LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Christinale ja Ashlandile

      Autori eessõna

      Vähem kui miili kaugusel mu kodust paikneb hoone, mille nägemine minus sama edukalt külmavärinaid tekitab nagu mõni Alfred Hitchcocki film. Halli ühekorruselist ehitist ümbritseb kõrge traataed, mis võileivakohvikutest ja kortermajadest koosnevas keskklassi linnaosas ebatavalise turvameetmena näib. Traataia taga asub kolm äri: juuksurisalong, State Farmi kindlustusbüroo ja Stan Bakeri sportrelvapood. Just viimatimainitud asutusest ostsid Kurt Cobain ja tema sõber 30. märtsil 1994. aastal Remingtoni jahipüssi. Omanik mainis hiljem ajalehele, et imestas, miks keegi väljaspool jahihooaega sedasorti relva tahab. Iga kord, kui Stan Bakeri poest mööda sõidan, tekib mul tunne, nagu oleksin tunnistajaks ebatavaliselt õudsele liiklusõnnetusele, ning mõnes mõttes vastab see ju tõele. Sündmused, mis järgnesid Kurti relvaostule, tekitavad minus sügavat kõhedust ja ühtlasi soovi saada selgust küsimustes, mille kohta tean, et juba oma loomusest tulenevalt on need seletamatud. Need küsimused seonduvad spirituaalsusega, hullumeelsuse rolliga kunstniku geniaalsuses, narkootikumide kuritarvitamise mõjuga hingele ning ihaga mõista lõhet, mis laiub inimese pealispinna ja sügava siseilma vahel. Küsimused, mis on vägagi tõelised iga perekonna jaoks, mida on puudutanud sõltuvus, depressioon või enesetapp. Perekondadele, mis on sedasorti süngusest haaratud – nagu ka minu oma –, kujutab vastuseta jäävate küsimuste esitamise vajadus omamoodi painet.

      Need mõistatused pakkusid ainet käesoleva raamatu kirjutamiseks, kuid mõnes mõttes sai selle teose väljakujunemine alguse juba aastaid varem, kui ma kasvasin üles Washingtoni osariigi väikelinnas, kus Columbia Plaadi- ja Kassetiklubi (Columbia Record and Tape Club) igakuised postipakid mulle ka neis ebasoodsates oludes rock’n’roll’i lunastust pakkusid. Osalt neist tellitud albumitest julgustust saanuna lahkusin maalt ning minust sai kirjanik ja ajakirjatoimetaja Seattle’i linnas. Ka Kurt Cobain sai samast plaadiklubist innustust, kuid tema huvi viis välja muusikukarjäärini. Meie teed ristusid 1989. aastal, kui mu ajakiri esmakordselt Nirvanast kaaneloo tegi.

      Nirvanat oli lihtne armastada, sest kuulsusest ja ausärast hoolimata näisid nad allajääjatena, ning sama võis öelda Kurti kohta. Ta alustas oma kunstnikuelu suurest haagiselamust, kopeerides Norman Rockwelli illustratsioone, ja arendas hiljem välja jutustajaande, mis tema muusikale erilist ilu lisas. Rokkstaarina ei näinud ta oma osasse kunagi sobivat, kuid hindasin viisi, kuidas ta lapselikku huumorit vanamehe pahurusega segas. Teda Seattle’is kohates – kuna ta kandis jaburat kõrvaklappidega nokkmütsi, ei saanud teda kellegagi segi ajada – sai selgeks, et tegu on tõelise karakteriga, kellesarnaseid muusikaäris just tihti ei esinenud.

      Selle raamatu kirjutamisel oli mul korduvalt tunne, et tema huumor kujuneb tolles Sisyphose töös ainsaks valguskiireks. „Taevast raskem” nõudis neli aastat uurimistööd, mitmeid paberitest täidetud toimikukappe, sadu helisalvestisi, palju magamata öid ning lugematuid kilomeetreid autosõitu Seattle’i ja Aberdeeni vahel. See uurimistöö viis mind paikadesse – nii füüsilises kui emotsionaalses mõttes –, mida ma poleks uskunud kunagi külastavat. Esines erakordseid kirgastushetki, nagu siis, kui kuulsin avaldamata lugu „You Know You’re Right”, mida pean Kurti parimate hulka kuuluvaks. Ent iga rõõmutekitava avastuse kohta tuli ka mitmeid talumatuid kurbusehetki, nagu siis, kui hoidsin käes Kurti enesetapukirja ja märkasin ühtlasi, et seda talletati südamekujulises karbis, kus leidus ka tema blond juuksekihar.

      „Taevast raskema” kirjutamisel oli mu eesmärgiks Kurt Cobainile austust avaldada, jutustades tema eluloo – millesse kuulusid ka see juuksekihar ja kiri – ilma kohut mõistmata. Sedasorti lähenemine sai võimalikuks vaid seetõttu, et Kurti lähimad sõbrad, perekond ja bändikaaslased mind heldelt abistasid. Pea kõik, keda intervjueerida tahtsin, olid viimaks valmis oma mälestusi jagama – ainsaks erandiks need vähesed isikud, kes plaanivad ise tema elulugu kirja panna, ning soovin nende ettevõtmistele edu. Kurti elu oli keerukas piltmõistatus, seda ähmasem, et ta paljusid selle külgi varjas, mis oli tema heroiinisõltuvuse tagajärg, kuid vahest ka kasvupinnas. Mõnikord tekkis tunne, et uurin mõne spiooni ja osava topeltagendi elu, kes on eesmärgiks võtnud, et mitte keegi ei saaks tema elu üksikasjadest täit ülevaadet.

      Üks mu sõber, kes on ise narkosõltuvusest paranemas, mainis kord, et sellistes perekondades valitseb „rääkimiskeeld”. „Kasvasime üles majapidamistes,” ütles ta, „kus meile öeldi: „Ära küsi, ära lobise ja ära räägi.” See oli salastamiskoodeks, kuid saladuste ja valede tõttu tekkis minus sügav häbitunne.” See raamat on mõeldud kõigile, kel on piisavalt julgust tõtt kõnelda, valusaid küsimusi esitada ning minevikuvarjudest vabaks saada.

Charles R. Cross Seattle, Washingtoni osariik, aprill 2001

      PROLOOG

      NEW YORK, 12. JAANUAR 1992

      Taevast raskem

      – reklaamlause, millega briti kontserdikorraldajad kirjeldasid bändide Nirvana ja Tad ühist tuuri 1989. aastal. See viitas ühtaegu nii Nirvana „raskele” kõlale kui ka 135-kilose Tad Doyle’i kogukusele.

      Esimest korda nägi ta taevast täpselt kuus tundi ja viiskümmend seitse minutit peale seda, kui kogu põlvkond temasse armus. Kummaline küll, kuid siis suri ta esimest korda, ent neid väikeseid surmi järgnes veel hulganisti. Temast sisse võetud põlvkonna jaoks oli see kirglik, jõuline ja vankumatut pühendumus – selline armastus, mille kohta juba algusest peale tead, et see murrab su südame ja lõppeb nagu mõni kreeka tragöödia.

      Käes oli 12. jaanuar 1992, selge ja krõbe pühapäevahommik. Õhutemperatuur New Yorgis tõuseb viimaks ligi 7 kraadini, kuid kell seitse hommikul valitses Omni hotelli tillukeses sviidis jäine külm. Aken oli lahti jäetud, et sigaretisuitsu välja tuulutada, ning kogu toasoojus oli Manhattani hommikusse hajunud. Tuba ise nägi välja, nagu oleks siit keeristorm üle käinud: põrandal lebasid suvaliselt segamini kleitide, särkide ja kingade kuhjad nagu pimeda mehe korraldatud odaval väljamüügil. Sviidi kahe poolega uste lähedal seisis pool tosinat serveerimislauda, millel lebas mitme päeva jagu toidujääke. Kandikutel vedelesid poolenisti söödud saiakuklid ja kuivanud juustutükid ning äädikakärbeste parv hõljus kärbatanud salatilehe kohal. Neljatärnihotelli toa kohta mitte just tüüpiline vaatepilt – tekkinud seetõttu, et keegi oli käskinud toateenindusel sealt eemale hoida. Nad olid „Mitte häirida!” silti veidi täiendanud, nii et sealt võis lugeda „Mitte IIALGI häirida! Me kepime!”

      Tõsi, tol hommikul sellega ei tegeldud. Laias voodis magas 26-aastane Courtney Love. Ta kandis vanaaegse moega Victoria ajastu öösärki, pikad blondid juuksed linal laiali nagu muinasjututegelase kiharad. Tema kõrval madratsil võis näha kellegi jäetud lohku, kes nähtavasti oli sealt alles hiljuti üles tõusnud. See sobinuks mõne vana krimifilmi avastseeniks, kuna toast võis leida ka surnukeha.

      „Ärkasin kell seitse hommikul ja teda polnud voodis,” meenutas Love. „Ma pole kunagi nõnda kohkunud olnud.”

      Mees, kes voodist puudus, oli 24-aastane Kurt Cobain. Vähem kui seitse tundi varem oli Kurt oma bändiga Nirvana esinenud saates „Saturday Night Live.” Nende esinemine kujunes rock’n’roll’i ajaloo teetähiseks: esimene kord, kui grungebänd kogu riigis nähtavas saates otse esines. Samal nädalavahetusel oli Nirvana esimene suure plaadifirma all avaldatud album „Nevermind” tõuganud Billboardi edetabeli esikohalt Michael Jacksoni ja saanud enimmüüdud albumiks kogu maal. Kuigi seda ei või nimetada üleöö saavutatud kuulsuseks – bänd tegutses neljandat aastat – oli viis, kuidas Nirvana muusikatööstuse vallutas, siiski pretsedenditu. Nirvana, veel aasta eest sisuliselt tundmatu bänd, jõudis looga „Smells Like Teen Spirit” edetabelite tippu, sellest sai 1991. aasta tuntuim hitt ja pala alguses kõlavat kitarririffi võib ühtlasi pidada üheksakümnendate roki tõeliseks alguseks.

      Ka Kurt Cobaini taolist rokkstaari polnud varem nähtud. Ta oli pigem anti-staar kui kuulsus, keeldudes limusiiniga NBC stuudiosse sõitmast ja käitudes igas asjas pigem nagu kaltsuka kunde. „Saturday Night Live’i” esinemisel kandis ta kaks päeva seljas olnud riideid: Converse’i tenniseid, lõhkisi teksaseid, mingi tundmatu bändi logoga T-särki1 ja halli vanamehelikku kampsunit. Ta polnud juba nädal aega pead pesnud, kuid oli juuksed maasikalimonaadikontsentraadiga punaseks värvinud, nii et tema blondid kiharad näisid olevat verre kastetud. Jäi mulje, et kunagi varem kogu otseeetri ajaloos pole ükski esineja nõnda vähe hoolinud oma väljanägemisest ega isiklikust hügieenist.

      Kurt

Скачать книгу