LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kogu Kurti looming tervikuna. Tol kevadel üritas ta oma äri rajada, kaunistades rulasid graffitiga. Ta läks koguni nõnda kaugele, et riputas linna peale kuulutusi üles, kuid vaid üks teismeline tellis talt teenust, paludes maalida plahvatava pea. Kurt oli rõõmuga valmis seda tegema – sedasorti võikused olid tema spetsialiteediks – kuid klient ei maksnudki raha ära ja ärist ei tulnud midagi välja.

      Kurt sattus 18. mail 1986. aastal taas Aberdeeni politseijaoskonna huviorbiiti. Öösel kell pool üks sai politsei väljakutse aadressil 618 West Market asuvasse hüljatud hoonesse, kus politseinik John Green avastas Kurti katusel turnimas, olles nähtavasti purjus. Green meenutab, et Kurt oli „meeldiv poiss, kuigi veidi hirmunud”. Kurtile esitati süüdistus lubamatus sissetungis ja alaealisena alkoholi tarvitamises.18 Kui politseinikud avastasid, et tal on maksmata trahv ka avaliku korra rikkumise eest (graffitijuhtumiga seoses) ning lisaks oli ta ka Seattle’is purjuspäi arreteeritud, ja tal polnud ka kautsjoni tasumiseks raha, pandigi ta vangi. Kong meenutas mõne vana gängsterifilmi oma: raudtrellid, tsementpõrand, ventilatsioon puudus. Seletuskirja pani Kurt „terviseprobleemide” alla kirja „seljavalud” ja enesekirjelduseks „vanus 19 aastat, kaal 60 kilo, pikkus 175 cm, juuksevärv pruun, silmade värv sinine”. Ta liialdas nii kaalu kui pikkuse puhul.

      Oma ainsat telefonikõnet kasutas Kurt Lamont Shillingerile helistamiseks, paludes tal kohale tulla ja kautsjon ära maksta. Lamont leidis, et Kurti vanemate mängimisega on piisavalt kaugele mindud ja selle jama peab ta ise ära klaarima. Lamont külastas teda küll järgmisel päeval ja kuigi see tema religiooni põhimõtete vastu käis, tõi ta Kurtile ploki sigarette. Kuna Kurtil ei õnnestunud kautsjoniraha kokku saada, pidi ta kaheksa päeva vanglas veetma.

      Mitu aastat hiljem kasutab Kurt toda kogemust järjekordse müüdi loomiseks, mis pidi rõhutama tema kavalust ja kohanemisvõimet. Ta väitis, et vanglapäevade jooksul joonistas ta pornograafiat, mida teised vangid masturbeerimiseks kasutasid. Toda kodukootud pornot olevat tema väitel nõnda kõrgelt hinnatud, et talle tasuti selle eest sigarettides ning peagi olid tema käes kogu vangla suitsuvarud. Tolle loo kohaselt sai temast nõnda „boss”, kes „vanglat juhtis”. Seda väljamõeldist julges ta küll jagada vaid nendega, kes teda ei tundnud – Aberdeeni sõbrad meenutavad, et nähtud vanglafilmide tõttu oli ta tollal nõnda kartlik, et ei kõnelnud ühegi kaasvangiga kogu selle aja vältel ühtegi sõna.

      Elu Shillingeride juures sai Kurti jaoks peagi lõpu. Ta oli seal aasta aega elanud ja 19-aastasena – kui peaks juba iseseisvalt toime tulema – polnud ta ei veresugulane ega ametlik kasulaps. Tal tekkisid tülid ka Eric Shillingeriga, kelle arust hakkas ta nende külalislahkust kuritarvitama. Ühel nädalalõpul läksid Shillingerid ilma Kurtita puhkama, kuid avastasid tagasi jõudes, et Kurt oli nende kahte koera meelitanud Ericu voodisse sittuma. Isegi too ei kujunenud viimaseks piisaks karikas; see saabus hoopis ühel 1986. aasta augustiõhtul, kui Eric ja Kurt läksid tülli Totino minipitsa pärast. Kõigi hinnangul oli see kõige tõsisem kaklus, kus Kurt kunagi osales, sest Kurt üritas Ericule kahe tolli paksuse lauajupiga virutada. „Nägin Ericut järgmisel päeval,” meenutab Kevin Shillinger, „ning tal oli silmaalune sinine. Kui ma Kurti kohtasin, olid tal mõlemad silmaalused sinised.” Ülespaistetanud näoga Kurt lahkus samal õhtul ja leidis peavarju Melvinsi bändi prooviruumis. Järgmisel päeval maksis ta Steve’ile 10 dollarit, et too tema ülejäänud kraami Croveri juurde sõidutaks. Tema elu kulges taas tuttavat mustrit pidi, kus lähedusele järgnes konflikt ja väljaviskamine ning seejärel üksindus.

      Üks väheseid helgeid hetki tuli siis, kui Krist Novoselic tundis huvi bändi moodustamise vastu. Krist oli üks esimesi, kellele Kurt Fecal Matteri kassetti kuulata andis. „Tal oli too lühike demolint, kus kõlas ka „Spank Thru”,” meenutas Krist. „Ma leidsin, et see on väga hea lugu.” Kristi tüdruk Shelli Dilly oli Kurtiga juba keskkoolis sõbrunenud ja nad lubasid tal nende maja taga Kristi Volkswageni mikrobussis magada. „Kontrollisin alati, kas tal on piisavalt tekke, et ta surnuks ei külmuks,” rääkis Shelli. Ta andis Kurtile ka tasuta toitu, kui too käis McDonald’sis, kus Shelli töötas.

      Hilary Richrod, Aberdeeni Timberlandi raamatukogu hoidja, kuulis 1986. aasta septembrikuu alguse hilisel pärastlõunal, et keegi koputab tema koduuksele. Ta vaatas läbi lukuaugu ja nägi pikka punakate silmavalgetega poissi koos Kurtiga, kes talle tuttav oli: too veetis oma pärastlõunad tihti raamatukogus lugedes või magades. Nähes neid kahte värvikat kuju oma koduukse taga – seda linnas, kus sissemurdmistes ja röövides polnud midagi erilist –, haistis ta ohtu, kuid avas siiski ukse. Kui Kurt käe mantlipõue pani, süvenes ta hirm veelgi. Kuid poiss tõmbas sealt välja hoopis tillukese murdunud tiivaga tuvi. „Ta on viga saanud ega suuda lennata,” ütles Kurt. Richrod ei mõistnud midagi vastata. „Te olete ju see linnuproua?” küsis Kurt juba veidi ärritunud tooniga. Tõepoolest oli ta linnuproua, juhatades Aberdeeni metslindude päästeseltsi, kuid tavaliselt helistasid inimesed talle, kui mõnd vigastatud lindu nägid. Keegi polnud lihtsalt tema ukse taha tulnud, kõige vähem veel kaks pilves teismelist.

      Kurt jutustas, et leidis tuvi Young Streeti silla alt ning nad olid kohe teele asunud ja veerand tunni pärast tema maja juurde jõudnud. Kuidas nad teadsid, et tema lindudega aitamisega tegeleb, ei tulnud jutuks. Kuid nad jälgisid keskendunult, kui ta tuvi eest hoolitsema asus. Läbi maja kõndides märkasid nad kitarri, mis Richrodi abikaasale kuulus, ning Kurt asus seda kohe uurima: „See on vana Les Paul. Koopia, kuid väga varajane koopia.” Ta pakkus, et ostab selle ära, kuid Richrod teatas, et see pole müügiks. Korraks mõtles ta, et nad kavatsevad selle pihta panna.

      Kuid neid huvitas vaid tillukese tuvi heaolu. Köögis vaatasid noormehed pealt, kui Richrod aeglaselt linnu tiiva liigutas, üritades murru tõsidust kindlaks teha. „Tal on valus, kas pole?” küsis Kurt. Richrodil oli köögis juba kaks videvikusorri, ainsad seda liiki linnud, kes vangistuses elasid, ja ta jutustas neile, et lindudest tehti koguni esiküljelugu Aberdeen Daily Worldi jaoks.

      „Ma teen bändi,” teatas Kurt toonil, nagu peaks see fakt kõigile teada olema. „Aga vaevalt et mina kunagi Daily Worldi esiküljele satun. Need linnud teevad mulle täiega ära.”

      6

      ABERDEEN, WASHINGTONI OSARIIK SEPTEMBER 1986–MÄRTS 1987

      Ei armastanud teda piisavalt

      Ilmselt ma ei armastanud teda piisavalt, kuigi nüüd armastan.

– Päevikusissekanne 1987. aastast

      Wendy laenas 1. septembril 1986. aastal Kurtile 200 dollarit – millest piisas käsirahaks ja ühe kuu üüriks – ning Kurt kolis oma esimesse „majja”. Aberdeenis aadressil 1000½ East Second Streetil asuva ehitise ametlik liigitus kõlas pigem optimistlikult: see oli hurtsik, mille mõne teise linna kohalik omavalitsus elamiskõlbmatuks kuulutada võinuks, kuna ehitusnormidele see ilmselgelt ei vastanud. Katus mädanes, esiveranda põrandalauad olid sisse langenud, polnud ei külmkappi ega pliiti. Majaplaan oli kummaline, koosnedes viiest tillukesest toast: kaks elutuba, kaks magamistuba ja üks vannituba. See asus teise maja tagaõues, seetõttu ka imelik aadress.

      Kuid asukoht – kaks kvartalit emakodust eemal – oli ideaalne 19-aastase noormehe jaoks, kes polnud Wendy vaimse kontrolli alt veel täielikult vabanenud. Nende läbisaamine oli viimase aasta kestel paranenud. Alles siis, kui Kurt oli tema katuse alt lahkunud, õnnestus emal ja pojal teineteisele emotsionaalses plaanis lähedasemaks saada: ta vajas siiski Wendy heakskiitu ja tähelepanu, kuigi ei soovinud seda välja näidata. Ema tõi talle vahel süüa ning ta võis minna tema majja, et pesu pesta, telefoni kasutada või külmkappi rüüstata, ehkki vaid siis, kui kasuisa läheduses ei viibinud. Hurtsik asus Päästearmee maja lähedal ja toidupoe taga. Kuna majal puudus külmkapp, hoidis Kurt õlut tagaverandal termokastis, kuni naabrilapsed selle avastasid.

      Kurt valis kaasüürnikuks Melvinsi liikme Matt Lukini. Kurt oli ise alati tahtnud Melvinsisse kuuluda; Lukiniga ühe katuse all elamine oli lähim võimalik aseaine. Kurti peamiseks panuseks maja elamiskõlbulikumaks muutmisel sai kilpkonnadest täidetud vanni elutuppa toomine ning põrandasse augu puurimine, et kilpkonnade väljaheited põranda alla voolaksid. Lukin kasutas vähemalt oma ehitusoskusi seinte ümberpaigutamiseks. Lisaks oli Lukin 21-aastane,

Скачать книгу