LITMIR.BIZ

Скачать книгу

align="center">

      2

      ABERDEEN, WASHINGTONI OSARIIK JAANUAR 1974–JUUNI 1979

      Vihkan ema, vihkan isa

      Vihkan ema, vihkan isa.

– Rida kirjutisest Kurti toaseinal

      Perekonnasisesed pinged süvenesid 1974. aastal, kui Don Cobain otsustas töökohta vahetada ja puidutööstusesse siirduda. Don polnud kogukas mees ning teda ei huvitanud ka 60-meetriste puude langetamine, seega võttis ta vastu kontoriameti Mayri vendade firmas. Ta teadis, et viimaks teenib ta puiduäris rohkem kui teenindusjaamas; paraku oli tema esimene töökoht algajale kohase palgaga ja tunnitasuks kujunes $4.10 ehk vähem kui mehhaanikuna töötades. Ta teenis lisaraha, tehes nädalavahetustel saeveskis inventuuri, ning võttis ka Kurti sageli sinna kaasa. „Ta sõitis oma tillukese jalgrattaga hoovi peal ringi,” meenutab Don. Kurt heidab hiljem isa töökoha üle nalja ja väidab, et temaga kaasas käimine oli tõeline põrgu, kuid tol ajal tundis ta heameelt, et teda täiskasvanute maailma kaasati. Kuigi ta kogu oma täiskasvanuelu kestel vastupidist kinnitab, oli isa tunnustus ja tähelepanu talle väga oluline; mida rohkem, seda parem. Hiljem tunnistab ta, et tema varajaste eluaastatega tuumikpere keskel seonduvad õnnelikud mälestused. „Mul oli väga hea lapsepõlv,” väitis ta ajakirjale Spin 1992. aastal, kuigi ei unustanud lisamast, „kuni sain üheksa-aastaseks.”

      Don ja Wendy pidid sageli võlgu tegema, et arveid tasuda, ning see sai üheks peamiseks tüliõunaks. Leland ja Iris hoidsid oma köögis 20-dollarilist rahatähte – nad heitsid nalja, et see on igavene kahekümnekas, kuna iga kuu laenasid nad selle oma pojale toidu ostmiseks, kuid peale tagasimaksmist pidi Don selle alati kohe uuesti laenama. „Ta käis igalt poolt läbi ja maksis arved ära ning tuli siis meie juurde,” meenutas Leland. „Ta tasus meile oma 20-dollarilise võla ja ütles siis, „Sel kuul läks isegi hästi. Umbes 35 või 40 senti jäi veel järele.”” Leland, kes Wendyst kunagi eriti heal arvamusel polnud, kuna too pidavat end „Cobainidest paremaks”, meenutab, et poja pere läks siis Blue Beaconi einelasse Boone Streetil, et ülejääk hamburgeritele kulutada. Kuigi Don sai oma äia Charles Fradenburgiga – kes maakonna alluvuses teetasandaja juhina töötas – hästi läbi, ei tekkinud Lelandi ja Wendy vahel kunagi usalduslikku suhet.

      Nendevahelised pinged saavutasid haripunkti siis, kui Leland aitas First Streeti maja ümber ehitada. Ta ladus Donile ja Wendyle elutuppa võltskamina ning paigaldas uued kapid, kuid kogu selle aja närisid nad Wendyga pidevalt üksteise kallal. Viimaks ütles Leland pojale, et kui Wendy näägutamist ei lõpeta, jätab ta töö pooleli ja marsib uksest välja. „See oli esimene kord, kui ma kuulsin, et Don tema peale häält tõstis,” meenutab Leland. „Wendy vingus selle ja tolle kallal ning viimaks ütles Don, „Pea oma kuramuse lõuad koomal või isa võtab oma asjad ja läheb koju.” Ja ta panigi viimaks suu kinni.”

      Sarnaselt oma isaga oli ka Don lastega vali. Wendy kurtis muuhulgas selle üle, et tema abikaasa ootab lastelt alati korralikku käitumist – võimatu nõudmine – ja soovib, et Kurt peaks end ülal nagu „väike täiskasvanu”. Nagu kõik lapsed, võis ka Kurt mõnikord tõsiseks nuhtluseks olla. Enamasti oli ta sõnakuulmatu tühistes asjades – seinale kirjutamine või uksega prõmmimine, et õde kiusata. Sedasorti käitumise tõttu sai ta tihti naha peale, kuid Doni kõige sagedasemaks – pea igapäevaseks – kehaliseks karistusviisiks oli Kurtile kahe sõrmega meelekohale või rinnale koputada. Muidugi ei teinud see eriti haiget, kuid psühholoogiline mõju oli seda sügavam – poeg hakkas kartma tõsisemat sorti keretäit ja isa näitas nii, kes on majas peremees. Kurt hakkas end oma tuppa riidekappi peitma. Sellised kitsad ja suletud kohad, mis mõningates lastes paanikahooge põhjustavad, kujunesid temale varjupaigaks.

      Leidus ka piisavalt asju, mille eest end peita. Mõlemad vanemad võisid tahtmise korral olla sarkastilised ja pilkavad. Siis, kui Kurt oli sellise jutu uskumiseks veel piisavalt ebaküps, hoiatasid Don ja Wendy, eriti just neil kordadel, kui ta õega kakles, et kui ta hästi ei käitu, saab ta jõulukingiks vaid tüki sütt. Nalja pärast pandigi tema jõulusoki sisse vahel söetükke. „Tegime lihtsalt nalja,” meenutab Don. „Tegime seda igal aastal. Aga ta sai oma kingid kätte – ta ei jäänud kunagi ilma.” Kurt ei saanud siiski naljast aru, vähemalt hiljem väitis ta nii. Ta rääkis, et ühel aastal lubati talle Starsky & Hutchi6 mängupüstolit, kuid see kink jäi saamata. Selle asemel, väitis ta, sai ta korralikult pakitud söetüki. Kurti võis siinkohal liialdada, kuid tema elav kujutlusvõime keeras pere keskel toimuvale veel vindi juurde.

      Mõnikord said Kim ja Kurt hästi läbi ja mängisid koos. Kuigi Kimil polnud Kurti kunstiannet – ja ta tunnetas alati vennas võistlejat, kes kogu tähelepanu endale kahmab –, arendas ta välja oskuse hääli järgi teha. Eriti hästi õnnestus tal Miki Hiire ja Piilupart Donaldi matkimine ning nende esituste kuulamine pakkus Kurtile palju rõõmu. Kimi vokaalsed võimed panid Wendy fantaasia uues suunas tööle. „Minu ema suureks unistuseks oli,” kuulutas Kim, „et meie Kurtiga läheme tööle Disneylandi, kus tema joonistab ja mina teen hääli järele.”

      Kaheksa-aastase Kurti jaoks kujunes 1975. aasta märtsikuu õnnelikuks ajaks. Ta külastas viimaks Disneylandi ja sõitis esimest korda lennukiga. Leland läks 1974. aastal pensionile ning nad veetsid Irisega järgmise talve Arizonas. Don ja Wendy sõidutasid Kurti Seattle’isse ja saatsid ta lennukile ning Leland kohtus pojapojaga Yumas, kust sõideti Lõuna-Californiasse. Hullumeelse kahe päeva kestel käisid nad Disneylandis, Knotts Berry Farmi lõbustuspargis ja Universali filmistuudios. Kurt oli ekstaasis ja nõudis, et nad Disneylandi „Kariibi mere piraatide” majast kolm korda läbi sõidaksid. Knotts Berry Farmi lõbustuspargis julges ta minna isegi suurimate ameerika mägede peale, kuigi sealt tulles oli ta nägu surnukahvatu. Kui Leland küsis, „Kas nüüd aitab?”, tuli tal värv põskedesse tagasi ja ta tegi sõidu uuesti läbi. Universali filmistuudios kummardus Kurt vagunist välja otse „Lõugade” filmist pärit hai nina ees, nii et turvatöötaja karjus ta vanavanematele: „Tirige see heledajuukseline poiss tagasi või ta jääb peast ilma!” Kurt ei kuulanud käsku ja pildistas hai lõugu, kui need tema kaamerast vaid mõne tolli kaugusel kokku laksatasid. Hiljem samal päeval, kui nad kiirteel sõitsid, jäi Kurt tagaistmel magama, ning nii õnnestus vanavanematel Magic Mountaini lõbustuspargist mööda pääseda, ilma et neid oleks ka seda külastama sunnitud.

      Kõigist sugulastest tundis Kurt suurimat lähedust vanaema Irisega; mõlemad huvitusid kunstist ja mõlemat tabasid ajuti kurvameelsushood. „Nad jumaldasid teineteist,” meenutas Kim. „Ma arvan, et Kurt tajus intuitiivselt, millise põrgu vanaema läbi elanud oli.” Nii Irisel kui Lelandil oli keeruline noorpõlv, mida kummitas vaesus, samuti olid mõlema isad töökohal juba noorelt hukkunud. Irise isa jaoks said saatuslikuks mürgised aurud Rayonieri tselluloositehases. Lelandi isa oli maakonna šerif ja sai surma, kui ta teenistusrelv kogemata lahti läks. Leland oli siis viieteistaastane. Ta liitus merejalaväega ning saadeti Guadalcanalile, kuid ohvitseri läbipeksmise tõttu suunati ta psühhiaatriahaiglasse läbivaatusele. Sõjaväest errusaatmise järel abiellus ta Irisega, kuid teda vaevasid joomistuurid ja vihahood, mis eriti süvenesid seejärel, kui nende kolmas poeg Michael nõrgamõistuslikuna sündis ja kuueaastasena hooldekodus suri. „Ta sai reedel palga kätte ja tuli purjus peaga koju,” meenutas Don. „Ta peksis mu ema. Ta peksis mind. Ta peksis ka vanaema ja tema elukaaslast. Aga tollal lepiti ka sellise eluga.” Kurti lapsepõlve ajaks oli Leland maha rahunenud ning tema põhiliseks relvaks sai nüüd ropp suu.

      Kui Lelandil ja Irisel aega polnud, hoolitses Kurti eest mõni Fradenburgidest – kolm Kurti tädidest elasid vaid mõne kvartali kaugusel. Ka Doni noorem vend Gary täitis paaril korral lapsehoidja kohuseid ning just siis juhtus, et Kurt pidi esimest korda haiglasse minema. „Ma murdsin tema parema käeluu,” meenutas Gary. „Olin selili ja viskasin teda jalgadega õhku.” Kurt oli väga aktiivne laps, kes pidevalt ringi jooksis, ning tema sugulasi üllatas, et see oli ainus kord, kui ta mõne jäseme murdis.

      Kurti murdunud käeluu paranes ja trauma ei takistanud tal sporti tegemast. Pea kohe, kui ta käima hakkas, julgustas Don teda pesapalli mängima, hankides talle kõik pallid, kurikad ja kindad, mida väikemees selleks vajas. Pisipõnnina kasutas Kurt kurikaid

Скачать книгу