe Viktor Niitsooga, kellelt saadi teavet viimaste poliitvangide kohta. Nendeks olid sõjaväeteenistusest kõrvalehoidjad või sõjaväest deserteerinud noorukid, keda oli arvult kaheksa ja kes kõik võeti hooldusalustena poliitvangide nimekirja. 1991. aastal vabanesid neist kõik peale ühe. Tammark kohtus Eestit külastades Niitsoo ja Lagle Parekiga, kellega peetud nõupidamistel otsustati, et poliitvangide abistamine senisel kujul tuleb lõpetada. Edaspidi otsustati toetada sõltumatu ajakirjanduse väljaandmist Eestis ja Eesti Komitee tegevust.

      1991. aastal toetas toimkond Eesti Komiteed $ 5 000 ja ERSP Nädalalehte $ 3 000 ulatuses. EVVATi motoks kujunes „Meil tuleb võita ka viimane lahing tänapäeva Eesti vabadusvõitluses!“. 1992. aastal pühendus EVVAT vahendite kogumisele, et toetada Riigikokku kandideerivate endiste poliitvangide ja vabadusvõitlejate valimiskampaaniat. Selleks otstarbeks saadeti Eestisse $ 3 645.

      Edasi kirjutas Tammark, et vastavalt kokkuleppele ei avalikustanud EVVATi juhatus hooldajate ega hooldusgruppide liikmete nimesid, samuti salastati organisatsioonid ja kogudused, kelle toetusel tegevus toimus. Seda tehti selleks, et hoida ära välismaal hooldustööga tegelenud isikute Eestis elavate sugulaste võimalik represseerimine kodumaal. Avalikkuse ette astusid üksnes 1978. aastal moodustatud EVVATi juhatuse liikmed. Hooldajad ja hooldusgrupid saatsid enamikus kirju ja toetuspakke varjunimede all või kasutasid kokkuleppel oma naabrite või ameeriklastest sõprade nimesid. Viimases ringkirjas palus Tammark luba avalikustada hooldajate ja hooldusgruppide liikmete nimed. Oma ülevaateartiklis kasutaski ta juhust, et avaldada väärikat tänu ja tunnustust neile, kes „vaatamata „kadumaläinud“ tähitud kirjadele ja pakiröövlitest läbikäinud pakkidele jätkasid toetust neile, keda võõras vägivallavõim Eestis ja Siberis oli surunud elu kõige alumistele „redelipulkadele““. Edasi on nimeliselt ära toodud hooldustegevuses osalenud organisatsioonide liikmed ja üksikhooldajad.135

      Kõige

Скачать книгу