LITMIR.BIZ

Скачать книгу

sealt päris Kurt ka oma nurgelise lõua. Ema poolt, Fradenburgide seast – saksa, iiri ja inglise verega – sai Kurt roosad põsed ja blondid kiharad. Kuid tema silmatorkavaimaks tunnuseks said taevasinised silmad: isegi haiglaõed panid nende ilu tähele.

      Need olid kuuekümnendad aastad, kui Vietnamis möllas sõda, aga kui rindelt tulevad uudised välja jätta, meenutas Aberdeen pigem viiekümnendate Ameerikat. Päeval, mil Kurt sündis, võis Aberdeen Daily Worldi lehekülgedelt lisaks põhiuudisele Quang Ngais saavutatud võidust leida kohaliku ülevaate puiduraiemahu kohta ja JCPenney kaubamaja reklaami, kus George Washingtoni sünnipäeva allahindluse puhul pakuti flanellsärke $2.48 eest. Sama päeva pärastlõunal esitati film „Kes kardab Virginia Woolfi?” Oscari nominendiks kolmeteistkümnes kategoorias, kuid Aberdeeni kohalikus kinos jooksis film „Tüdrukud rannal”.

      Kurti 21-aastane isa Don töötas Hoquiamis Chevroni teenindusjaama mehhaanikuna. Don oli kena ja heas füüsilises vormis mees, kuid siilisoeng ja Buddy Holly stiilis prillid muutsid ta väljanägemise veidi nohiklikuks. Kurti 19-aastane ema Wendy oli aga klassikaline iludus, väljanägemiselt ja riietuselt veidi Marcia Brady2 moodi. Nad tutvusid keskkoolis, kus Wendy kandis hüüdnime Briis. Wendy oli rasedaks jäänud eelmisel juunikuul, mõni nädal peale keskkooli lõpetamist. Don laenas oma isa sedaani ja leiutas mingi vabanduse, et nad saaksid Idahosse sõita ja ilma vanemate nõusolekuta abielluda.

      Kurti sündides elas noorpaar Hoquiamis tillukeses majas, mis asus teise maja tagahoovis. Don tegi teenindusjaamas pikki töötunde ja Wendy hoolitses lapse eest. Kurt magas valges vitstest korvhällis, mis oli kaunistatud erekollase lehviga. Neil oli vähe raha, kuid mõni nädal peale lapse sündi suutsid nad piisavalt kokku kraapida, et kolida suuremasse majja aadressil 2830 Aberdeen Avenue. „Sealne üür oli vaid viis dollarit kõrgem,” meenutas Don, „kuid tollal oli viis dollarit korralik summa.”

      Kui majapidamises tülisid esines, siis just raha pärast. Kuigi Don oli 1968. aastal Chevroni teenindusjaamas peamehhaanikuks saanud, teenis ta vaid 6000 dollarit aastas. Enamik nende naabreid ja sõpru tegutses puidutööstuses, tehes kehaliselt kurnavat tööd – ühe uuringu põhjal oli tegu „sõjast ohtlikuma” ametiga –, kuid ka palgad olid kõrgemad. Cobainidel polnud lihtne ots otsaga kokku tulla, aga Kurt kandis alati korralikke riideid ning nad leidsid raha isegi elukutselise fotograafi juures käimiseks. Ühel sellest ajast pärineval fotoseerial kannab Kurt valget frakisärki, musta lipsu ja halli ülikonda, meenutades väikest lord Fauntleroyd – endiselt beebilikult ümar ja paksude põskedega. Teisel kannab ta sinist vesti ja sama värvi pintsakut ning kaabut, mis sobiks pigem Phillip Marlowe3 kui pooleteiseaastase poisikese pähe.

      1968. aasta mais, kui Kurt oli viieteistkuune, kirjutas Wendy 14-aastane õde Mari oma õepojast kodunduse tunni jaoks kodutöö. „Peamiselt hoolitseb poisi eest tema ema,” kirjutas Mari. „[Ta] näitab hellust üles teda süles hoides, teda kiites, kui too on selle ära teeninud, ja tema ettevõtmistes osaledes. Isale reageerib ta nõnda, et naeratab teda nähes, ning talle meeldib, kui isa teda süles hoiab. Ta annab oma soovidest teada alguses kõva kisaga, siis nuttes, kui esimene tehnika tulemust ei toonud.” Mari märgib, et tema lemmikmänguks on näopeitmismäng, tema esimene hammas tuli kaheksa kuu vanuselt ja tema esimesed kaksteist sõna olid „emme, issi, pall, leib, taa-daa, hei, tita, mina, kalli, kakao, vorst ja kiisu.”

      Mari pani kirja, et tema lemmikmänguasjad on suupill, trumm, korvpall, mänguautod, klotsid, mängutelekas ja telefon. Kurti päevaplaani kohta märgib ta, et „kui ta voodisse pannakse, et ta magama jääks, hakkab ta nutma, sest pereliikmetega koos olla on nii huvitav, et ei taha neid maha jätta.” Tädi võtab kokku: „Ta on rõõmus, naeratav laps, kelle isiksus areneb, kuna ta saab armastust ja tähelepanu.”

      Wendy oli pühendunud ema, kes luges lapse arengu kohta raamatuid ja tegi oma vendade ja õdede abiga kõik selleks, et Kurti eest hästi hoolitsetaks. Kõik sugulased hindasid võsukest kõrgelt ning Kurt nautis nende tähelepanu. „Ma ei suuda sõnades väljendada kogu rõõmu ja elevust, mis Kurt meie perekonda tõi,” meenutas Mari. „Ta oli nõnda ülevoolavalt õnnelik väikemees. Isegi imikuna oli ta karismaatiline. Ta oli naljakas ja taibukas.” Kurt oli nõnda tark, et kui tema tädi ei osanud ta võrevoodi põhja madalamale lasta, tegi pooleteiseaastane lapsuke seda ise. Wendy oli oma poja vägitükkidest nõnda vaimustuses, et üüris 8-mm kaamera ja filmis teda – kuigi too väljaminek käis perele tegelikult üle jõu. Ühes filmilõigus võime näha õnnelikku ja naeratavat poissi, kes oma teisel sünnipäeval torti lõikab, olles oma vanemate maailma kese.

      Kui kätte jõudsid tema elu teised jõulupühad, ilmutas Kurt juba huvi ka muusika vastu. Fradenburgid olid muusikaline suguvõsa – Wendy vanem vend Chuck kuulus bändi nimega Beachcombers, Mari mängis kitarri ja vanaonu Delbert tegi karjääri iiri tenorina, esinedes isegi filmis „Džässikuningas”. Kui Cobainid Cosmopolist külastasid, ilmutas Kurt perekonna improviseeritud muusikaõhtute vastu suurt huvi. Tema tädid ja onud salvestasid Kurti laulmas biitlite „Hey Jude’i”, Arlo Guthrie „Mootorrattalaulu” ja telesarja „The Monkees” tunnuslugu. Kurtile meeldis juba nõnda noores eas oma laulusõnu leiutada. Kord nelja-aastasena, kui ta oli Mariga pargis jalutamas käinud, istus ta koju tagasi jõudes klaveri taha ja tegi nende seiklusest lihtsakoelise laulukese. „Käisime pargis, sõime kommi,” kõlasid laulusõnad. „Olin hämmastunud,” meenutas Mari. „Oleksin pidanud maki sisse lülitama – ilmselt oli see tema esimene lugu.”

      Varsti pärast kaheaastaseks saamist leiutas Kurt kujuteldava sõbra nimega Boddah. Tema vanematele hakkas kiindumus olematusse semusse viimaks muret valmistama, nii et kui Kurti onu Vietnami saadeti, öeldi Kurtile, et ka Boddah võeti sõjaväkke. Kuid Kurt ei paistnud toda lugu päriselt uskuvat. Kui ta oli kolmeaastane ja mängis oma tädi lintmakiga, mis oli seatud kajarežiimile, küsis Kurt kaja kuuldes: „Kas see hääl räägib minuga? Boddah? Boddah?”

      Septembris 1969, kui Kurt oli kahe ja poole aastane, ostsid Don ja Wendy esimese oma kodu aadressil 1210 East First Street Aberdeenis. Too oli kahekorruseline, 93-ruutmeetrine maja oma õue ja garaažiga. Maja maksis 7950 dollarit. Too 1923. aastal ehitatud hoone asus linnaosas, mida vahel kutsuti halvustavalt „kelmikülaks”. Cobainide majast põhja poole jäi Wishkah’ jõgi, mis tihti üle ujutas, ning kagusse metsane kaldajärsak, mida kohalikud kutsusid Mõtle Minule künkaks – sajandivahetusel asus seal suur „Mõtle Minule” sigarettide reklaamtahvel.

      See oli keskklassi maja keskklassi linnaosas, kuigi Kurt nimetas sealset rahvast hiljem „keskklassi kuulumist teesklevaks valgeks rämpsuks”. Allkorrusel asusid elutuba, söögituba, köök ja vanemate magamistuba. Ülakorrusel oli kolm tuba: tilluke mängutuba ja kaks magamistuba, millest üks sai Kurti omaks. Teise pidi endale saama Kurti õde või vend – Wendy oli samal kuul avastanud, et on taas rase.

      Kurt oli kolmene, kui tema õde Kimberly ilmavalgust nägi. Isegi imikuna meenutas ta märkimisväärselt oma venda: samad lummavad sinisilmad ja blondid kiharad. Kui Kimberly haiglast koju toodi, soovis just Kurt ta majja kanda. „Ta armastas oma õde väga,” meenutas isa. „Alguses olid nad koos nõnda armsakesed.” Kolmeaastane vanusevahe kujunes ideaalseks, kuna õe eest hoolitsemine sai üheks peamiseks vestlusteemaks. Nüüd hakkas avalduma üks Kurti iseloomujoon, mida võib märgata kogu tema edasise elu vältel – ta oli väga tundlik teiste inimeste vajaduste ja hädade suhtes, vahel liigagi.

      Teine laps muutis Cobainide majapidamise korralduse põhjalikult ümber ning vähene vaba aeg kulus sugulaste külastamisele ja Doni spordiharrastustele. Talvel osales Don korvpalliliigas ja suvel pesapallimeeskonnas, seega seisnes nende seltskonnaelu enamasti mängudel ja mängujärgsetel üritustel käimises. Spordi kaudu sõbrunesid Cobainid Rod ja Dres Herlingiga. „Nad olid tublid pereinimesed, kes oma lastega sageli ühiselt aega viitsid,” meenutas Rod Herling. Võrreldes paljude teiste kuuekümnendatel elanud ameeriklastega võis neid vägagi konservatiivseteks pidada: nende sõpruskonnas ei tõmmatud kunagi kanepit ning Don ja Wendy jõid haruharva alkoholi.

      Ühel suveõhtul viibisid Herlingid Cobainide pool ja mängisid kaarte, kui Don elutuppa tuli ja teatas: „Nägin rotti.” Rotid polnud Aberdeenis harulduseks, kuna linn oli madalal tasandikul

Скачать книгу