LITMIR.BIZ

Скачать книгу

tema kõrval.”

      Rocki tähelepanek, et Kurt oli „vaikne”, kordub kajana ka nende kirjeldustes, kes teda täiskasvanuna tundsid. Ta võis kaua aega järjest vaikselt istuda, tundmata vajadust niisama lobiseda. Kurtil ja Lisal oli sünnipäev samal päeval ning kui nad mõlemad kümneseks said, tähistati seda peoga tüdruku majas. Kurtil oli selle üle hea meel, kuid tähelepanu tekitas temas mõningast ebakindlust ja ta ei tundnud end mugavalt. Nelja-aastasena oli ta veel kartmatu; kümneaastasena üllatavalt kartlik. Vanemate lahutusest peale eelistas ta vaoshoituks jääda, oodates pigem, et teine inimene esimese sammu astuks.

      Peale lahutust, kui Kurti puberteet saabuma hakkas, kasvas tema isa roll senisest olulisemaks. Peale kooli oli Kurt vanavanemate juures, aga kui Don töölt saabus, veetsid nad ülejäänud päeva koos ja Kurt oli meelsasti valmis tegema kõike, mida Don soovis, isegi kui see tähendas sportimist. Pesapallimängude järel einestasid kaks Cobaini-meesterahvast vahel kohalikus õllepoes. Mõlemad hindasid koosveedetud aega kõrgelt, kuid pidid ühtlasi kurvastama pere kaotamise pärast – justkui oleks jäse maha raiutud, ning kuigi ilma selleta elada sai, püsis see alati mõtetes. Tol aastal armastasid nad üksteist rohkem kui kunagi varem või hiljem, kuid nii isa kui poeg kannatasid ikkagi tõsise üksilduse käes. Kurt palus, et isa uuesti ei abielluks, sest kartis teda kaotada. Don lubaski seda ja ütles, et nad jäävad alatiseks kokku.

      Kurt lasi end 1976. aasta talvel üle viia Beaconi algkooli Montesanos. Montesano koolid olid Aberdeeni omadest väiksemad ja juba mõne nädala pärast nautis ta siin suuremat populaarsust kui vanas koolis ning ka tema kartmatu iseloom näis tagasi tulevat. Kuigi ta oli väliselt enesekindel, jäi ta olukorra suhtes kibestunuks: „Võis näha, et vanemate lahutus valmistas talle piina,” meenutas klassikaaslane Darrin Neathery.

      Viienda klassi alguseks 1977. aasta sügisel oli Kurt „Montes” (hüüdnimi, millega kohalikud kodulinna nimetasid) juba hästi tuntud – iga õpilane selles tillukeses koolis teadis teda ja ta meeldis enamikule neist. „Ta oli nägus poiss,” meenutas John Fields. „Ta oli ka tark poiss, kel näis kõik hästi edenevat.” Oma blondide juuste ja siniste silmade tõttu sai Kurt tüdrukute lemmikuks. „Pole liialdus väita, et ta kuulus kõige populaarsemate laste hulka,” pani Roni Toyra tähele. „Tekkis umbes viieteistkümnest lapsest koosnev grupp, kes koos aega veetsid, ning tema mängis seal olulist rolli. Ta oli väga nunnu, oma blondi pea, suurte siniste silmade ja tedretähnilise ninaga.”

      Kuid välise veetluse taga peitus identiteedikriis, mis jõudis uuele tasandile siis, kui Don 1977. aasta oktoobris kohtamas käima hakkas. Kurtile ei meeldinud too naine, kellega Don tutvus, seega jättis isa tolle maha. Kurt oma kümneaastase lapse isekusega ei suutnud mõista, miks tema isa sõbratari vajab ja miks talle ei piisa vaid oma pojaga koos olemisest. Hilissügisel kohtus Don Jenna Westbyga, kes oli samuti lahutatud ja kahe lapsega: Mindy, kes oli Kurtist aasta jagu noorem, ja James, viis aastat noorem. Algusest peale omandas kurameerimine perekondlikud jooned, sest juba nende esimene kohtamine kujutas endast koos kõigi lastega tehtud jalutuskäiku Sylvia järve kaldal. Kurt oli Jenny ja tema laste vastu sõbralik ja Donile tundus, et ta on õige naise leidnud. Ta abiellus Jennyga.

      Jenny meeldis Kurtile alguses – temalt sai poiss naiselikku tähelepanu, millest seni puudu jäi – kuid positiivseid tundeid uue kasuema vastu varjutas sisekonflikt: Jennyst hoolides reedab Kurt oma pärisema ja „õige” perekonna. Sarnaselt oma isale püsis ka Kurtis lootus, et lahutus oli vaid ajutine tagasilöök, mööduv õudusunenägu. Kuid isa uus abielu nüüd juba kitsukeseks jäävas haagiselamus tegi tollele illusioonile lõpu. Don polnud mees, kes palju sõnu teeks, sest tema enda elusaatus tegi tunnete avaldamise keeruliseks. „Sa ju lubasid, et ei abiellu uuesti,” kaebas Kurt Donile. „Nojah, Kurt, tead ju küll, et asjad muutuvad,” vastas isa.

      Jenny üritas edutult talle lähemale jõuda. „Alguses hoolis Kurt meist kõigist väga,” meenutab Jenny. Hiljem hakkas Kurt aga aina sagedamini meenutama Doni lubadust mitte abielluda ning tõmbus neist üha eemale. Don ja Jenny üritasid olukorda kompenseerida sellega, et Kurtist tehti majas tähelepanu kese – tema võis esimesena kingitusi avada ega pidanud majapidamistöid tegema – kuid need tillukesed ohvrid pigem vaid suurendasid tema emotsionaalselt eemaldumist. Kasuvend ja – õde sobisid vahel ka mängukaaslasteks, kuid ühtlasi narris ta neid, eriti just etteulatuvate ülahammastega Mindyt, kelle häält ta tüdruku ees julmalt järele ahvis.

      Asjad paranesid korraks, kui perekond kolis Montesanos oma majja, aadressil Fleet Street South 413. Kurtil oli nüüd oma tuba, mis ümmarguste akende tõttu laevakajutit meenutas. Varsti peale kolimist, 1979. aasta jaanuaris, sünnitas Jenny poja, Chad Cobaini. Kui varem oli isa tähelepanu jäägitult Kurtile kuulunud, siis nüüd võistlesid selle pärast ka kasuema, tolle kaks last ja vastsündinu.

      Kurtil lubati Monte parkides, tänavatel ja väljakutel vabalt ringi luusida. Linn oli nii väike, et polnud vaja autoga liikuda; pesapalliplats oli neli kvartalit eemal, kool kodutänaval ja kõik Kurti sõbrad jalutuskäigu kaugusel. Erinevalt Aberdeenist meenutas Monte mõnd Thornton Wilderi näidenditest tuttavat väikelinna, lihtsamat ja sõbralikumat Ameerikat. Iga kolmapäevaõhtu oli Cobainide majapidamises perele pühendatud. Mängiti lauamänge, nagu Parcheesi või Monopol, ning Kurtile meeldisid need õhtud sama palju kui teistelegi.

      Neil polnud palju raha, seega mindi puhkuste ajal lihtsalt autoga matkama ja Kurt oli esimesena autos ärasõitu ootamas. Õde Kim osales neil samuti, kuni Doni ja Wendy vahel tekkis tüli küsimuse üle, kas matkade tõttu tuleks vähem lastetoetust maksta; seejärel nägi Kim oma venda ja isa harvemini. Kurt külastas ema nädalavahetustel, kuid need polnud südamlikud kokkusaamised, vaid tõid lahutuse tekitatud vana haava uuesti esile; Wendy ja Don ei saanud hästi läbi, seega tähendasid Aberdeeni tehtud käigud, et ta peab pealt vaatama, kuidas vanemad külastusgraafiku pärast tülli lähevad. Ühel nädalavahetusel tabas teda uus mure: armastatud kass Puff oli minema jooksnud ja teda ei nähtud enam kunagi.

      Sarnaselt kõigile lastele meeldis ka Kurtile kindel ja struktureeritud rutiin, nagu kolmapäevased perekonnaõhtud. Ent isegi see väike mõnu tõi pinnale sisekonflikti: ta igatses lähedust, kuid kartis, et hiljem viib see hülgamiseni. Ta oli jõudnud puberteediikka, kus enamik poistest hakkab vanematest sõltumatust otsima, et oma identiteeti leida. Kuna Kurt leinas endiselt taga esimest, kaotatud perekonnapesa, oli oma tee otsimine küll vajalik, aga ühtlasi hirmutav. Need vastuolulised tunded viisid emotsionaalse eemaldumiseni nii Donist kui ka Wendyst. Ta kinnitas endale ja sõpradele, et vihkab mõlemat, õigustades nõnda nendest kaugenemist. Ent olles pärastlõuna sõpradega veetnud ja vanemaid sõimanud, leidis ta end innukalt pereõhtutel osalemast, olles majaelanike seas ainus, kelle meelest need oleksid võinud hiliste öötundideni kesta.

      Pühad põhjustasid alati probleeme. Tänupühade ja jõulude tähistamine nägi 1978. aastal selline välja, et Kurt pidi külastama poolt tosinat erinevat kodu. Kui Jenny vastu tundis ta segu kiindumusest, armukadedusest ja reetmisest, siis Wendy elukaaslase Frank Franichi vastu oli tal varuks vaid puhas vihkamine. Ka Wendy oli kõvasti jooma hakanud ning oli purjus olles veelgi teravama keelega. Ühel õhtul murdis Frank Wendy käeluu – Kim oli kodus ja nägi seda pealt – ning Wendy viidi haiglasse. Paranemise järel keeldus ta süüdistust esitamast. Tema vend Chuck ähvardas Franichit, kuid keegi ei saanud midagi teha, kui Wendy otsustas talle truuks jääda. Tol ajal arvasid paljud, et naine jäi Franichi kõrvale rahalistel põhjustel. Wendy töötas pärast lahutust kohalikus Pearsoni kaubamajas müüjana, kuid just Franki sadamatöölise palk oli see, mis võimaldas neile selliseid luksusi nagu kaabeltelevisioon. Enne Franichi kohtamist oli Wendyl arvete tasumisega selliseid probleeme, et majas ähvardati elekter välja lülitada.

      Kurt oli siis üheteistaastane, tilluke ja kõhetu poiss, kuid eriti jõuetu ja nõrgana tundis ta end Franichiga samas toas viibides. Ta ei suutnud oma ema kaitsta ning tülide tunnistajaks olles kartis ta ema ja vahest ka iseenda elu pärast. Ta haletses ema, kuid ühtlasi vihkas teda, et too enda vastu haletsust tekitas. Kui ta oli noorem, olid vanemad tema jumalad – nüüd olid nad langenud iidolid, valejumalad, keda ei saanud usaldada.

      Sisekonfliktid väljendusid ka Kurti käitumises. Ta rääkis täiskasvanutele vastu ja keeldus majapidamistööde tegemisest; oma tillukesest kogust hoolimata hakkas ta ühte koolikaaslast nõnda

Скачать книгу