LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Kurt Aberdeeni tänavail, tundes kätel seksi hõngu. Inimese jaoks, kes lõhnadele nii suurt tähelepanu pööras, oli see joovastav kogemus. Et sündmust uuesti kogeda, polnud tal vaja teha muud, kui sõrmi kubeme vastu hõõruda ja neid nuusutada, ning tüdruku hõngu oli endiselt tunda. Juba oli ta unustamas tõsiasja, et tema esimene seksikogemus oleks peaaegu katastroofiga lõppenud; tema mälestustes kujunes sellest suursaavutus. Tegelikud asjaolud polnudki olulised – vahest polnud see suurem asi seks, kuid vähemalt pole ta enam süütu. Südamelt romantik, uskus ta, et too esimene vahekord oli alles asjade algus ning järgnevad ööd tolle tüdrukuga kujunevad hoopis meeldivamateks; tema seksielu täiskasvanute maailmas on alanud ja sellest saab järjekordne vahend, nagu kanep või õlu, mille abil kurvastuse käest pääseda. Weatherwaxi poole kõndides näppas ta ühelt peenralt lilleõie. Jackie nägi Kurti arglikult kooliõue suitsunurga poole tulemas, näpus too üksik roos – arvates, et see on talle mõeldud, kuid Kurt kinkis selle hoopis tüdrukule, kellega ta magas, kuigi tollele see erilist muljet ei avaldanud. Kurt polnud taibanud, et hoopis Jackie oli temast sisse võetud. Teisele tüdrukule tegi häbi, et poiss oma tundeid nõnda avalikult välja näitas, ja roos tegi asja vaid hullemaks. Too oli valus õppetund ning Kurti tundliku natuuri jaoks muutusid armastuse seosed seksiga veel keerulisemateks.

      Koolitundide järel pidi ta siiski pakilisemate probleemidega tegelema, nagu uue elukoha leidmine. Buzz sõidutas ta koju, et asjad ära tuua. Nagu Kurt õigustatult eeldanud oli, kujunes seekordne nägelus emaga varasematest erinevaks; kui nad saabusid, oli Wendy endiselt raevunud. „Ta ema oli püstihull ja karjus kogu aeg, milline täielik kuramuse luuser ta on,” meenutas Osborne. „Kurt vastas vaid, „Okei, ema. Okei!” Ema tegi talle selgeks, et ei kavatse teda enam oma majas taluda.” Kurt võttis oma hinnalise kitarri ja võimendi ja kogus riided suurtesse prügikottidesse. Nii algas põgenemine perekonna juurest, mis nii emotsionaalses kui ka füüsilises mõttes lõplikuks kujunes. Ta oli varemgi jalga lasknud ja alates vanemate lahutusest oli perekonnaga distantsi hoidmine talle harjumuseks kujunenud, kuid enamasti tegi ta seda omal algatusel. Seekord polnud võim tema kätes ja tal oli põhjust tõsiselt muretseda, kuidas edaspidi hakkama saab. Seitsmeteistaastane poiss, kes ei käinud veel keskkooli lõpuklassiski ning oli enamikus ainetes läbi kukkumas. Ta polnud kunagi tööl käinud, tal polnud raha ja kõik tema asjad mahtusid nelja prügikotti. Ta oli kindel, et peab lahkuma, kuid tal polnud aimugi, kuhu minna.

      Kui lahutuse läbi reedeti teda esimest korda ja isa uuesti abiellumise läbi teist korda, siis kolmas hülgamine kujunes vähemalt sama oluliseks. Wendyl sai temast küllalt. Ta kaebas õdedele, et „ei tea enam, mida Kurtiga ette võtta.” Tülid pojaga halvendasid ühtlasi suhet Patiga, kellega Wendy abielluda soovis, ning ta ei saanud mehe kaotamist lubada, seda kasvõi majanduslikel põhjustel. Kurtile tundus, vahest õigustatult, et taas peab üks vanematest uut partnerit temast tähtsamaks. Tunne, et teda ei peeta oluliseks, käib temaga tulevikuski kaasas: nii löödi talle veel üks uus emotsionaalne haav ja kodust väljaviskamise kogemuse juurde naaseb ta üha uuesti ega vabane sellest traumast kunagi lõplikult. See on seal, kohe pinna all, too valu, mis väljendub tema edasises elus kartusena, et alati jääb tema jaoks millestki puudu. Kunagi ei saa olla piisavalt raha, piisavalt tähelepanu ja – mis kõige olulisem – piisavalt armastust, sest ta teadis, kui kiiresti see kõik kaduda võib.

      Seitse aastat hiljem kirjutab ta tolle eluperioodi kohta loo, mille pealkirjaks saab „Something in the Way” („Miski jääb teele ette”). Toda „miskit” ei seletata ähmastes laulusõnades lahti, kuid pole kahtlust, et tema ise see ongi, kes ette jäi. Loos antakse mõista, et autor elab silla all. Kui tal paluti loo tähendust lahti seletada, rääkis Kurt alati, kuidas ta kodust välja visati, koolist välja langes ja Young Streeti silla alla elama kolis. Viimaks sai sellest avalikkuse silmis üks tema eluloo nurgakivisid, üks võimsamaid teadlikult loodud müüte, üks detail Kurti eluloost, mis alati igas lühibiograafias märkimist leidis: too poiss, kellest keegi ei hoolinud, kolis silla alla elama. Võimas ja sünge kujutluspilt, mis saavutas erilise mõju siis, kui Nirvana kuulsaks sai ning ajakirjad avaldasid pilte Young Streeti sillaalusest, mille rõske ja läpatanud hõng isegi fotode kaudu tuntav oli. Sellise silla all võis elada mõni muinasjututroll, kuid kindlasti ei sobi see elupaigaks lapsele. Sild asus tema emakodust vaid kahe kvartali kaugusel, kuid Kurti sõnade kohaselt oli see vahemaa, mida armastus ületada ei suutnud.

      Silla all elamise lugu, nagu ka varasem „püssid kitarri vastu”, omandas Kurti ümberjutustuses siiski liialdatud mõõtmed. „Ta ei elanud kunagi selle silla all,” rääkis Krist Novoselic, kes Kurtiga tol aastal koolis tuttavaks sai. „Jah, ta luusis seal ringi, aga neil mudastel kallastel ei saanud elada, kuna tõusuvesi ujutas need pidevalt üle. Ta ise mõtles selle loo välja.” Õde leidis sama: „Ta ei elanud iialgi silla all. Tolles kohas käisid kõik naabruskonna noored, et seal kanepit tõmmata, kuid see oli ka kõik.” Kui Kurt tõesti mingi Aberdeeni silla all ööbima pidanuks, siis leiavad kohalikud, et selleks sobinuks pigem Sixth Streeti sild, oluliselt suurem rajatis pool miili eemal, mis ulatus üle tillukese kanjoni ja mida Aberdeeni kodutud magamispaigana eelistasid. Kuid isegi seda on raske uskuda, kuna Kurt oli esmaklassiline viriseja; vähesed virisejad suudaksid Aberdeeni kevadilmu lageda taeva all üle elada, kuna neid saadavad igapäevased mussoonvihmu meenutavad sajuhood. Silla all ööbimise lugu oli Kurti jaoks siiski nõnda tähtis, et ta kordas seda veendunult üha uuesti. Ilmselt hakkas ta isegi seda viimaks uskuma.

      Kuid tegelik lugu sellest, kus ta tol perioodil oma päevad ja ööd veetis, on Kurti meenutustest vahest isegi tähenduslikum. Tema teekond algas Dave Croveri verandalt, kus ta kassipoja moodi kerratõmbunult suures pappkastis magas. Kui teda seal enam näha ei soovitud, ei jätnud tavapärane leidlikkus ja kavalus teda maha: Aberdeenis jätkus piisavalt vanu kortermaju, kus ka koridorides keskkütet sees hoiti, ning neis veetiski ta enamiku öödest. Ta hiilis hilja õhtul kohale, leidis mõne ruumika koridori, võttis pirni lambist välja, rullis mati lahti ning jäi magama, kuid ärkas üles juba enne, kui elanikud päevatoimetusi alustasid. Toda elustiili võtavad kõige paremini kokku mõni aasta hiljem kirjapandud laulusõnad: „See hämmastab mind, instinkti jõud.” Tema instinktiivsest ellujäämisoskusest oli palju kasu ning tal leidus ka piisavalt tahtejõudu.

      Kui midagi muud üle ei jäänud, lonkis Kurt koos endavanuse sõbra Paul White’iga künkast üles Grays Harbori maakonnahaiglasse. Nad magasid sealses ooteruumis. Kurt, neist kahest julgem või vahest lihtsalt meeleheitlikum, läks haigla söögisappa ja nõudis toitu, nimetades neile väljamõeldud palatinumbri. „Ooteruumis oli ka televiisor ning võisime seda päev läbi vahtida,” meenutas White. „Inimesed arvasid nähtavasti, et mõni meie tuttav patsient on haige või suremas, ja selliste asjade kohta ei küsitud kunagi.” See on tegelik lugu, mis peitub „Something in the Way” laulusõnade taga, ja selles võis seisneda ka Kurti senise elu suurim iroonia – ta jõudis tagasi sinna, kus seitsmeteist aasta eest sündis, samasse haiglasse, kust avaneb vaade üle terve lahe. Siin magas ta nüüd ooteruumi põrandal nagu mingi põgenik, tassides sööklast pirukaid välja ja üritades välja näha nagu keegi, kes tõsiselt haige sugulase pärast muret tunneb, kuid polnud muud haigust peale südames valitseva üksildustunde.

      Kurt elas neli kuud tänaval, kuid naasis siis isa juurde. Kurti jaoks polnud see kerge samm, ette võetud viimases hädas, sest muidu poleks ta mõelnudki taas ühe või teise vanema juurde kolimisest. Don ja Jenny olid kuulda saanud, et Kurt on kodutuks jäänud, ning leidsid ta ühest garaažist sisuliselt Wendy maja vastast, kus ta vanal sohval magas. „Ta oli tollal kõigi peale väga vihane ja tahtiski, et kõik arvaksid, nagu keegi ei nõustuks teda enda juurde võtma, mis paraku oli ka tõsi,” meenutas Jenny.

      Montesanosse tagasi jõudnud, kolis Kurt taas Fleet Streeti maja keldrituppa. Konfliktid isaga jätkusid – näis, nagu oleks vahepealne Donist eemalveedetud aeg Kurti jäärapäisust vaid süvendanud. Kõik osapooled teadsid, et see ei saa kaua kesta – nad olid koos elamise vajadusest või soovist juba välja kasvanud. Kurti jaoks muutis vaid kitarr elu elamisväärseks ning ta harjutas tundide kaupa. Tema sõbrad ja perekond panid tähele, et ta on kitarrimängus juba päris osavaks muutunud. „Ta võis vaid ühekordse kuulamise järel iga lugu mängida, kõike Air Supply’st kuni John Cougar Mellencampini,” meenutas kasuvend James. Perekond laenutas filmi „This Is Spinal Tap” ning Kurt ja James vahtisid seda viis korda

Скачать книгу