ТОП просматриваемых книг сайта:
Taevast raskem: Kurt Cobaini elulugu. Charles R. Cross
Читать онлайн.Название Taevast raskem: Kurt Cobaini elulugu
Год выпуска 2016
isbn 9789949279296
Автор произведения Charles R. Cross
Жанр Биографии и Мемуары
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Üüri maksmiseks hankis Kurt töökoha hooldusmehena Polynesiani kuurort-korteriühistus, mis asus lähedalasuvas väikelinnas Ocean Shores. Tolle 40-kilomeetrise teekonna rannikukuurorti läbis ta bussiga. Töö oli lihtne, kuna peamiselt pidi ta kahjustusi parandama, ning 66-toaline kuurort ei tundnud remonditööde järele erilist vajadust. Kui vajati ka toatüdrukut, soovitas ta Kristi tüdruksõpra Shellit. „Tal oli kombeks bussisõidu ajal magada,” meenutas too. „Kogu see asi oli naljakas, sest ta polnud ju mingi remondimees. Ta magas motellitubades või läks tubadesse külmkappe rüüstama, kui elanikud lahkusid.” Üks selle töökoha eelis, lisaks 4-dollarilisele tunnipalgale, oli ka see, et ta pidi kandma vaid pruuni töösärki, mitte vihatud türpi.
Ta kiitles sõprade ees, kui lihtne töö see on – tema kirjelduse kohaselt hoolitses ta seal eelkõige oma tagumiku kasvatamise eest – ja kuidas tal õnnestus enamik päevi nõnda mööda saata, et hiilis tubadesse telekat vaatama, kuid muidugi ei rääkinud ta kellelegi, et vahetevahel pandi ta ka tubasid koristama. Kurt Cobain, kes oli nõnda kehv korraarmastaja, et väärinuks selle eest õigupoolest mõnd auhinda, pidi toatüdrukuna teenima. Kui ta hommikuti bussiga kuurordisse sõitis, tavaliselt pohmelli all kannatades, unistas Kurt tulevikust, kuhu ei kuuluks peldikute küürimine ega voodite ülestegemine.
Kogu aeg mõlkus tal meeles mõte oma bändi tegemisest. See kummitas teda pidevalt ja ta veetis lõputuid tunde, üritades leida võimalusi, kuidas see viimaks ellu viia. Buzz oli seda suutnud – ja kui Buzz võimaluse leidis, ega siis temagi kehvem ole. Tol 1987. aastal sõitis ta umbes tosin korda Melvinsi transamehena ida poole Olympiasse, tunniajase sõidu kaugusel asuvasse kolledžilinna, kus punkrokil leidus pühendunud, kuigi tilluke austajaskond. Kord läks ta koos bändiga koguni Seattle’isse, ja kuigi see tähendas varustuse vedamist ning järgmisel päeval magamata tööle ilmumist, sai ta laiemast maailmast maitse suhu. Melvinsi transamehe töö polnud mingi glamuurne amet: raha ega groupie’sid paraku polnud ja Buzz oli kuulus selle poolest, et kohtles kõiki enda teenritena. Kuid Kurt oli valmis tema sõimuvalingud rõõmuga välja kannatama, kuna ta õppis selle kõige käigus palju. Kurt hakkas ajapikku oma kitarrimängu üle uhkust tundma: Buzzi võimendit tassides kujutas ta endamisi ette, kuidas oleks, kui nende osad vahetuksid. Ta harjutas igal vabal hetkel ning tõsiasi, et ta aina paremaks muutus, oli tema elus üks väheseid asju, mis enesehinnangut tõstis. Viimaks said tema ootused tasutud, kui Buzz ja Dale palusid tal nendega koos laval esineda, seda Olympias asuva klubi Gessco sulgemisõhtul. Kuigi toda esinemist nägi vaid mõnikümmend inimest – plakatil seisis, et esineb Brown Towel, kuigi nende nimi pidanuks olema Brown Cow –, oli too õhtu tema debüüdiks piletiga publiku ees. Kuigi tal ei õnnestunud kitarri mängida, sest ta pandi luuletusi lugema, kui Buzz ja Dale taustaks oma pille käristasid.
Paljud enesehävituslikud kombed, mis roosas korteris omandatud olid, avaldusid ka hurtsikus elades. Tracy Marander, kes temaga tolle perioodi kestel tutvus, pani tähele, et ta tarvitas märkimisväärses koguses LSD-d. „Kurt tegi kõvasti hapet, vahel viis korda nädalas,” meenutas ta. Kummalisel kombel oli tema kasvanud narkomaania üheks põhjuseks lojaalsus ametiühingule; Aberdeeni poetöötajate streik tähendas, et õlle ostmiseks tuli kas Olympiasse sõita või streigimurdjana käituda, seega eelistas Kurt pigem hapet teha. Kui ta õlut ostis, eelistas ta Loomaõlut, mida kutsuti nõnda seetõttu, et Schmidti õlletehase purkidel kujutati metsloomi. Kui tal rohkem raha oli, valis ta Rolling Rocki õlle, sest nagu ta sõpradele ütles: „See on peaaegu nagu „rock’n’roll” tagurpidi kirjutatuna.”
Hurtsikuaasta oli üks Kurti pikemaid ja äärmuslikumaid narkomaaniaperioode. Varem oli tema muster näinud välja selline, et peale tõsisemaid tuure istus ta mõnda aega kuival, kuid hurtsikus elades meeldisid talle vähesed asjad ja üheks selliseks oli end põhjalikult segi kammida. „Ta kaldus alati äärmustesse,” meenutas Steve Shillinger, „tehes veidi rohkem kui kõik teised, ja võttes veel rohkem, kui mõju lahtuma hakkas.” Kui tal kanepi, happe ega õlle jaoks raha polnud, hakkas ta taas aerosoolipurke nuusutama. „Talle meeldis end segi kammida, olgu selleks hape või muud ained,” pani Novoselic tähele. „Ta tõmbas end keset päeva segi. Ta oli omadega perses.”
Ta kõneles endiselt ka suitsiidi ja enneaegse surma teemadel. Ryan Aiger elas kvartali jagu kaugemal ning niipea, kui ta Kurtiga tutvus, hakati iga päev surmast rääkima. Kord küsis Ryan Kurti käest: „Mida sa kolmekümneaastasena teha kavatsed?” „Ma ei muretse, mis siis saab, kui ma kolmekümnene olen,” vastas Kurt sellise tooniga, nagu räägiks läbipõlenud akuküünlast, „sest ega ma nii kaua ei ela. Tead ju küll, milline on elu peale kolmekümnendat – mulle pole seda vaja.” Kuna Ryan kui tavaline noor mees nägi maailma võimalustest täidetud paigana, näis see mõtteviis talle nõnda võõrana, et lõi ta täiesti pahviks. Ryan võis näha, kuidas Kurt sisimas kannatab: „Ta meenutas enesetapjat. Nägi selline välja, kõndis sel viisil ja rääkis sellest palju.”
Hiliskevadel lahkus Kurt kuurorditöölt. Tal oli raha vaja, seega käis ta vahel Ryaniga koos põrandavaipu paigaldamas. Vaibafirma ülemustele ta meeldis ja Ryan andis teada, et tal oleks võimalus täiskohaga tööle tulla. Kuid Kurt lõi kõhklema, sest tõsine töö oli tema jaoks tabuteema ning mõistagi kartis ta ühtlasi, et teravad vaibalõikamisnoad võivad tema kitarrikäele häda teha. „Need käed on minu jaoks liiga olulised,” kinnitas Kurt. „See võib kitarrikarjäärile saatuslikuks saada.” Ta ütles, et kui kätte lõikaks ja enam mängida ei saaks, tapaks ta end kindlasti ära.
Too tõsiasi, et Kurt üldse kasutas muusika puhul sõna „karjäär”, on kinnituseks, et see oli üks valdkond, kus optimism teda ei hüljanud. Lõputud harjutustunnid hakkasid viimaks vilja kandma. Ta kirjutas erakordse tempoga uusi lugusid, laulusõnu kähku märkmikulehtedele kritseldades. Ta õppis kiiresti ja võttis nähtud kontsertidest ja kuulatud plaatidest nõnda palju endasse, et võis peaaegu kõrvaga kuulda, kuidas ta aju plaanide kallal ragistab. „Bändist” tollal rääkida ei saanud, kuna üht kindlat ansamblit veel ei eksisteerinud; olles muusika tegemisest nõnda haaratud, organiseeris ta üheaegselt kolm-neli koosseisu. Üks esimesi hurtsikus proovi teinud rühmitusi koosnes Kurtist kitarril, Kristist bassil ja kohalikust trummarist Bob McFaddenist. Teises mängis Kurt trumme, Krist kitarri ja „Instant” Steve Newman bassi. Neid koosseise oleks liialdus ansambliteks nimetada, ehkki Kurt seda hiljem tegi: need eksisteerisid tegelikena vaid Kurti peas ning ta kombineeris neid nagu mõni spordihuviline ideaalset pesapallimeeskonda. Kuuldes, et Melvinsile maksti ühe esinemise eest 60 dollarit, lõid Kurt ja Krist bändi nimega Sellouts, kus harjutati vaid Creedence Clearwater Revivali lugusid, kuna teati, et need lähevad Aberdeeni kõrtsides hästi peale. Kurt rääkis oma bändidest viisil, nagu oleksid need juba kaua tegutsenud, kuigi enamasti tuldi vaid proovide ajaks kokku. Vaid koosseis nimega Stiff Woodies esines avalikkuse ees, ent kõigest keskkooliõpilaste õllelabrakal, kus neist väljagi ei tehtud.
Kuigi proovid ja peod Kurtile tegevust pakkusid, hakkas tal 1987. aasta alguseks Aberdeenist küllalt saama. Sõbrad panid tähele, et kui nemad suhtusid muusikasse kui lõbusasse viisi reedeõhtute veetmiseks, siis Kurt harjutas kitarririffe ja kirjutas lugusid ka laupäeva hommikul. Ainus, mis tal puudu jäi, oli vahend oma loovnägemuse väljendamiseks, ent peagi leidis ta selle. Ta moodustas koos Kristi ja naabruskonnast pärit trummari Aaron Burckhardiga nimetu ansambli; Krist basskitarril, Burckhard trummide taga, Kurt mängis kitarri ja laulis. See oli Nirvana sünd ja Kurti jaoks esimene võimalus muusikavallas karjajuhiks saada. Nad harjutasid 1986. aasta esimestel kuudel pea igal õhtul, kuni Kurt otsustas, et selleks õhtuks on küllalt vaeva nähtud. Peale proovi sõitsid nad Kentucky Fried Chickeni kiirtoidurestorani. „Kurtile meeldisid KFC väikesed kanapallid,” meenutas Burckhard. „Ükskord võttis Kurt kleeplindi kaasa ja kleepis läbisõiduakna juurde mikrofoni peale tagurpidi risti. Jäime kaubikusse ja naersime kõhud kõveraks,