Taevast raskem: Kurt Cobaini elulugu - Charles R. Cross

Скачать книгу

minu juurde elama tulla,” meenutas Jim Cobain. „Tõmbasin tollal kanepit. Mind ei huvitanud tema vajadused, kuna ma ei tulnud endagagi toime.” Vähemalt polnud kogenematu Jim kõva käega korranõudja. Ta oli Donist kaks aastat noorem, kuid tunduvalt hipilikum, lisaks oli tal suur plaadikogu: „Mul oli väga kõva stereosüsteem ja terve hulk Grateful Deadi, Led Zeppelini ja biitlite plaate. Ja lasin sel krapil valjusti hüüda.” Kurti meeldivaimaks tegevuseks Jimiga elatud kuude jooksul sai võimendi ehitamine.

      Jimil ja ta naisel oli tilluke tütar ning ruumipuuduse tõttu paluti Kurtil peagi lahkuda. Nüüd peatus Kurt Wendy õdede ja vendade juures. „Kurti anti ühe sugulase käest teisele edasi,” meenutas Jim. Temast sai kogu suguvõsa laps. Tädide ja onudega sai ta paremini läbi kui vanematega, kuid käsutäitmine ei kujunenud sealgi lihtsaks. Kuigi tema onud ja tädid nõnda kõva korda ei nõudnud, ei valitsenud neis ajutistes kodudes ka mingit struktureeritud perekondlikku ühtsust. Tema sugulastel olid omad mured ja hädad – kellelgi polnud tema jaoks piisavalt ruumi, ei füüsilises ega emotsionaalses mõttes, ning Kurt teadis seda.

      Kurt elas mitu kuud onu Chucki juures ja hakkas seal kitarritunde võtma. Chuck tegi sõbra Warren Masoniga bändi ning too oli üks parimaid kitarrimängijaid kogu lahe ääres. Kui nad Chucki kodus proovi tegid – mille juurde käis alati kanep ja pudel Jack Danielsi viskit –, istus Kurt toanurgas, vahtides Warrenit nagu näljane mees lihavõileiba. Ühel päeval palus Chuck Warrenil poissi juhendada ja nõnda algasid Kurti ametlikud muusikaõpingud.

      Kurti jutu kohaselt oli neid tunde vaid üks või kaks ning selle lühikese aja kestel omandas ta kõik, mida vaja. Kuid Warren mäletab, et see kestis mitu kuud ja Kurt oli pühendunud õpilane, kes tundide viisi harjutas. Esimene asi, mis Warren arvates muutmist vajas, oli Kurti kitarr – too sobis küll koolis uhkustamiseks, aga mitte muusika tegemiseks. Warren leidis Kurtile 125-dollarilise Ibanezi kitarri. Õpingud ise maksid 5 dollarit tunnist. Warren küsis Kurtilt sama, mida kõigilt oma õpilastelt: „Milliseid lugusid õppida soovid?” „Stairway to Heaven,” vastas Kurt. Ta tuli juba enam-vähem toime looga „Louie, Louie”. Nad nägid „Stairway” kallal vaeva ning liikusid edasi AC/DC loo „Back in Black” juurde. Paraku said õppetunnid lõpu, kuna Kurti halvenevate hinnete tõttu leidis onu, et vahest leidub tal ka kasulikumaid viise pärastlõunase aja veetmiseks.

      Kurt käis Montes edasi oma teise keskkooliaasta teise kuuni, kuid siirdus siis õppima Aberdeeni Weatherwaxi keskkooli. Sama kooli olid lõpetanud ka tema isa ja ema, kuid hoolimata perekondlikest juurtest ja emakodu lähedusest – mis asus kümne kvartali kaugusel – jäi ta seal kõrvalseisjaks. Weatherwax, rajatud 1906. aastal, koosnes viiest õppehoonest, mis võtsid enda alla kolm kvartalit, ja Kurti klassikursusel oli 300 õpilast – kolm korda rohkem kui Montes. Aberdeenis leidis ta end koolist, kus oli nelja sorti õpilasi – savutõmbajad, sportlased, ilueedid ja nohikud – kuid tema ei sobinud alguses ühegi alla. „Aberdeen koosnes oma kildkondadest,” märgib Rick Miller, veel üks Monte poiss, kes Weatherwaxi õppima läks. „Ükski meist ei tundnud sealt eriti kedagi. Kuigi Aberdeen oli Seattle’iga võrreldes kolkaküla, oli see Montega võrreldes suurlinn. Me ei osanud kuhugi sisse sulanduda.” Teisel aastal kooli vahetamine oleks raske ka enamiku hästikohanevate teismeliste jaoks; Kurti puhul kujunes see tõeliseks piinaks.

      Montes oli ta populaarne – ilueedi oma Izodi särkidega, kes ühtlasi sportlaste sekka kuulus – aga Aberdeenis sai temast kõrvalseisja. Ta säilitas suhted oma Monte sõpradega, kuid hoolimata sellest, et ta neid sisuliselt igal nädalavahetusel kohtas, muutus ta aina üksildasemaks. Tema atleetlikest võimetest ei piisanud, et nii suures koolis tähelepanu võita, seega loobus ta spordi tegemisest. Kui sellele liita purunenud perest kaasasaadud vähene enesekindlus ja nomaadlik elustiil, pole ime, et tema maailmast eemaletõmbumine üha süvenes. Hiljem jutustab Kurt korduvalt, kuidas ta Aberdeenis peksa sai ning kuidas maakatest keskkooliõpilased teda pidevalt kiusasid. Kuid Weatherwaxi klassikaaslased ei mäleta midagi sellist – tema emotsionaalne võõrandumine leidis väljenduse lugudes kehalisest vägivallast.

      Vähemalt oli uuel koolil ka üks hea külg: Weatherwaxi kunstiõpetus oli hiilgaval tasemel ja selles õppeaines torkas Kurt endiselt silma. Tema õpetaja Bob Hunter leidis Kurtis erakordse õpilase: „Tal oli nii joonistusoskus kui hiilgav kujutlusvõime.” Hunter lubas õpilastel tööd tehes raadiot kuulata – ta ise oli kunstnik ja muusik – ning julgustas nende loovust tagant. Kurti jaoks kujutas ta endast ideaalset õpetajat, ning nagu õpetaja Kannost enne teda, sai ka Bobist üks väheseid täiskasvanud eeskujusid, kellele poiss võis alt üles vaadata.

      Kurt võttis tol esimesel aastal Weatherwaxis kommertskunsti ja tavakunsti kursusi, mis olid koolipäeva viies ja kuues tund. Need kaks 50-minutilist tundi – mis toimusid kohe peale lõunat – olid ainsad, kust ta kunagi ei puudunud. Tema talent hämmastas Hunterit, kuid klassikaaslased olid sellest ajuti šokeeritud. Kurt joonistas Michael Jacksoni, üks kindas käsi taeva poole tõstetud ja teine kubet haaramas. Teine kord pidi kogu klass tutvustama mõnd objekti selle arengufaasis: Kurt kujutas spermatosoidi embrüoks arenemas. Tema joonistusoskused olid esmaklassilised, kuid klassikaaslaste tähelepanu keskendus eelkõige tema kummalisele mõttelennule. „Too spermatosoid tuli paraja šokina,” meenutas klassiõde Theresa Van Camp. „Tema mõtteviis oli nõnda erinev. Temast hakati rääkima ja imestati, „Millest ta küll mõelda võib?”” Kui Hunter andis Kurtile teada, et Michael Jacksoni pilt ei pruugi koolikoridori riputamiseks sobilik olla, joonistas ta Ronald Reaganist portree, mis presidenti kuigi soodsas valguses ei kujutanud, sest tolle nägu meenutas pigem rosinat.

      Kurt oli alati joonistamisest haaratud, kuid Hunterilt julgustust saades hakkas ta nüüd ette kujutama, et tal võib kunstnikuna tulevikku olla. Tema sirgeldused said haridustee oluliseks osaks. Tal oli annet koomiksite tegemise peale ja siin hakkas ta esmakordselt omandama lugude jutustamise kunsti. Üheks korduvaks teemaks kujunesid „Jimmy, Preeriavööndi Vorstipoisi” seiklused, nimetatud tuntud konservvorstimargi järgi. Need lood jutustasid Jimmy – kelles polnud raske Kurti aimata – raskest lapsepõlvest, kes rangete vanemate valitsuse all kannatas. Üks värviline, paljudest paneelidest koosnev lugu jutustas Kurti konfliktidest isaga. Esimesel pildil peab isafiguur Jimmyle loengut: „See õli pole puhas. See haiseb bensiini järgi. Too mulle 9-millimeetrine mutrivõti, sa väike kaabakas. Kuni sa mu katuse all elad, pead minu reegleid järgima, vannun seda oma vuntside nimel: ausus, truudus, pühendumus, au, vaprus, kindel kord, Jumal ja kodumaa, nii saab Ameerikast nr 1.” Teine pilt kujutab ema karjumas: „Ma sünnitan sulle poja, aga tütre puhul teeme abordi. Lastevanemate koosolek kell seitse, pottsepakursus kell 14.30, böfstrooganov, koer loomaarsti juurde kell 15.30, pesu pesta, jah, jah, mmm kallis, pane mind tagumikku, mmm, armastan sind.”

      Pole küll selge, kas koomiksiema kujutab Wendyt või Jennyt, kuid otsus Weatherwaxi minna tähendas ühtlasi, et Kurt kolis tagasi ema juurde aadressile 1210 East First Street. See oli lähim vaste püsivale kodule, mis Kurti jaoks leidus, kuna tema ülakorruse tuba oli puutumatuks jäänud, olles kui altar algsele tuumikperele. Siin veetis ta vahel nädalavahetusi, kaunistades seinu bändiplakatite abil, millest paljud olid nüüd ta enda joonistatud. Muidugi sai tema toa ja elu parimaks osaks kitarr. Wendy maja oli tühjem kui mitmed muud peatuspaigad noil rännuaastatel, seega sai ta segamatult harjutada. Kuid kodune olukord polnud oluliselt paranenud; kuigi ema oli Frank Franichist lahti saanud, tülitsesid Kurt ja Wendy edasi.

      Wendy oli nüüd hoopis erinev ema sellest, kelle Kurt kuus aastat tagasi kaotas. Ta oli juba 35-aastane, kuid käis kohtamas nooremate meestega, läbides eluperioodi, mida võib nimetada vaid keskea kriisiks, kuigi seda tavaliselt seostatakse hiljuti lahutatud meestega. Ta jõi palju, olles Aberdeeni paljude kõrtside sagedane kunde – too oli peamiseks põhjuseks, miks Kurti kohe peale Doni juurest lahkumist tema hoolde ei usaldatud. Tol aastal hakkas ta kohtamas käima 22-aastase Mike Mekaliga. Esimese paari kuu jooksul ei maininud Wendy talle kordagi, et tal on lapsed; tavaliselt viibiti Mike’i pool ning too nägi Wendy lapsi esmakordselt alles mitme kuu pärast. „Jäi mulje, et ta on vallaline naine,” meenutas too. „Kordagi ei juhtunud, et me oleks näiteks reede õhtuks lapsehoidjat otsinud – tundus, nagu polekski tal lapsi.” Wendyga kohtamas käimine ei erinenud 22-aastase naisega välja käimisest. „Läksime lähimasse kõrtsi või tantsusaali. Ja panime pidu.” Wendy kaebas, et Frank oli ta käe murdnud ning kurtis

Скачать книгу