LITMIR.BIZ

Скачать книгу

puudutas põhjuseid, miks 22-aastane mees 35-aastase naisega käis, siis Mekali jaoks tulenesid need füüsilistest vajadustest; tema jaoks oli Wendy veetlev vanem naine, ideaalne partner, kellega ei seondunud mingeid kohustusi. Isegi viieteistaastane Kurt pani seda tähele ja andis oma hävitava hinnangu. Kurt arutas oma ema meestuttavate üle sõprade seltsis ja kasutas nende kohta karme sõnu, kuigi ei puudutanud psühholoogilist konflikti, mis temas tekkima pidi, nähes ema leidmas armukest, kes oli temast vaid seitse aastat vanem. „Ta ütles, et vihkab ema ja peab teda litsiks,” meenutas John Fields. „Ta ei kiitnud ema elustiili heaks. Ema ei meeldinud talle üldse ja ta mõtles jalgalaskmise peale. Kurt lahkus majast, kui ema koju jõudis, sest too oleks tema peale kohe karjuma pistnud.”

      Wendy õed-vennad meenutavad, et olid tema joomise pärast mures, aga kuna selles suguvõsas ei öeldud midagi otse välja, ei arutatud seda tihti.

      Ema hea välimus põhjustas Kurtile pigem häbi. Kõik ta sõbrad olid emasse salaja armunud ning kuna Wendyl oli komme tagaõues bikiinides päevitada, luurati teda aia tagant. Kui sõbrad ööseks Kurti poole jäid, visati nalja, et kui tekib ruumipuudus, pole neil midagi selle vastu, et Wendyga voodit jagada. Kurt virutas küll igaühele, kes sellist nalja teha julges, ning seda pidi ta tihti tegema. Wendy meeldis poistele ka seetõttu, et nõustus neile vahel alkoholi ostma. „Mõnikord ostis Kurti ema meile kärakat,” meenutas Mike Bartlett. „Seda tingimusel, et me ei joo majast väljaspool.” Kord maksis Wendy ise õlle eest ja lubas neil videolt vaadata Pink Floydi filmi „The Wall”. „Kord veetsid mõned meist öö seal,” rääkis Trevor Briggs, „ja veensime tema ema pudeli tequilat ostma. Jõime end purju ja läksime välja kõndima. Kui tagasi tulime, ameles Kurti ema sohval mingi tüübiga.” Viieteistaastase Kurti joobnud reageeringuks oli hüüda: „Anna juba alla, mees! Sa ei saa siit midagi. Mine koju!” See oli nali, kuid tema ihas tavapärase pereelu järgi polnud midagi koomilist.

      Jõuludeks soovis Kurt endale eelkõige Oingo Boingo plaati „Nothing to Fear”. Fradenburgide jõuluõhtul tegi tädi temast pildi, kus ta plaati käes hoiab. Endiselt lühikeste juuste ja poisiliku väljanägemisega Kurt mõjub oma vanusest oluliselt nooremana. Tädi Mari kinkis talle Bonzo Dog Bandi albumi „Tadpoles”, kus leidus hitt „Hunting Tigers Out in Indiah”. Sellest sai Kurti tolle talve lemmiklugu ja ta õppis seda kitarril mängima. Veidi enne jõule külastas ta Marit Seattle’is, kuhu too kolinud oli, ja käis sealsetes plaadipoodides. Üks tema ostunimekirja kuuluv plaat oli taustmuusika „H. R. Pufnstuf ” telesaatele, mida ta jumaldas. Ühest albumist, mida ta otsis, polnud tädi kunagi kuulnud: REO Spedwagoni „Hi Infidelity”.

      Veebruaris sai ta kuusteist ja tegi juhiloaeksami ära. Kuid tolle kevade suurimaks sündmuseks polnud piiratud õigusega juhiloa saamine, vaid hoopis teetähis, millest ta noorpõlves sageli rääkis, kuigi täiskasvanuna seda enam ei meenutanud. Kurt läks 29. märtsil 1983. aastal Seattle’i Center Coliseumi oma esimesele kontserdile, kus esinesid Sammy Hagar ja Quarterflash. Ta oli Seattle’i raadiojaama KISW suur fänn – selle signaal tuli öösel selgelt läbi – ning armastas Hagari „tagumikurokki”, nagu ka Quarterflashi hittlugu „Harden My Heart”. Ta läks sinna koos Darrin Neatheryga, kelle vanem õde nad kohale sõidutas. „See oli suur asi, kuna mõlema jaoks oli see esimene kontsert,” rääkis Neathery. „Kuidagimoodi hankisime kuuspaki Schmidti õlut. Istusime Kurtiga kogu tee tagaistmel ja veetsime lõbusalt aega. Kui kontserdile jõudsime ja Quarterflash esinemise lõpetas, seisin mina tagapool põrandal, kuhu valgusmängu lasti. Imetlesime siin kõike: valgustust ja kogu asjakorraldust. Aga siis visati ülevalt rõdult viskipudel alla, kohe meie kõrvale. Oleksime peaaegu püksid täis lasknud. Tõmbasime sealt minema ja leidsime koha ülarõdul, kust Sammyt vaatasime. Ostsime mõlemad ka T-särgid.” Kurt kirjutab hiljem ajalugu ümber ja väidab, et tema elu esimesel kontserdil esines punkbänd Black Flag. Kuid kõik Weatherwaxi klassikaaslased mäletavad, et kui 16-aastane Kurt järgmisel päeval kooli tuli, kandis ta enda jaoks liiga suurt Sammy Hagari T-särki ja tema jutt meenutas pühalt maalt naasnud palveränduri oma.

      Kui kool 1983. aasta kevadel lõppes, avastas Kurt punkroki ja Sammy Hagari särk kolis riidekapi alumisse sahtlisse ega näinud enam kunagi päevavalgust. Tol suvel nägi ta punkbändi Melvins ning see kujunes elumuutvaks sündmuseks. Ta kirjutas päevikusse:

      1983. aasta suvel … mäletan, et hängisin Montesanos, Washingtoni Thriftway toidupoes, kui see lühikeste juustega töötaja, kes seal kaste tassis ja nägi välja nagu too tüüp Air Supply’st,8 andis mulle flaieri, kus seisis: „The Them Festival. Homme õhtul Thriftway taga parkimisplatsil. Tasuta elav rokkmuusika.” Montes ei juhtu eriti sageli, et rokkbändid siia esinema tuleksid, kuna siin elab vaid mõnituhat puulangetajat oma kuulekate naistega. Tulin koos savutõmbajatest sõpradega furgoonis kohale. Ja seal oli see Air Supply tüübi moodi kastitassija, käes Les Pauli kitarr, millele oli kleebitud ajakirjast välja lõigatud Kooli sigarettide reklaam. Nad mängisid nii kiiresti, et ma poleks seda võimalikuks pidanud, ja energilisemalt kui ühelgi mu Iron Maideni plaadil. Just seda ma otsisingi. Ahh, punkrokk. Teised savutõmbajad tundsid igavust ja karjusid muudkui: „Mängi Def Leppardit.” Kurat, vihkasin neid munne rohkem kui kunagi varem. Jõudsin toidupoe taga parkimisplastil tõotatud maale ja leidsin oma erilise eesmärgi.

      „Just seda ma otsisingi” on kahekordselt alla joonitud.

      See oli tema ilmutus – hetk, kui tema tilluke maailm äkitselt laienes. „Air Supply tüübi moodi kastitassija” oli Roger „Buzz” Osborne, kes meenus Kurtile Montesano keskkoolist endassesulgunud vanema klassi õpilasena. Kui Kurt peale kontserti Buzzile tunnustavaid sõnu lausus, kõditas see Osborne’i eneseuhkust ning ta sai Kurti mentoriks, laenates talle punkalbumeid, Sex Pistolsist jutustava raamatu ja ajakirja Creem kapsaksloetud numbreid. Päevikus kirjutatust hoolimata polnud tegu totaalse suunamuutusega – samal suvel käis Kurt ikkagi Tacoma Dome’il, kus esines Judas Priest. Nagu teisedki Aberdeeni noored, kuulas ta lisaks pungile ka raskerokki, kuigi ta Buzzi ees sellega ei kiidelnud ning kandis nüüd peamiselt punksärke.

      Melvins oli alustanud aasta varem, nimetades end nalja pärast ühe Thriftway kaastöötaja järgi. Buzz väitis, et oli kitarrimängu selgeks õppinud Clashi kaht esimest albumit kuulates. Melvinsil polnud 1983. aastal tegelikult veel mingeid fänne – Grays Harbori metallimuusika austajad vilistasid nad esinemistel välja ja mõnitasid neid. Kuid tosinkond innustunud poissi kogunes nende prooviõuele trummar Dale Croveri kodumaja taha, mis asus Aberdeenis aadressil 609 West Second. Toda juhuslikku austajaskonda kutsuti Cling-Onid.9 Nime leiutas Buzz ja see väljendas nii „Star Treki” fännidega seostatavat nohiklikkust kui ka harjumust iga tema sõna järele haarata. Buzz ise meenutas oma valge mehe afrosoenguga pigem Richard Simmonsit10 kui toda Air Supply tüüpi.

      Buzz jagas Cling-Onidele nõuandeid, lindistas neile kassette ja temast sai Montesano Sokrates, vana ilmakodanik, kes oma järgijate rühmale maiste asjade kohta mitmesuguseid tarkusi jagas. Tema otsustas, keda proovidele lubatakse ja keda mitte, ning kõik vastuvõetavaks tunnistatud said tema käest hüüdnimed. Greg Hokansonist sai Cokenson. Jesse Reed, kellega Kurt Weatherwaxis sõbrunes, nimetati Black Flagi järgi Mustaks Reediks, kuigi ta oli valgenahaline, nagu nad kõik. Kurtile ei hakanud ükski hüüdnimi külge. Tolleaegsed sõbrad kutsusid teda üksnes Cobainiks. Kuigi hüüdnime puudumine ei andnud märku mingist eristaatusest. Pigem vastupidi – tal polnud hüüdnime, kuna teda peeti mingiks äbarikuks, kes sedagi ei vääri.

      Melvinsi geograafiline päritolu hõlmas kogu Kurti senise eluala: Montest (kus Buzz vanemate juures elas) Aberdeenini (Croveri prooviõu). Melvinsi bassist Matt Lukin oli samuti Montest. Kurt tundis teda juba maadlustrennidest ja pesapalli lasteliigast ning nad said peagi headeks sõpradeks. Iga kord, kui Kurt nüüd Montesse sattus, külastas ta isa asemel pigem Buzzi või Lukinit.

      Kuid üks suvine külaskäik Montesse polnud seotud punkroki, vaid hoopis tüdrukuga. Andrea Vance oli Kurti sõbra Darrin Neathery noorem õde, kes Montes ühel õhtul lapsehoidja kohuseid täitis, kui Kurt ootamatult välja ilmus. „Ta oli armas,” meenutas Andrea. „Ilusad sinised silmad ja tappev naeratus. Kaunid ja pehmed juuksed. Poolpikad. Ta ei rääkinud

Скачать книгу