Taevast raskem: Kurt Cobaini elulugu - Charles R. Cross

Скачать книгу

Ta planeeris obsessiivselt – ja kompulsiivselt – iga suunamuutust oma muusikas ja karjääris, pannes ideed päevikusse kirja juba aastaid enne nende elluviimist, aga kui talle langesid osaks ihaldatud auavaldused, käitus ta viisil, nagu ei suvatseks nende pärast voodistki üles tõusta. Ta oli erakordse tahtega mees, kuid samavõrd tõukas teda tagant suur enesevihkamine. Ta jäi võõraks isegi neile, kes teda kõige paremini tundsid – nagu kinnitavad ka tolle pühapäevahommiku sündmused.

      Kui „Saturday Night Live” läbi sai, jättis Kurt minemata osalejatele korraldatud peole, kuna „see polnud tema stiil”, ja andis kahetunnise raadiointervjuu, mis lõppes alles kell neli hommikul. Tema tööpäev oli viimaks läbi ning kujunes iga standardi kohaselt erakordselt edukaks: ta oli „Saturday Night Live’i” põhiesineja, tema album oli edetabelites esikohal ja „Weird Al” Yankovic palus luba „Teen Spiritist” paroodia tegemiseks. Need sündmused kokku moodustasid tema lühikese karjääri vaieldamatu kõrghetke, sedasorti tunnustuse, millest enamik artiste vaid unistab, ning ka Kurt oli teismelisena millestki sellisest fantaseerinud.

      Ühes Washingtoni osariigi edelaosa väikelinnas üles kasvades ei jätnud Kurt kunagi ühtki „Saturday Night Live’i” saadet vahele ja uhkustas oma põhikoolisõprade ees, et kunagi saab temastki staar. Kümnend hiljem oli ta hinnatuim kuju kogu muusikamaailmas. Juba teise albumi järel kuulutati ta oma põlvkonna parimaks laulukirjutajaks; kusjuures vaid kaks aastat varem ei saanud ta tööd isegi koerakuutide puhastajana.

      Kuid neil koidueelsetel tundidel ei tundnud Kurt rahulolu ega näinud põhjust tähistamiseks; pigem oli tähelepanu tema iseloomulikku ebamugavustunnet süvendanud. Ta tundis end füüsiliselt haigena, kannatades enda sõnade kohaselt „korduva ja põletava, iiveldamaajava kõhuvalu” käes, mida stress veelgi süvendas. Kuulsus ja edu näisid tema enesetunnet vaid halvendavat. Kurt ja tema kihlatu Courtney Love olid rock’n’roll’i kuulsaim paar, kuigi sageli räägiti neist seoses narkootikumidega. Kurt oli alati uskunud, et tema talendi tunnustamine tervendab emotsionaalsed haavad, mis senise elu juurde lahutamatult kuulusid; saavutatud edu tõestas nende lootuste naiivsust ja pigem suurendas häbitunnet, et tema üha kasvava populaarsusega käib kaasas süvenev narkosõltuvus.

      Kurt oli oma hotellitoas neil varahommikustel tundidel välja võtnud tillukese plastkoti, mis sisaldas „valget hiinlast” (heroiini), ja peale vajalikke ettevalmistusi ainet endale veeni süstinud. Too polnud iseenesest ebatavaline, kuna Kurt oli juba mitu kuud regulaarselt heroiini tarvitanud, nagu ka Love nende kahe koosoldud kuu kestel. Kuid tol ööl, kui Courtney magas, oli Kurt ettevaatamatult – või sihilikult – manustanud eluohtliku doosi. Üledoosi tõttu omandas ta nahk sinakasrohelise varjundi, hingamine peatus ja lihased pingestusid nagu voolu all olev kaabel. Ta libises voodilt maha ja maandus näoli riidehunnikul, meenutades laipa, mille mõni sarimõrvar hoolimatult kuriteopaigale maha jättis.

      „Probleem polnud selles, et ta tegi üledoosi,” meenutab Love. „Asi oli selles, et ta oli surnud. Kui ma polek kell seitse ärga-nud… ma ei tea, võib-olla ma tundsin midagi. Kõik oli nii perses. Haige värk, ülihaige.” Love asus teda paaniliselt elustama, seda viisil, mis hiljem tavaliseks kujuneb: ta viskas oma kihlatule külma vett näkku ja surus päikesepõimikule, et kopsud uuesti hingamist alustaksid. Kui alguses midagi ei muutunud, kordas ta kogu tsüklit uuesti, nagu kindlameelne kiirabitöötaja, kes infarkti läbiteinut elustada üritab. Mõne minuti järel kuulis Courtney, kuidas Kurt õhku ahmib ja taas hingama hakkab. Ta jätkas elustamist Kurtile vett näkku pritsides ja tema jäsemeid liigutades. Mõne minuti pärast tõusis too istuli ja suutis juba kõnelda, ning kuigi veel tõsises uimas, oli ta näol eneseteadlik irve, nagu oleks ta oma teo üle uhke. See oli tema esimene surmalähedane üledoos. Just tolsamal päeval, kui temast sai staar.

      Ühe päeva kestel oli Kurt avalikkuse jaoks sündinud, omaenda üksildases pimeduses surnud ning armastuse jõu läbi taas ellu ärganud. Hämmastav saavutus, uskumatu ja sisuliselt võimatu, kuid sama võis öelda ka palju muu kohta tema erakordses elus, alates sellest, kust see alguse sai.

      1

      ABERDEEN, WASHINGTONI OSARIIK VEEBRUAR 1967–DETSEMBER 1973

      Alguses kõva kisa

      Ta annab oma soovidest teada alguses kõva kisa tehes, siis nuttes, kui esimene tehnika tulemust ei toonud.

– Tädi tähelepanek 18-kuuse Kurt Cobaini kohta

      Kurt Donald Cobain sündis 20. veebruaril 1967. aastal künka tipul asuvas haiglas, kust avanes vaade Aberdeeni linnale Washingtoni osariigis. Tema vanemad elasid naaberasulas Hoquiamis, kuid Aberdeen sobib Kurti sünnikohaks igati hästi – ta veetis kolmveerandi oma elust sünnihaiglast paarikümne kilomeetri raadiuses, jäädes alatiseks sealsete paikadega seotuks.

      Grays Harbori maakonnahaigla aknast avanes tol vihmasel esmaspäevahommikul vaade karmilt kaunile maastikule, kus metsad, mäed, jõed ja võimas ookean maalilise pildi moodustasid. Puudest kaetud künkad ümbritsesid kohta, kus said kokku kolm jõge, mis suubusid lähedalasuvasse Vaiksesse ookeani. Kõige selle keskel asetses Aberdeen, Grays Harbori maakonna suurim linn, oma 19 000 elanikuga. Kohe sellest läänes paiknes Hoquiam, kus asus Kurti vanemate Doni ja Wendy elukohaks olev tilluke eramaja. Lõunas teisel pool Chehalise jõge oli Cosmopolis, kust pärinesid Fradenburgid, tema ema suguvõsa. Päevadel, mil ei sadanud – kuid neid päevi polnud piirkonnas, kus aastane sademetehulk ületas kaks meetrit, just väga tihti – võis näha 15 km kaugusel asetsevat Montesanot, kus kasvas üles Kurti vanaisa Leland Cobain. See oli tilluke maailm, piisavalt väike, et Kurtist saaks kunagi Aberdeeni kuulsaim sünnitis.

      Kolmekorruselise haiglahoone aknast avaneva vaate üle valitses kogu lääneranniku suuruselt kuues sadam. Mööda Chehalist parvetati nõnda palju palke, et jäi mulje, nagu saaks neid mööda jalgsi ületada kogu kolmekilomeetrise jõesuudme. Idas asetses Aberdeeni kesklinn, kus kaupmehed kaebasid, et palgiveoautode pidev müra peletab ostjaid eemale. See oli tööst haaratud linn; töö seisnes pea täielikult ümbritsevate mägede ebatsuugametsadest saadava puidu töötlemises. Aberdeenis asus 37 sedasorti ettevõtet: saeveskid ja ehituspuidu, tselluloosi või vineeri tootmisega tegelevad firmad, mille korstnad jätsid varju linna kõrgeima hoone, mis oli vaid seitsmekorruseline. Haigla asus künkal, mille jalamil sirutus taeva poole Rayonieri tselluloositehase hiiglaslik 50-meetrine korsten, kõigist suurem, mattes kogu ümbruskonna lõputu pilve alla ja andes märku paberitootmisega kaasnevast jõukusest.

      Kuigi Aberdeen oli toimekusest haaratud linn, hakkas selle majanduslik tähtsus Kurti sünnihetkeks juba kokku kuivama. Maakond oli üks väheseid kogu osariigis, mille rahvaarv vähenes, kuna töötud siirdusid mujale õnne katsuma. Puidutööstus kannatas välisriikide konkurentsi ja üleraiumise tagajärgede all. Ka maastik andis märku rüüstamisest: linnast väljaspool võis näha kunagi metsa all olnud lagendikke, mis meenutasid varaste asunike kavatsust „kõik maha raiuda”, nagu kohalik ajalookroonika kirjeldas. Töötuse kasv jättis kogukonnale sünge jälje alkoholismi, perevägivalla juhtumite ja enesetappude tõusu näol. Linnas leidus 1967. aastal 27 kõrtsi ja kesklinnas kohtas mitmeid hüljatud hooneid, mis kunagi olid bordellid, kuni need viiekümnendate lõpul suleti. Linn oli vanasti litsimajade poolest nõnda kuulus, et ajakiri Look kuulutas selle 1952. aastal „üheks tulipunktiks Ameerika võitluses patuelu vastu”.

      Kuid Aberdeeni kesklinna allakäiguga kaasnes ühiskondliku lõimumise tihenemine kogukonna sees, kus naabrid aitasid naabreid, vanemad osalesid aktiivselt koolielus ja perekonnasidemed püsisid värvika immigrantide kogukonna seas tugevana. Kirikuid oli rohkem kui kõrtse ning tegu oli veel paigaga, kus lapsed võisid jalgratastel vabalt oma naabruskonnas ringi jõlkuda, nagu 1960. aastate keskpaiga Ameerika väikelinnades tavaline. Kasvueas Kurti jaoks sai kogu linn tema tagahooviks.

      Nagu enamikku esmasündinuid, ootasid ka Kurti ilmaletulekut innuga nii vanemad kui suguvõsa tervikuna. Ema poolt oli tal kuus onu-tädi, isa poolt kaks onu; mõlema perekonnaharu jaoks oli tegu esimese lapselapsega. Need olid suured pered ja kui ema läks sünnikuulutusi välja trükkima, oli tal juba enne kaugemate sugulasteni jõudmist 50 tükki valmis. Aberdeen Daily Worldi sünnikuulutuste rubriigis leidub 24. veebruaril Kurti maailma saabumise kohta järgmine teadaanne: „Mr. ja Mrs. Donald Cobaini poeg, 2830½ Aberdeen Avenue,

Скачать книгу