Taevast raskem: Kurt Cobaini elulugu - Charles R. Cross

Скачать книгу

Kurt loota, et noorpõlve unistused rokkstaariks saada ja austajannasid ligi meelitada on nüüd tõeks saamas. Kuid too lopsaka soenguga blondiin polnud siiski imetlev fänn, vaid tahtis hoopis „Hairspray Queeni” sõnade kohta küsida. Nähtavasti uskus ta, et lugu rääkis temast ning oli vahest sealsamas leiutatud. See oli esimene paljudest kordadest, kui Kurti laulusõnu valesti tõlgendatakse. Isegi tol esimesel kontserdil polnud Kurt kuigi rõõmus, kui nägi, et publik tema tegelikust sõnumist aru ei saa. „Ma ütlen sulle need sõnad,” teatas ta tüdrukule solvunud toonil. „Need kõlavad nii: „Munn, vitt, türaimeja, perseauk, sittaõgiv litapojast anaalvandaal, emakeppija…” Tüdruk jooksis minema.

      Kurt läks Kristi otsima ning leidis ta kaubiku katuselt külaliste autode peale kusemast. Seda demonstratsiooni nähes teatas alati oma naha pärast kartev Kurt teistele, et nüüd on aeg minema hakata. Nad pakkisid varustuse kokku ja lahkusid, eeldades vist, et kui võõrustajad neid rusika- ja jalahoopidega minema ei kihuta, on nad isegi kergelt pääsenud. Kuid Raymondi rahvas, keda nad maakateks pidasid, oli oma metsikust käitumisest ja solvangute pildumisest hoolimata siiski sõbralikumalt meelestatud kui mitmed hilisemad kontserdipublikud, kes järgmistel aastatel Nirvana nägemise eest piletiraha maksavad. Mõned olid koguni maininud, et „kuulge kutid, te polegi nii kehvad.” Need sõnad mõjusid Kurtile palsamina. Publiku hinnang temale, isegi kui see seltskond erilist entusiasmi ei ilmutanud, oli siiski leebem kui ta enda alati halastamatu enesekriitika. Kuni nad teda lähima lambiposti otsa võlla ei tõmmanud, võis ta esinemise triumfiks kuulutada. Publik – olles küll rohkem haaratud tüdrukute kaklustest, joomamürglist ja poolpaljast mehest, kes aknast välja kargas – oli talle pakkunud mõningat maitset sellest, mida ta kõige enam ihkas: tähelepanu joobnustav mõju.

      Kui nad end kaubikusse pressinud olid, vaieldi veidi aega selle üle, kes neist siis kõige vähem purjus on, aga kuigi Kurt oli kõige kainem, ei usaldatud rooli tema kätte. Ta istus taha ja Burckhard hakkas autojuhiks. „Kõik läksid välja õuele, et näha neid minema sõitmas,” meenutas majaelanik Jeff Franks. „Läbi lahtise tagaukse nägime, et nad istusid kõik vaibarullide peal. Vaatasime, kuidas nad lükandukse kinni tõmbasid ja minema kihutasid, kruus rataste alt lendamas.”

      Kaubikus polnud aknaid ja kui lükanduks suletud oli, valitses seal pilkane pimedus. Möödub veel mitu kuud, kuni nad uuesti publiku ees esinevad, kuid juba olid nad oma legendile aluse pannud ning nüüd võis tuleviku peale mõelda.

      8

      OLYMPIA, WASHINGTONI OSARIIK APRILL 1987–MAI 1988

      Tagasi keskkoolis

      Kurat, ma olen tagasi keskkoolis! Tahaksin Aberdeeni tagasi kolida.

– Kirjast Dale Croverile

      Kaks kuud peale Raymondi kontserti võttis Kurt ette järgmise olulise sammu: ta lahkus esimest korda ja igaveseks Aberdeenist. Seal oli ta veetnud esimesed kakskümmend aastat oma elust, kuid peale lahkumist tuli ta harva tagasi külla. Ta pakkis asjad kokku ning neid polnud palju: riideid täis prügikott, plaate täis kast ja nüüd tühjaksjäänud rotipuur, mis laaditi Tracy autole, et ette võtta sajakilomeetrine sõit Olympiasse. Kuigi Olympia oli Aberdeenist vaid veidi suurem, oli see kolledžilinn, osariigi pealinn ja üks kummalisemaid paiku East Village’ist lääne pool, kuna seda asustas kummaline kogum punkrokkaritest, kunstnikest, isehakanud revolutsionääridest, feministidest ja lihtsalt veidrikest. Kurt ei plaaninud kolledžisse minna, kuid ta oli vähemalt õiges vanuses, et teistega kokku sobida. Tema suhe linna kunstikalduvustega elanikkonnaga kujuneb imelikuks – ühest küljest ihkas ta nende heakskiitu, kuid teisest küljest ei pidanud end selle vääriliseks. See oli muster, mida tema elus korduvalt esineb.

      Kurt kolis Olympiasse koos Tracyga ja elupaigaks leidsid nad ühetoalise korteri ühes vanas kolme korteriga majas aadressil Pear Street 114½. Korter polnud suur, kuid üür oli vaid $137.50 kuus, kommunaalkulud hinna sees. See asus kesklinnast vaid mõne kvartali kaugusel, mis oli Kurti seisukohast ideaalne, kuna tal polnud oma autot kusagilt võtta. Esimese kuu jooksul üritas ta erilise eduta töökohta leida, samas kui Tracy pidi mõlemale leiba teenima, töötades Seattle’is Boeingu lennukitehase kohvikus. Ta töötas öises vahetuses ning kuna töökoht asus nõnda kaugel, lahkus ta kümne paiku õhtul ja jõudis koju tagasi alles kell üheksa hommikul. Amet pakkus püsivat sissetulekut – mõlemad teadsid, et Kurtilt ei tasunud seda loota – ja lisaks sai ta sealt süüa kaasa tuua ning nõnda raha säästa. Oma ebatavalise tööaja tõttu koostas Tracy Kurtile tegemist vajavate asjade nimekirju ning sedasorti suhtlusvorm sai nende eluviisile omaseks. Ühes 1987. aasta lõpust pärinevas nimekirjas palutakse: „Kurt: pühi köögi põrand, kassi liivakasti tagant, prügikasti ja kassitoidukausi alt ka. Klopi vaibad, pane mustad nõud kraanikaussi, puhasta nurk, pühi põrand, klopi vaibad, tõmba tolmuimejaga eestuba ja korista ära. Palun, palun, palun.” Tolle teate alla oli joonistatud süda ja naerunägu. Kurt kirjutas sinna: „Pane äratuskell 11 helisema. Pesen siis ise nõud ära. Okei?”

      Esmalt aitas Kurt majapidamistöödega, pestes nõusid ja pühkides vahel isegi põrandat. Kuigi korter oli tilluke, vajas see lemmikloomade karja tõttu pidevat koristamist. Neil oli järgmise kahe aasta kestel viis kassi, neli rotti, kakaduu, kaks jänest ja Kurti kilpkonnad, kuigi loomaaia koosseis vaheldus sõltuvalt eluea pikkusest. Korteril oli iseloomulik lõhn, mida külalised lemmikloomakauplusega võrdlesid, kuid seal valitses tõeline kodutunne. Kurt pani jänesele nimeks Stew (Hautis).

      Ta värvis ka vannitoa veripunaseks ja kirjutas seinale „REDRUM”, mis oli viide Stephen Kingi raamatule „Surmahotell” („Shining”). Kuna Kurtil oli kombeks seintele kirjutada, katsid nad enamiku neist rokiplakatitega, kuid mitmetel esikülg vastu seina, et tal oleks rohkem ruumi oma loovust näidata. Need vähesed plakatid, mis õiget pidi olid, said samuti muudetud. Suurel biitlite postril kandis Paul McCartney nüüd afrosoengut ja prille. Voodi kohal oli Led Zeppelini poster, kuhu Kurt juurde kirjutas. „Luuser, viinanina, alkohoolik, saast, rämps, väärakas, täi, kärnad, mädanikud, kopsupõletik, kõhulahtisus, oksendab verd, uriin, pärakusulguri väärtalitlus, artriit, gangreen, psühhootiline vaimuhaigus, ei suuda lauseid moodustada, peab toime tulema lume sees kastis elades.” Selle joru kõrvale oli joonistatud Thunderbirdi kangestatud veini pudel ning Iggy Popi karikatuur. Külmkapil oli kollaaž, kus omavahel olid segatud fotod lihast ja vagiinade illustratsioonid vanadest meditsiiniõpikutest. „Teda huvitasid rõvedad asjad,” meenutas Tracy. Kuigi Kurt rääkis harva religiooni teemadel – „Ma arvan, et ta uskus Jumalasse, kuid vahest veelgi rohkem kuradisse,” ütles Tracy –, leidus seintel ka riste ja muid ususümboleid. Kurtile meeldis surnuaialt Neitsi Maarja kujukesi varastada ja nende silmade alla verepisaraid maalida. Tracy oli üles kasvanud luterlikus peres ning enamik nende arutlusi religiooni teemadel puudutas küsimust, kas Jumal võiks selles õudusest täidetud maailmas tõesti olemas olla, ja Kurt jäi pigem seisukohale, et saatan on peale jäänud.

      Olles mõni kuu koduperemehena elanud, võttis Kurt veidikeseks vastu $4.75 tunnitasuga ameti Lemonsi Koristusteenustes, tillukeses perefirmas, mis pakkus puhastusteenust. Ta väitis sõpradele, et pühib arstide ja hambaarstide kabinette ja kasutab ühtlasi võimalust retseptiravimeid sisse vehkida. Kuid tolle ettevõtte omaniku väitel töötas Kurt peamiselt tööstushoonetes, kust polnud eriti midagi varastada. Osa teenitud palgast kulus vana roostes Datsuni ostmiseks. Üks asi oli koristajatöö puhul kindel: see jättis Kurtile liiga vähe kehalist ja emotsionaalset energiat, et toime tulla veel oma korteri koristamisega, ning sellest tekkisid Tracyga esimesed tülid. Isegi peale töölt äratulekut näis Kurt arvavat, et selle elu kestel ei tasu temalt enam koristamist nõuda.

      Olympias arenes tema kui kunstniku siseelu varasemast tundmata suundades. Töötuks jäänud Kurt hakkas järgima sedasorti päevaplaani, millele jäi truuks kogu edasise elu vältel. Ta tõusis keskpäeva paiku ja sõi hilise hommikueine. Tema lemmikroaks olid Krafti makaronid juustuga. Ta proovis ka teisi marke, kuid tema tundlik maitsemeel leidis, et mis puutub eeltöödeldud makaronidesse juustuga, siis Kraft on selles vallas õigustatud turuliider. Peale sööki pühendas ta ülejäänud päeva ühele kolmest tegevusest: televiisori ees istumine, mida ta võis lõputult teha; kitarrimängu harjutamine, mida ta tegi mitu tundi päevas, tavaliselt samal ajal telekat vaadates; või siis mõne kunstiprojekti ettevõtmine,

Скачать книгу