LITMIR.BIZ

Скачать книгу

„Kui toda bändi nägin,” meenutas peol viibinud Val Stephens, „ütlesin „Oi-oi”. Nad ei meenutanud üldse neid tüüpe, kes meie tuttavate hulka kuulusid.” Sama mõtles ka Kurt, kui vaatas tosinat teismelist, kes kandsid Led Zeppelini T-särke ja mullet-soenguid. Nad ise esindasid mõneti erinevat stiili: Krist paljajalu, Kurt kandmas The Munstersi20 T-särki ja metallnaastude ning ogadega käevõru, mis pärines otsekui Londoni King’s Roadilt21 1978. aastast.

      Nad sisenesid majja, mille dekoratsioonide hulka kuulusid „Ernesti” filmiplakat, Metallica plaadiga kaasa tulnud raamatuke ja Def Leppardi viimase albumi reklaamposter. Ühe tala külge oli naelutatud mitu varastatud liiklusmärki, sealhulgas kiirtee äärest näpatud teetähis, millelt võis lugeda „69. miil”. Väikese elutoa ühte nurka oli püsivalt üles seatud Tama trummikomplekt, nagu ka Marshalli kõlaritorn, ning köögi ees seisis õllevaat.

      Bändil kulus aega, et varustus valmis seada, ja ei saa öelda, et uued tulijad selle aja sees võõrustajatega sõbruneda üritanuks. „Ta ei lausunud ühtegi sõna,” ütles Kim Maden Kurti kohta. „Ta juuksed hoidsid pea ligi, tundusid veidi rasvased olevat ja tükkisid talle silma.” Vähemalt ei käitunud omaette hoidev Kurt nagu Krist, kes vannituppa kusele marssis, kuigi seal juba üks tüdruk ees oli. Krist avas seal ka ravimikapi, avastas halloweeni ajast pärit võltsverd täis pudeli ning määris seda oma paljale rinnale, leidis ka kleeplinti ja kleepis seda rinnanibudele, ning hakkas siis retseptiravimeid läbi vaatama. Vannitoast lahkudes ei teinud ta õllevaadist väljagi, vaid siirdus külmkapi juurde, avastas sealt Michelob Lighti purgid ning karjus „Hei, siin on head õlut!” Selleks ajaks oli Kurt juba mängima hakanud ja Krist pidi jooksujalu basskitarri järele minema, sest Nirvana esimene kontsert oli alanud.

      Nad alustasid „Downerist”, mis oli üks esimesi lugusid, mille Kurt kunagi kirjutas. Seal kostsid klassikalised Cobaini kaebused inimliku olemisseisundi armetuse kohta. „Hand out lobotomies / To save little families” („Jagades lobotoomiaid / Et päästa väikesed perekondi”) laulis Kurt. Need sünged laulusõnad läksid Raymondi publiku jaoks täielikult kaduma, kuna nood kuulsid vaid kitarrimängu ja bassiriffi. Kurt kiirustas, et asjaga ühele poole saada, kuigi nii see kui järgnevad lood kõlasid üllatavalt professionaalselt. Juba esimese avaliku esinemise puhul oli kõik paigas, see oli sama Nirvana, mis järgnevatel aastatel kogu maailma vallutab: kõla, suhtumine, pöörasus, veidi paigast ära rütm, hämmastavalt meloodilised kitarriakordid, jõuline bassirütm, mis keha liikuma ajas, kuid eelkõige Kurt hüpnootiline mõju. Ta polnud veel kuigi kogenud esineja – peopublik ei mäleta isegi, et ta oleks kordagi pilku tõstnud või silmitikkuvaid juuksesalke eemale lükanud –, kuid kogu toores põhivundament oli juba paigas. Ta oli vaatamist väärt, kasvõi ainult oma etteaste intensiivsuse tõttu.

      Mitte et publik oleks seda tähele pannud, kuna nad olid ametis sellega, mida kõik teismelised pidudel teevad – joomise ja suhtlemisega. Kahtlemata oli tolle kontserdi kõige silmatorkavamaks detailiks see, et publik ei suvatsenud plaksutada, kui esimene lugu läbi sai. Ainus isik, kellele toimuv paistis mingitki huvi pakkuvat, oli Krist, kes kuulutas, „Siit tundus see päris hästi kõlavat,” vahest selleks, et Kurti tundlik ego kokku ei variseks. Ryan, olles juba parajalt purjus, vastas: „Kõlab paganama palju paremini kui tavaliselt.” „Kuulge vennad, ma arvan, et võiksite korraliku helisüsteemi osta,” oli Kurti ainsaks kommentaariks peale oma esimese loo lõpetamist tõelise publiku ees. „Meil ongi korralik süsteem,” väitis Tony Poukkula, kes selles majas elas, „aga see kuramus läheb muudkui katki.” Shelli hüüdis Kristile, et see pükse jalast ei võtaks – muid riideesemeid too enam ei kandnud – ja Kurt viskas nalja: „Mu kärbse sees on supp.” „Beastie Boys,” hüüdis üks naine. „Bestiality Boys,” vastas Kurt.

      Kui nad lugude vaheajal heli seadsid, pani Kurt tähele, et Poukkula, keda sealkandis kõvaks kitarrimängijaks peeti, pani oma Fenderi kaela ja lähenes lavale. Ryan polnud Kurtile rääkinud, et Poukkula arvates kujutas õhtu vaba lava improvisatsiooni. Kurti näol levis õudus, sest juba siis, oma karjääri alguses, ei meeldinud talle mõte kellegagi aupaistet jagada. „Oleks küll lahe jämmida,” valetas Kurt Tonyle taktitundeliselt, „aga vahest lased meil kõigepealt oma lood ära teha? Ma ei tea neid pop-lugusid, ja improviseerida on lahe, aga mulle meeldib seda teha alles siis, kui täis olen – siis on mul kõigest suva.” Poukkula nõustus ja istus maha. Nüüd jäi publiku lõbustamine vaid Kurti õlule, sest Burckhard ega Krist, kes lamas nüüd miskipärast telekariiuli peal, ei paistnud selleks valmis olevat. „Teeme nüüd selle loo ära,” nõudis Kurt kannatamatult, „Mõtleme välja, kuidas seda mängida.” Ning ta alustas „Aero Zeppelini” avasoolot, eeldades, et bändiliikmed tulevad sellega kaasa, mida nad tegidki. Kui lugu juba hoo sisse sai, kõlas see täpselt nagu aasta hiljem, kui nad loo linti võtavad.

      Kui „Aero Zeppelin” läbi sai, hakkasid kohalikud rahutuks muutuma. Aplaus jäi taas ära ning seekord lasti Kurti suunas lendu ka mõned nööked, kuigi tegelikult pärinesid need peamiselt Ryani ja Kristi suust, kes olid selleks ajaks juba nõnda purjus, et püsisid veel vaevu jalul. Bänd oli vaid oma lugude jõulise kõlaga suutnud publiku hääle maha suruda, nagu esimeste kontsertide puhul tavaks sai, kuid pauside ajal said nad head-paremat kuulda.

      „Hei, kelle käes kõik savu on?” karjus Krist.

      „Hapet, ma tahan hapet!” hüüdis Shelli.

      „Jooge lihtsalt alkoholi,” soovitas üks Raymondi naine.

      „Ma tahan vaid head savu,” vastas Krist.

      „Küll ma sulle viie minuti pärast savu teen,” ähvardas Ryan. „Mängige kavereid. Mängige ükskõik mida. Mul on teie lollimängimisest siiber, ärge olge sellised värdjad. See on tobe.”

      „Mängime „Heartbreakerit”,” hüüdis Krist ja lasi esimesel bassiriffil kõlada.

      „Kas te olete purjus või?” uuris üks mees.

      „Mängige nii, nagu Zeppelin,” hüüdis üks teine tüüp.

      „Mängige nagu Toni Iommi,” soovitas keegi teine.

      „Laske Black Sabbathil tulla,” kisas keegi köögist.

      Nüüd kippus asi käest minema; Kurt oli murdumise äärel. Krist nõudis „Heartbreakerit” ja Kurt kisas lapselikult kõlava häälega vastu: „Ma ei tea seda.” Kuid ikkagi lasid nad sel Led Zeppelini lool kõlada ja Kurti kitarrimängule polnud midagi ette heita. Too tõlgendus sai poole pealt lõpu, kui Kurt laulusõnad unustas, kuid niipea kui ta peatus, julgustas publik teda tagant, karjudes „soolo”. Ta üritas „Heartbreakeriga” võimalikult hästi Jimmy Page’i järele teha ja lisas sinna ka „How Many More Times” sõnu, aga kui ta lõpetas, polnud taas aplausi kosta. Kurt tegi targa valiku, nõudes järgmiseks omakirjutatud „Mexican Seafoodi”, mis ka kõlama hakkas.

      Sellele järgnes „Pen Chap Chew” ja siis „Hairspray Queen”. Selle loo lõpuks seisis Krist televiisori otsas, imiteerides keelega Kissi bändiliikmete kuulsat liigutust. Kuni Kurt ja Aaron mängimist jätkasid, otsustas Krist aknast välja hüpata. Ta jooksis majja tagasi, nagu kolmeaastane laps suvel muruvihmutite all, ning kordas oma trikki. „Asi läks metsikuks kätte,” meenutas Krist. „Me ei piirdunud vaid esinemisega, vaid tahtsime tõelist etendust korraldada. See oligi etendus.”

      Järgmisena aset leidnu kindlustas, et pidu kõigile meeldejäävaks kujunes. Shelli ja Tracy otsustasid kogu tsirkusega liituda, silitades kätega Kristi paljast rinda ja suudeldes üksteist. Kurt teadustas kähku järgmise loo: „Selle nimi on „Breaking the Law”.” Nad mängisid lugu, mis hiljem saab tuntuks „Spank Thru” nime all ning jutustab masturbeerimisest. Raymondi rahvas polnud vahest kõige teravama mõistusega publik, kuid nemadki hakkasid vaikselt taipama, et nende üle visatakse vist nalja.

      Shelli, kes samuti toda head Michelobi õlut pätsama läks, suutis kaelakeed pidi külmkapiukse külge kinni jääda. Kui Vail Stephens ukse kinni lõi ja kaelakee katki tegi, järgnes tõsisem tüli. „Sa kuradi paks lits,” lõugas Shelli, kui nad Vailiga sissesõiduteele arveid klaarima läksid. „Me käitusime sihilikult ärritavalt,”

Скачать книгу