LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Too kaotus kompas Lelandi taluvusvõime piire: isa, poja Michaeli ja kõigi kolme venna traagiliste surmade koosmõju oli tema kirglikku temperamenti aja jooksul taltsutanud, lisades sinna tubli annuse melanhooliat. Kui pidada Ernesti surma suitsiidiks alkoholi abil, olid kõik tema kolm venda iseenda käe läbi surnud, kaks neist enese lastud kuuli tõttu.

      Kurt polnud ühegi vanaonuga eriti lähedane, kuid majas valitses mõtlik leinameeleolu; tundus, et suguvõsa on lõplikult ära neetud. Kasuema katsus Kurtile muruniitmise tööotsi leida, kuna see oli peale metsalangetamise ainus, mida Montes leidus. Kurt niitiski mõned õued ära, aga pidas seda liiga igavaks. Ta uuris vahel ka töökuulutusi, aga Montesanos polnud palju vabu ameteid. Maakonna suurim ettevõte – Satsopi tuumaelektrijaam – oli juba enne täielikku valmimist pankrotti läinud, tõstes tööpuuduse 15 protsendini, mis oli osariigi keskmisest kaks korda kõrgem. Asi lõppes sellega, et Don kuulutas: kui Kurt ei kavatse tööle minna ega ka koolis käia, peab ta sõjaväkke minema. Järgmisel päeval kutsuski Don mereväe värbaja nende poole, et too pojaga räägiks.

      Mereväe värbaja ei leidnud eest tugevat ja tahtekindlat meest – kes hilisemas elus oleks võinud tal kraest kinni võtta ja pea ees uksest välja visata – vaid kurva ja murtud vaimuga poisikese. Kõigi üllatuseks kuulas Kurt ta jutu ära. Õhtu lõpetuseks teatas Kurt isa suureks kergenduseks, et kaalub ettepanekut. Kurti jaoks kõlas armeeteenistus nagu põrgu eeskoda, kuid vähemalt erineva suunakoodiga kui praegune. Nagu Kurt Jesse Reedile mainis: „Olgu muidu kuidas on, aga mereväes antakse kolm korda päevas sooja toitu ja oma koiku.” Poisi jaoks, kes tänaval elanud oli ja haigla ooteruumis magas, oli kindel peavari ja vanemate vingumiseta etteantud toit küllaltki ahvatlev pakkumine. Aga kui Don teda järgmisel päeval veenda üritas, et värbaja tuleks tagasi kutsuda, käskis Kurt tal selle mõtte peast visata.

      Ta igatses ükskõik millist muutust ja leidis selle religioonist. Neist said Jesse’iga tol 1984. aastal lahutamatud sõbrad ning nõnda jõudis Kurt kirikusse välja. Jesse’i vanemad, Ethel ja Dave Reed, olid evangeelsed kristlased, kes käisid kogu perega Central Parki baptistikirikus, mis asus poolel teel Monte ja Aberdeeni vahel. Ka Kurt hakkas pühapäeviti regulaarselt kirikus käima ning läks vahel kolmapäeviti kristliku noortegrupi õhtutele. Ta ristiti tol oktoobril samas kirikus, kuigi pereliikmed juures ei viibinud. Jesse mäletab koguni, et ka Kurtil oli ristimisega kaasnev „uuestisündimise” kogemus: „Ühel ööl jalutasime üle Chehalise jõe silla, kui ta peatus ja teatas, et on Jeesus Kristuse oma ellu vastu võtnud. Ta palus, et Jumal „tema ellu siseneks”. Mäletan selgesti, kuidas temagi rääkis ilmutustest ja meelerahust, millest kõik jutustavad, kui nad on Kristuse vastu võtnud.” Järgmiste nädalate jooksul kõneles Kurt evangeelse uuestisündinud kristlase moel. Ta hakkas Jesse’it hurjutama, et see tõmbab kanepit, ei hooli piiblist ja on üldse üks kehv kristlane. Kurti religioosne ärkamine sattus kokku ühega tema paljudest kainetest perioodidest; narkootikumide ja alkoholi tarvitamine käis tal tuuridena, millele järgnes täielik paastumine. Tol kuul kirjutas ta tädi Marile ja rääkis seal oma vaadetest marihuaana suhtes:

      Vaatasin äsja MTV pealt filmi „Reefer Madness” … See tehti kolmekümnendatel ja kui inimesed seal tollest saatanlikust rohust kasvõi ühe mahvi tõmbasid, läksid nad täiesti peast segi, tapsid üksteist, rikkusid abielu ja ajasid autodega süütuid inimesi alla. Üks teismeline, kes nägi välja nagu Beaver,11 sai mõrvasüüdistuse. Vau, minu jaoks oli seda veidi palju. Seal liialdati tohutult. Kuid nõustun nende peamise mõttega. Kanep on nõme. Tean seda isiklikust kogemusest, sest muutusin seda tarvitades sama letargiliseks nagu hallitanud juustutükk. Ma arvan, et emaga koos elades oligi kanep mu peamiseks probleemiks.

      Kuid juba varsti peale kirja postipanekut ja kirikueluga kohanemist hülgas Kurt usu nagu väikseksjäänud püksipaari. „Ta tundis usu järele nälga,” ütles Jesse, „kuid peamiseks põhjuseks oli hirm, mis elumuudatustest tulenes.” Kui hirm hajus, hakkas Kurt taas kanepit tõmbama. Ta käis Central Parki baptistikirikus veel kolme kuu kestel, kuid Jesse’i sõnutsi muutus tema jutt „pigem jumalavastasemaks. Viimaks hakkas ta Jumalat eitama.”

      Kurt meeldis Jesse’i vanematele ja kuna ta nõnda tihti nende pool käis, tehti talle ettepanek sinna kolida. Nad elasid North Riveris, Aberdeenist 22 km eemal asuvas maakohas. Tol ajal näis see sõprus mõlemale poisile pakkuvat midagi sellist, millest seni elus puudu jäi. Reedid arutasid võimalust, et Kurt võiks North Riverisse kolida, ning nii Wendy, Don kui Jenny nõustusid, et asi on proovimist väärt. Wendy ütles Reedidele, et „tema tarkus on otsas” ja Don ning Jenny nõustusid temaga. „Dave Reed tuli meile,” meenutas Jenny, „ja ütles, et arvab, nagu suudaks ta Kurti heaks midagi ära teha. Nad olid usklik pere ja Dave leidis, et oskab teda korralikult käituma panna, kuigi see kellelgi ei õnnestunud.” „Armastasime Kurti väga,” selgitas Ethel Reed. „Ta oli väga armas laps; lihtsalt eksiteele kaldunud.” Septembris pakkis Kurt taas kodinad kokku – sedapuhku seljakotti – ja kolis North Riverisse.

      Reedid elasid 400-ruutmeetrises majas, kus poistele jäeti kogu hiiglaslik ülakorrus. Maja parimaks küljeks oli vahest see, et kõik naabrid elasid nõnda kaugel, seega võisid nad oma elektrikitarre ükskõik kui valjusti mängida. Kuigi Dave Reed oli kristlik noortenõustaja – meenutades oma lühikeste juuste ja vuntsidega „Simpsonite” tegelast Ned Flandersit –, polnud ta mingi kuivik. Reed oli 20 aastat rokki mänginud ning koos Kurti onu Chuckiga Beachcombersi bändi kuulunud, seega tundis Kurti pere teda juba varasemast. Maja oli võimendeid, kitarre ja plaate täis. Reedid polnud ka sama ranged kui Don: Kurtil lubati koos Buzzi ja Lukiniga Seattle’isse sõita, et näha kuulsat punkbändi Black Flag. Ajakiri The Rocket nimetas nende kontserttuuri 1984. aasta paremuselt teiseks, kuid Kurti jaoks jäi see mõju poolest alla vaid Melvinsi parkimisplatsi esinemisele. Igas hilisemas intervjuus väitis ta, et just see oli tema elu esimene kontsert.

      Just Reedide majas harjutas ta esmakordselt koos Krist Novoseliciga. Novoselic oli temast kaks aastat vanem ja Grays Harbori ümbruses tuntud kuju: üle kahe meetri pikk ja välimuselt noort Abraham Lincolni meenutav. Krist oli horvaadi juurtega ja pärit lahutatud perest, mis oma probleemide poolest Kurti omaga vabalt võistelda võis (Aberdeenis tunti Kristi „Chrisina”; algupärase horvaadi sünninime vormi juurde naasis ta alles 1992. aastal).

      Kurt oli Kristi kohanud nii keskkoolis kui ka Melvinsi prooviõuel, kuid nende elud olid ristunud ka paigas, mida kumbki enam kunagi ei meenuta – Central Parki baptistikirik. Krist käis küll kirikus, kuid isegi härra Reedi taolised täiskasvanud teadsid, et ta käib seal „vaid tüdrukute pärast”. Jesse kutsus Kristi ühel pärastlõunal enda poole ning nad tegid koos muusikat. Nagu Jesse ja Kurt, mängis ka Krist tollal kitarri, seega kõlas see nagu „Wayne’s Worldi”12 lindistus, kui nad kõik kolmekesi Jimmy Page’i imiteerida üritasid. Krist ja Jesse vahetasid mõneks ajaks kitarre; vasakukäeline Kurt eelistas enda oma. Nad mängisid kolmel kitarril ka mõnda Kurti omaloodud lugu.

      Peale Reedide juurde kolimist üritas Kurt paaril korral mõneks ajaks ka Weatherwaxi naasta. Ta oli oma õpingutes nõnda palju maha jäänud, et koos teistega lõpetamine ei tulnud enam kõne alla. Kurt ütles sõpradele, et ta võiks ju alaarenenut teeselda, et erivajadustega õpilaste kursustele pääseda. Jesse narris Kurti ja kutsus teda kehvade hinnete tõttu Aeglaseks Ajuks. Tõelise innuga osales Kurt vaid kunstitundides, mis oli ainus koht, kus ta end ebakompetentsena ei tundnud. Üks tema õpilastöödest pääses 1985. aasta piirkondlikule keskkoolide kunstinäitusele, jõudes välja riiklike haridusasutuste järelevalvekabineti püsikollektsiooni. Härra Hunter ütles Kurtile, et suurema pühendumise korral võib ta võita stipendiumi mõnesse kunstikõrgkooli. Kuid stipendiumile kandideerimine ja kolledžisse minek nõudis esmalt Weatherwaxi lõpetamist, mida Kurt lisa-aastata võimalikuks ei pidanud (kuigi hilisemas elus väidab ta, et talle pakutigi mitut stipendiumi). Viimaks langes Kurt koolist lõplikult välja ja tema ainsaks alternatiiviks jäi Aberdeeni jätkuhariduse keskkool.13 Õppekavalt meenutas see Weatherwaxi, kuid koolitunde kui selliseid ei peetud: õpilased töötasid õpetajatega personaalsete plaanide alusel. Mike Poitras juhendas Kurti umbes nädala aja kestel, kuid poiss ei viitsinud sellega piisavalt kaua jännata, et asjast midagi välja tuleks. Kaks

Скачать книгу