LITMIR.BIZ

Скачать книгу

hoidis isa püksisäärest kinni. Plaan oli selline, et Rod Herling tõstab prügiämbri kaane üles ja Don lööb roti odaga maha. Herling tõstiski kaane ja Don lõi odaga, kuid mööda, nii et oda põrandasse tungis. Kuni Don seda edutult lahti tõmmata katsus, ronis rott rahulikult mööda harjavart üles, sibas üle Doni õla, hüppas maha ning jooksis üle Kurti jalgade garaažist välja. See juhtus vaid sekundi jooksul, kuid Doni näoilme ja Kurti tõllaratasteks muutunud silmad ajasid kõiki naerust kõverasse. Naeru jätkus veel mitmeks tunniks ning sellest sai perekonnalegend: „Hei, kas mäletad, kui isa odaga rotti jahtis?” Kurt naeris kõige kõvemini, kuid viieaastasena tegi ta seda kõige puhul. Tema naer kõlas kaunilt, nagu keegi kõdistaks väikest titat, ning seda kostis tollal sageli.

      Kurt hakkas 1972. aasta septembris käima nullklassis4 Robert Gray algkoolis, mis asus kolm kvartalit põhja pool. Wendy saatis teda esimesel koolipäeval, kuid edaspidi tuli ta ise toime; First Streeti naabruskond oli saanud tema koduõueks. Õpetajad teadsid teda kui varaküpset ja uudishimulikku õpilast, kel oli koomiksikoera Snoopy pildiga lõunasöögikarp. Tema õpetaja pani aasta lõpus tunnistusele kirja: „väga hea õpilane”. Ta polnud häbelik. Kui ühte tundi toodi elus karupoeg, oli Kurt üks vähestest õpilastest, kes julges temaga fotol poseerida.

      Kõige suuremat andekust ilmutas ta kunstiõpetuses. Juba viieaastasena oli selge, et tal on erakordne kunstianne: tema joonistused mõjusid realistlikult. Tony Hirschman kohtus Kurtiga nullklassis ja klassikaaslase andekus avaldas tallegi muljet: „Ta võis joonistada ükskõik mida. Kord vaatasime pilte libahuntidest ning ta joonistas täpselt samasuguse.” Kurti tollel aastal joonistatud pildiseeriast leiab Aquamani, Musta Laguuni koletise, Miki-hiire ja Pluuto. Perekond kinkis talle pühadeks ja sünnipäevadeks joonistustarbeid ning tema tuba hakkas ajapikku kunstniku ateljeed meenutama.

      Kurti kunstiannet julgustas tagant ka tema isapoolne vanaema Iris Cobain. Ta kogus Norman Rockwelli5 piltidega ehistaldrikuid – kunagised illustratsioonid ajalehele Saturday Evening Post. Iris tegi tikandpildid mitmest Rockwelli maalist ja Rockwelli kuulsaim teos „Freedom From Want”, mis kujutab traditsioonilist Ameerika tänupühade õhtusööki, rippus Montesanos tema hiiglasliku haagissuvila seinal. Iris meelitas Kurti tegelema oma eelistatuima kunstivormiga: nad üritasid hambaorkidega uuristades Rockwelli pilte värskelt korjatud seenekübaratele kanda. Kui suured seenekübarad ära kuivasid, jäid hambaorgi jäljed näha ning tulemus meenutas kilpkonnaluust ehisnikerduste kodukootud varianti.

      Irise abikaasa, Kurti vanaisa Leland Cobain, polnud eriline kunstiinimene – ta oli endine teetööline, teerullijuht, ja seetõttu poolkurdiks jäänud – kuid ta õpetas Kurtile puunikerdamist. Leland oli torisev ja tusase loomuga mees: kui pojapoeg talle Miki-Hiirest joonistatud pilti näitas (Kurt armastas Disney tegelaskujusid), süüdistas Leland teda läbi paberi kopeerimises. „Pole tõsi,” teatas Kurt. „On küll,” kuulutas Leland. Vanaisa andis Kurtile uue paberilehe ja pliiatsi, õhutades teda: „Joonista veel üks selline, et ma näeksin, kuidas sa seda tegid.” Kuueaastane Kurt istus maha ja joonistas mälu järgi sisuliselt täiusliku Piilupart Donaldi ja Kupi. Siis vaatas ta töö kohalt üles, nägu laia naeru täis, nautides ilmselgelt nii oma pingutuste kaunist tulemust kui vanaisale koha kätte näitamist.

      Aina sagedamini leidis tema loovus väljendust muusikas. Kuigi ta kunagi klaveritunde ei võtnud, suutis ta lihtsamaid meloodiad kuulmise järele klimberdada. „Isegi siis, kui ta veel väike oli,” meenutas õde Kim, „võis ta maha istuda ja raadios kuuldud lugu ette mängida. Tal oli piisavalt kunstiannet, et oma mõtteid joonistamise ja muusika kaudu väljendada.” Et teda tagant julgustada, ostsid Don ja Wendy Miki-Hiire trummikomplekti, mida Kurt iga päev peale kooli järjekindlalt taguma hakkas. Kuigi need plasttrummid talle meeldisid, oli ta rohkem sisse võetud onu Chucki majas leiduvatest päristrummidest, kuna nendega sai kõvemat müra tekitada. Talle meeldis ka tädi Mari kitarr, kuigi see oli nõnda raske, et ta põlved vajusid selle all looka. Ta näppis keeli ja leiutas lugusid. Tol aastal ostis ta oma esimese plaadi, Terry Jacksi siirupise singli „Seasons in the Sun”.

      Talle meeldis ka oma tädide ja onude plaadikogudes tuhnida. Kord, olles kuueaastasena tädi Mari pool külas, otsis ta tema plaadikogust Beatles’i albumeid – nood kuulusid tema lemmikute hulka. Äkki hakkas ta karjuma ja jooksis paanikasse sattunult tädi juurde. Ta hoidis käes biitlite albumit „Yesterday and Today” tolle kurikuulsa „lihunikupoe kaanepildiga”, kus bändiliikmed on lihatükkidega kaetud. „Sain aru, kui mõjutatav ta selles vanuses oli,” meenutas Mari.

      Ta oli tundlik ka pingete suhtes, mille süvenemist vanemate vahel märgata võis. Kurti esimeste eluaastate kestel ei esinenud kodus erilisi tülisid, kuigi polnud märki mingist erakordsest armastusest. Nagu paljud noorelt abiellunud paarid, olid Don ja Wendy inimesed, kes polnud eesootavaks päriselt valmis. Lastest sai nende elu kese ja todagi vähest romantikat, mida nende suhtes enne laste saamist leidus, polnud lihtne taas lõkkele puhuda. Doni ähvardas rahaline kitsikus; Wendy aeg kulus lastele. Nad hakkasid sagedamini tülitsema ja laste ees üksteise peale karjuma. „Sul pole aimugi, kui rängalt ma töötan,” karjus Don Wendyle, kes aga enda kohta sama kinnitas.

      Kuid Kurti varajases lapsepõlves leidus ka palju rõõmu. Suvel puhkasid nad Fradenburgi suguvõsa suvilas Washaway rannal Washingtoni osariigi rannikul. Talvel käidi kelgutamas. Kuna Aberdeenis harva lund sadas, sõitsid nad madalatele küngastele Porteri metsatööliste asula taga, kus asus Udutipu mägi (Fuzzy Top Mountain). Nende kelgutusretked kulgesid alati sarnase kava kohaselt. Autost võeti välja Doni ja Wendy suur saanitaoline kelk, Kimi hõbedast panni meenutav asjandus ja Kurti tilluke kokkupandav metalljalastega puukelk, ning valmistuti kõik koos mäest alla kihutama. Kurt krabas oma kelgu, võttis joostes hoogu ja viskus jalad ees kelgule, nagu hüppaks kaugust. Mäejalamile jõudes lehvitas ta vanematele, andes märku, et elas laskumise üle. Ülejäänud perekond järgnes talle ning pärast kõndisid nad koos mäest üles. Nad kordasid seda tundide viisi, kuni läks pimedaks või Kurt väsimusest vaaruma hakkas. Kui nad auto poole kõndisid, üritas Kurt neilt lubadust välja pressida, et järgmisel nädalavahetusel tullakse uuesti. Hiljem peab Kurt neid kõige kallimateks noorpõlvemälestusteks.

      Kui Kurt oli kuueaastane, läks kogu pere kesklinna fotoateljeesse, et teha ametlik jõulupilt. Wendy istub fotol kaadri keskel ja taustavalgusti loob tema pea ümber aupaiste; ta istub suurel puust seljatoega toolil, kandes pikka valge- ja roosatriibulist Victoria ajastu stiilis puhvvarrukatega kleiti. Tema kaela ümber on must pael ja õlani ulatuvad maasikablondid juuksed on keskelt lahku kammitud, iga kihar õigel kohal. Oma täiusliku rühi ja elegantse viisi poolest, kuidas ta randmeid tooli käetugedele toetab, meenutab ta kuningannat.

      Kolmeaastane Kim istub ema süles. Kandes pikka valget kleiti mustade nahkkingadega, meenutab ta oma ema miniatuurset koopiat. Ta vaatab otse kaamerasse, jättes mulje lapsest, kes on iga hetk nutma puhkemas.

      Don istub tooli taga, piisavalt lähedal, et hästi kaadrisse jääda, kuid ei tundu kogu hingega asja juures olevat. Tema õlad on veidi kühmus ja näol ilme, mis on pigem mõttessevajunud kui lahedalt naeratav. Ta kannab helelillat pikkade varrukate ja laia kraega särki ning halli vesti – selliseid riideid võiks kanda Steve Martin või Dan Aykroyd, kui nad „Saturday Night Live’is” oma „metsikute ja hullude tüüpide” sketše esitavad. Tema pilk näib eemaolev, just nagu imestaks ta endamisi, miks lasi ta end siia fotoateljeesse vedada, kui võiks hoopis palli mängida.

      Kurt seisab vasakul oma isa ees, toolist poole meetri jagu eemal. Ta kannab triibulisi siniseid pükse ja samas toonis vesti ning helepunast pikkade varrukatega särki, mis tema jaoks veidi suur tundub, sest varrukad ulatuvad peaaegu sõrmedeni. Tema kui perekonna meelelahutaja ei piirdu lihtsalt naeratamisega, vaid naerab laginal. Ta paistab väga rõõmus – väike poiss, kes koos perega vahvat laupäeva naudib.

      See on märkimisväärselt toreda väljanägemisega perekond, mis väliselt Ameerika perekuvandiga edukalt kokku klapib – puhtad juuksed, valged hambad ja hästipressitud rõivad, mis on nõnda ajastukohased, et võiksid pärineda mõnest 1970. aastate Searsi kaubamaja kataloogist. Kuid lähemalt vaadates ilmneb miski, mis küllap ka fotograafile märkamata ei jäänud: foto sobib illustreerima perekonda, aga mitte abielu. Don ja Wendy

Скачать книгу