LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Terapeut pidas Kurtiga siiski mõned vestlused maha. Ta jõudis järeldusele, et Kurt vajab vaid ühte perekonda. „Meile öeldi, et ta saab meiega jääda vaid siis, kui meist saavad tema seaduslikud hooldajad, sest siis ta teab, et kuulub meie peresse,” meenutas Jenny. „Kahjuks põhjustas see Doni ja Wendy vahel probleeme, sest nad hakkasid selle üle tuliselt vaidlema.”

      Kuigi lahutusest oli möödunud juba mitu aastat, püsisid Don ja Wendy endiselt sõjajalal, mis lastel märkamata ei jäänud. Wendy jaoks oli tegu raske kevadega – tema isa Charles Fradenburg suri ootamatu südamerabanduse tõttu kümme päeva peale 61-aastaseks saamist. Wendy ema Peggy elas juba ammu eraklikult ning Wendy muretses, et nüüd jääb ema veelgi üksildasemaks. Peggy kummaline käitumine võis tuleneda kummalisest lapsepõlvetraumast: kui ta oli kümneaastane, pussitas tema isa end perekonna silme ees noaga kõhtu. James Irving elas enesetapukatse küll üle, ent sattus samasse Washingtoni osariigi hullumajja, kus kunagi hiljem näitlejanna Frances Farmerit7 šokiteraapiaga ravitakse. Kaks kuud hiljem suri ta seal, sest rebis noahaava uuesti lahti, kui haiglapersonali nägemas polnud. Sarnaselt mitmetele muudele peretragöödiatele räägiti ka Kurti vanavanaisa vaimuhaigusest vaid sosinal.

      Kuid isegi Fradenburge tabanud saatuselöök ei toonud Doni ja Wendyt ühises leinas üksteisele lähemale. Vaidlus Kurti saatuse üle lõppes tüliga, nagu nendevahelised vestlused ikka. Viimaks kirjutas Wendy alla dokumendile, kus oli kirjas: „Donald Leland Cobain on ainuisikuliselt vastutav eelmainitud lapse eest hoolitsemise, tema toetamise ja ülalpidamise eest.” Kolm nädalat enne seda, kui Doni ja Wendy lahutusest täitus kolm aastat, ehk 18. juunil 1979 määrati Donile Kurti ametlik hooldusõigus.

      3

      MONTESANO, WASHINGTONI OSARIIK JUULI 1979–MÄRTS 1982

      Kuu lihapall

      Tema lemmiktoiduks on pitsa ja lemmikjoogiks kokakoola. Tema lemmikväljendiks on „vabandage sind”.

– Kooliajakirja portreelugu

      Kurt astus 1979. aasta septembris Montesano põhikooli seitsmendasse klassi. See oli oluline teetähis, sest kool hakkas tema elus nüüd olulisemat rolli mängima. Viiendas klassis oli ta muusikaõpingutega alustanud ja seitsmendaks mängis kooliansamblis trumme, mida ta väga nautis, kuigi üritas sõprade ees muljet jätta, et see ei tähenda midagi. Peamiselt õppis ja harjutas ta seal paraadansambli ja väikeansambli trummidel, õppides soolo- ja basstrummil mängima selliseid lugusid, nagu „Louie, Louie” ja „Tequila”. Monte kooliansamblil polnud küll sageli põhjust paraadidel käia – peamiselt esineti koolikogunemistel ja korvpallimängudel –, kuid Kurt oli neil üritustel alati kohal.

      Kooliansambli dirigent Tim Nelson meenutab, et ta oli „tavaline, silmatorkamatu muusikaõpilane. Mitte eriti andekas, kuid polnud ka vilets.” Kurti pilt Montesano põhikooli aastaraamatus „Sylvan” kujutabki teda koolikogunemisel soolotrummi mängimas. Tema soeng näis mõnest filmiajakirjast pärinevat ja ta meenutas veidi noort Brad Pitti. Riietus oli tüüpiliselt noortepärane – tavaliselt kandis ta Hashi alt laienevate säärtega teksaseid, Izodi triibulist pikkade varrukatega džemprit ja Nike’i botaseid. Ta käis riides nagu iga teinegi kaheteistaastane, kuigi oli oma vanuse kohta veidi lühike ja kõhetu.

      Ta oli koolis üks populaarseimaid õpilasi ning nõnda avaldati temast 26. oktoobril 1979. aastal portreelugu kooli õpilasajakirjas Puppy Press. Artikli pealkirjaks oli „Kuu lihapall” ja seal seisis:

      Kurt õpib meie kooli seitsmendas klassis. Tal on blondid juuksed ja sinised silmad. Kool on tema arvates normaalne. Kurti lemmikaineks on muusika ja lemmikõpetajaks härra Hepp. Tema lemmiktoiduks on pitsa ja lemmikjoogiks kokakoola. Lemmikväljendiks on „vabandage sind”. Lemmiklooks on Electric Light Orchestra „Don’t Bring Me Down” ja lemmikrokkbändiks Meat Loaf. Tema lemmiksarjaks on „Taxi” ja lemmiknäitlejaks Burt Reynolds.

      „Vabandage sind” oli Kurti variant koomik Steve Martini tuntud repliigist „vabandage mind”. See sobis tema kuiva ja sarkastilise huumorimeelega, mille juurde kuulusid tuntud väljendite väänamine ja absurdsed retoorilised küsimused – ta oli nagu alaealine Andy Rooney. Näiteks võis ta lõkke ääres istudes hüüda: „Miks peaks nõnda kena lõket suitsuga ära rikkuma?” Kuna ta oli kogult nõnda väike, abistas teda poiste maailmas toimetulemisel oskus konflikte naljaga lahendada ja võimalikke kiusajaid sõnadega naerualuseks teha.

      Kurt veetis lugematuid tunde teleka ees. See tähendas lõppematuid lahinguid Doni ja Jennyga; nemad soovisid teleka ees istumise aega piirata, kuid ta karjus ja nõudis rohkemat. Kui tema vabadust piirati, läks ta telekat vaatama sõbra Rod Marshi juurde, kes elas kvartali jagu eemal. Kuigi „Saturday Night Live’i” ajaks pidi ta juba voodis olema, jäi see tal harva nägemata ning järgmisel esmaspäeval tegi ta parimaid sketše koolis järele. Ta suutis hiilgavalt imiteerida ka Latkat, Andy Kaufmani mängitud tegelast komöödisarjas „Taxi”.

      Eelmisel suvel oli Kurt lasteliigas osalemise lõpetanud, aga talve saabudes ühines ta põhikooli esindusmeeskonnaga maadluses, mis isale heameelt valmistas. Don käis võistlustel alati kohal ja küsitles Kurti lõputult edasijõudmise kohta. Maadlustreeneriks oli Kinichi Kanno, Monte kooli kunstiõpetaja, ning võimalus õpetajaga rohkem aega koos veeta oli maadlemise kõrval teiseks põhjuseks, miks Kurt treeningutega liitus. Kanno oli Kurti jaoks meessoost eeskuju, kes tema loovust innustas, ja Kurtist sai tema lemmikõpilane. Üks Kurti joonistustest ilmus Puppy Pressi halloweeninumbri esikaanel. See kujutas buldogi, Montesano kooli maskotti, kes oma kuudis kommikotti tühjendab. Cobainile tüüpilise detailina oli kommide sekka peidetud ka õllepurk. Tolle aasta jõulukaardiks tegi Kurt sule ja tindiga portree väikesest poisist, kes üritas kala püüda, kuid konks jäi tema enda selga kinni – see polnud Hallmarki kaubamaja kaartidest kehvem. Klassiõde Nikki Clark meenutas, et Kurti tööd olid „alati suurepärased. Kanno ei pidanud teda kunagi aitama, kuna ta kuulus kõige andekamate õpilaste sekka.” Isegi väljaspool kunstitundi oli Kurtil alati pliiats pihus, mäletas Clark: „Ta sirgeldas igas tunnis pidevalt.”

      Peamiselt joonistas ta autosid, veokeid ja kitarre, kuid katsetas vahel ka pornograafiaga. „Ükskord näitas ta mulle enda tehtud joonistust,” meenutas klassivend Bill Burghardt, „mis oli täiesti realistlik pilt vagiinast. Küsisin talt, „Mis see on?”, kuid ta vaid naeris selle peale.” Kurt polnud küll vagiinat lähedalt näinud, kui mitte arvestada raamatuid ja erootikaajakirju, mis poiste seas ringi käisid. Tema lemmiktegelaste hulka kuulus ka saatan, keda ta igas tunnis oma vihikusse visandas.

      Roni Toyra oli seitsmendas klassis Kurti tüdruk, kuid see oli vaid süütu esimene kiindumus, mis kunagi kaugemale ei arenenud. Suhte kinnituseks andis Kurt talle mõned oma joonistused. „Meie koolis oli mitmeid lapsi, kel oli tõsiseid probleeme või kes tundsid end väljatõugatuna, kuid tema nende hulka ei kuulunud,” ütles Roni. „Ta erines vaid selle poolest, et oli teistest vaiksem. Mitte seltsimatu, lihtsalt vaikne.”

      Kodus Kurt küll vaikne ei olnud ja kaebas valjusti, kui Don või Jenny teda tema arust ebaõiglaselt kohtles. Kui lastega lahutatud uuesti abielluvad, kaasneb sellega tihti probleeme, ning too perekond seisis algusest peale habrastel alustel, kuna mõne lapse eelistamise ja ebaõigluse teemad kerkisid sageli pinnale. Kurti kaebused põhjustasid Doni ja Jenny vahel vaidlusi või suurendasid vanemate vahelist vimma, mis külastusõiguste ja lastetoetusega seonduvais küsimustes endiselt üle kees. Don kaebas, et kui lastetoetustšekk kasvõi päeva võrra hilines, sundis Wendy Kimi kohe helistama.

      Seitsmenda klassi lõpus helistas kooli medõde ja teatas, et Kurti rüht on nõnda halb, et on põhjust kahtlustada lülisamba kõverdumist. Don ja Jenny viisid Kurti arsti juurde ning peale põhjalikku läbivaatust otsustas lastearst, et seda häda Kurtil siiski pole – tema käed on lihtsalt pikemad kui enamikul tema kasvu poistel, mistõttu tunduski, et ta kehamõõtmed on proportsioonist väljas. Kuid Wendyt see ei veennud. Kuna info liikus lagunenud perekonnas kehvasti, jõudis temani vaid teade, et Kurtil on lülisamba kõverdumine. Teda hämmastas, et Don ei paistnud muret tundvat ja Kurt polnudki veel üle keha lahastesse pandud. Kurt otsustas ema diagnoosi uskuda ning kinnitas ka hiljem, et põhikooliaastail vaevas teda „nõrk lülisamba kõverdumine”. Kuigi

Скачать книгу