LITMIR.BIZ

Скачать книгу

jäi seegi kiri vastuseta, sest 3. märtsil 1986 pöördus Kippar kirjaga nüüd juba EKNi poole. Selles juhtis ta tähelepanu asjaolule, et EKN ei ole viie kuu möödumisel (Kippari 1985. aasta 7. oktoobri kiri – autor) näidanud üles mingit huvi okupeeritud kodumaal vabadusvõitluse pärast majanduslikesse raskustesse sattunud perekondade saatuse vastu. Kippar jätkas etteheidetega, mille kohaselt EKNi juures tegutsev Toronto EVVAT pole kaheksa aasta jooksul suutnud leida hooldajaid eesti poliitvangidele. EKN pole aastate jooksul võtnud vaevaks tasuda sümboolse summaga talle EVVA saadetud, Kodu-Eesti küsimusi käsitlevate materjalide paljundus- ja postikulude eest, ehkki EKN on oma märgukirjades pidevalt neid materjale kasutanud. Edasi teatas Kippar lausa ultimatiivsel toonil, et kui EKN ei vasta kõnealusele kirjale hiljemalt 31. märtsiks 1986, ei saada samaks tähtajaks postikulude katteks näiteks 500–1 00 °CADi ega anna rahuldavat vastust EKNi juures tegutseva Toronto EVVATi mitterahuldava tegevuse põhjuste kohta poliitvangide hooldusvõrgu organiseerimisel Ida-Kanadas, on EVVA sunnitud lõpetama neile kodumaist vastupanuliikumist ning eesti vabadusvõitlejaid ja poliitvange käsitlevate dokumentide ja materjalide saatmise.115

      Seda karmisõnalist pöördumist EKN enam eirata ei söandanud ning 1986. aasta 8. aprilli kuupäeva kandva vastuskirjaga teatasid Leivat ja Aruvald, et EKNi 2. aprillil toimunud juhatuse otsusel on „Teie väärtusliku organisatsiooni“ jaoks saadetud materjalide postikulude katteks 50 °CADi. Edasi anti Kipparile nõu, et kui soovitakse EKNi käest otsest rahalist toetust, tuleks pöörduda EKNi poole ametliku toetuspalvega, mida enne 1985. aasta 7. oktoobri ja 1986. aasta 3. märtsi kirju ei ole tehtud. Samuti soovitati jätta toetuspalvest välja igasugused etteheited, ähvardused ning alusetud ja haavavad süüdistused. Kirja autorid teatasid, et EVVAT Torontos ja EKN on järjekindlalt toetanud vangistatud vabadusvõitlejaid ning nende perekondi Eestis rahaliselt, moraalselt, poliitiliste aktsioonide kaudu ja pakkide saatmisega ning need kulud on üle aastate ületanud kümneid tuhandeid dollareid.116

      Järgneva kirjaga 2. maist 1986 esitaski Kippar EKNile viimase kirjas esitatud tingimustele vastava taotluse 10 00 °CADi eraldamiseks.117 Kõige järgi otsustades EKN seda soovi ei rahuldanud. Kuid, nagu nähtub EKNi 1986. aasta 18. novembri kirjast Kipparile, milles teatati $1 000 (nii on kirjas, kuigi jutt võis olla Kanada dollaritest – autor) eraldamisest EVVA keskusele, peeti mingi pisku saatmist siiski vajalikuks.118

      Toronto EVVATi edasise tegevuse kohta ei õnnestunud siinkirjutajal mitte mingisuguseid andmeid saada. Tõenäoliselt jätkus vanas vaimus EVVATi tegevuse mängimine, kuni tuli aeg otsad kokku tõmmata.

      Peale Toronto moodustati EVVA toimkond ka Vancouveris. Selle toimkonna loojaks ja eestvedajaks oli laevaehitaja Albert Krug. Vancouveri EVVATi kohta kirjutas kohalike eestlaste üllitatav väikeväljaanne Läänekalda Postipoiss, et 1980. aasta suvel võttis grupp kaasmaalasi Vancouveris kahe kuu jooksul hoolduse alla umbes viisteist eesti poliitvangi ja nende perekonda. Selleks otstarbeks loodi Vabadusfond, mida hakkas hooldama Vancouveri Eesti Kirikufond, mille laekur oli Krug. Sealt anti soovijatele tõendeid tulumaksuvabastuseks. Annetusi võtsid vastu kõik Eesti kogudused ja Eesti Selts ning ajalehe andmetel oli laekunud juba mõnisada dollarit. Artiklis kinnitatakse, et abistajate nimekiri on salajane ning ühelegi isikule, keda Krug isiklikult ei tunne, telefoni teel informatsiooni ei anta.119

      Annetuste kogumise kõrval kutsus ka Krug üles saatma kirju vangistuses viibivatele vabadusvõitlejatele. Mõnikord puutus ta kokku teatud vastumeelsuse ja ettevaatlikkusega poliitvangidele kirjutamise suhtes. Näiteks teatas ta 1980. aastal Stockholmi EVVAle saadetud kirjas, et „inimesed on hirmus kartlikud, kulub hulk aega, kuni saab selgeks teha, kui palju sellest kasu on“. Ta lisas, et väited, nagu ohustataks kirjade saatmisega poliitvangide ja nende perekondade elu, ei pea paika. „Otse vastupidi, kirjadega anname neile vajalikku lisakaitset,“ oli Krug kindel. Oma väidete kinnituseks tõi Krug ette selle, et AI on valinud kirjade saatmise nii poliitvangidele kui ka Nõukogude Liidu ametiasutustele üheks tõhusamaks vahendiks vangidele kaitse hankimisel. Vabadusse pääsenud vabadusvõitlejad on üksmeelselt kinnitanud, et kirjade ja igakülgse tähelepanuga poliitvangidele antakse vajalikku kaitset ja kergendatakse nende olukorda ning et sunnitöölaagrite administratsioon on tunduvalt ettevaatlikum omavoli kasutamisel. Krug rõhutas, et vabaduses viibival eestlaskonnal lasub moraalne kohustus igati toetada neid rahvuskaaslasi, kellel on julgust kodumaal selga sirgeks ajada. „Nemad riskivad oma tervise ja eluga, meil pole kaotada midagi ning oleks ülekohtune, kui me nende saatusest osa ei võtaks,“ lõpetas Krug oma kirja.120

      Peale Toronto ja Vancouveri EVVATite tegutsesid vahtralehemaal veel Ottawa, Scarborough’, Thornhilli ja West Hilli hooldusgrupid.121

      Algatus luua USAs eesti poliitvangidega tegelev organisatsioon tuli endiselt poliitvangilt Olaf Tammarkilt, kes juba 9. septembril 1977 ehk tunduvalt enne EVVA moodustamist Stockholmis tegi Põhja-Illinoisi Eestlaste Koondise (mille esimees ta oli ̶ autor) juhatuse koosolekul ettepaneku asutada EVVAT. Sama aasta 15. septembril Lakewoodis toimunud X Eesti Rahvusorganisatsioonide Kongressil esitas Tammark vastava resolutsiooni, mille kongress suure häälteenamusega heaks kiitis.122

      USA EVVAT moodustati ERKÜ juhatuse otsusega 17. juunil 1978 rahvuskomitee toimkonnana. 13. augustil toimus EVVATi organiseerimiskoosolek, kus jagati ametid: juhataja Tammark, sekretär Mati Kõiva, laekur Aleksander Kõpp, nõuandja dr Arthur Võõbus ja ametita liige Olaf Pikat. EVVATi büroo paiknes Chicago Eesti Majas aadressil Estonian Lane, PO Box 95, Prairie View, Chicago Illinois 60069. Peale EVVATi tegutses USAs 45 hooldusgruppi (Ames, Andover, Baltimore, Buffalo, Cary, Corvallis, East Meadow, Hollywood, Indianapolis, Kirkland, Lakewood, Macungie, McAllen, Milwaukee, Minneapolis, New York, Parma Heights, San Francisco, Seabrook, St Petersburg, Washington, Wilmington jm).123

      Idarindel ja hiljem Eestis metsavennana võidelnud ning selle eest Gulagis viibinud Tammark oli omal nahal kogenud stalinlike ja ka hilisemate vangilaagrite olusid ning oli seetõttu väga pädev poliitvangide abistamistegevust juhtima. Tema jäigi USA EVVAT etteotsa kuni selle tegevuse lõpuni.

      Ka USA EVVATi tegevuse kohta leidub andmeid üsna kasinalt. Siinkirjutajal on kasutada mõned Tammarki poolt EVVAle ja ERKÜle esitatud tegevusaruanded, mille abil on siiski võimalik saada mõningane ettekujutus toimkonna tegevuse ulatusest.

      Aastate 1978–1981 tegevust hõlmava aruande kohaselt saatis toimkond abistamistöö üleskutsed ja juhendid 47-le eesti seltsile ja koondisele, 15-le võitlejate ühingule, 27-le Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) kogudusele ning seitsmele ERKÜ Esinduskogu liikmele. Samal aastal alustas tegevust üksteist hooldajat ja hooldusgruppi, kes hooldasid kaheksat poliitvangi. 1979. aastal kasvas hooldajate arv 21-le ja hooldati 19 poliitvangi. Samal aastal laiendas toimkond hooldustööd sellega, et iga hooldaja või hooldusgrupp võttis oma hoole alla veel ühe poliitvangi perekonna, ühe vabadusvõitleja ja endise poliitvangi hooldamise Eestis.

      1980. aastal, mis oli kuulutatud Eesti Poliitiliste Vangide Aastaks, saatis EVVAT välja veel 63 üleskutset eesti organisatsioonidele ja EELK kogudustele. Samal aastal tõusis hooldajate arv 33-le, hooldati 29 eesti poliitvangi, 12 poliitvangi perekonda ja kolme vabadusvõitleja perekonda.

      1981. aastal oli hooldajate arv kasvanud 38-le, hooldati 26 poliitvangi („43 ühikut“), kaheksat poliitvangi perekonda („30 ühikut“) ja kolme vabadusvõitlejat („31 ühikut“). Aruandes on öeldud, et hooldajad on aastate jooksul saanud rohkelt tänukirju, kaarte ja fotosid pakkide ning kirjadega osutatud tähelepanu eest. Märgiti, et poliitvangidest ei ole keegi kirjadele vastanud, mis on olusid arvestades täiesti arusaadav.

      Abistamistöö koordineerimiseks saatis toimkond 37 ringkirja hooldajatele ja avaldas tegevuse selgitamiseks artikleid ajalehes Vaba Eesti Sõna, andis intervjuu raadiojaamale Ameerika Hääl ning esines selgituskõnedega mitmel pool eestlaste organisatsioonides. Toimkond koostas ka kirjavahetuse takistamist käsitlenud ingliskeelse aruande,

Скачать книгу