LITMIR.BIZ

Скачать книгу

keel valge ei ole, siis järelikult sööd. Seda käsitletakse mitte kui üksnes kelkimist, vaid see tähendab ka kiidukuke jaoks moraalset fiaskot. Ruzaad peavad isegi mõned naised, valdavalt traditsioonilistes külaperedes.

      Ramadaani ajal langeb järsult tšaihanaade külastatavus, sest kes ikka tahaks näidata ennast tõsiuskliku ümbruskonna silmis täieliku lollpeana, et mitte öelda uskmatuna. Mittemuhameedlaste kohta see muidugi ei käi. See-eest Türgis, nagu mulle jutustas Haidar-akaa, on asi vastupidi. Sõjaväelise hunta esindajad (põhimõtteliselt kogu ohvitseride seisus) pidutsevad ramadaani ajal demonstratiivselt ja põhjalikult kõikvõimalikes joogikohtades, otsekui alandades sel viisil islami autoriteete ametlikult ilmalikus riigis. Ramadaani ajal joomine on sõjaväelise eliidi seisusliku ja ideelise solidaarsuse demonstratsioon – Türgi on üle kõige!

      Islamiusulised mõistagi püüavad seista oma asja eest, kuid türklastel on, nii palju kui mina sellest taipan, elus legendaarne Ida-Rooma (Bütsantsi) pragmatism, mida on suurendanud rumi (seldžuki) elanikkonna otsustavus. Tänapäeva Türgis võib sõjaväelaste kastist jagu saada vahest vaid omamaine uus oligarhia, kes on oma tegemistes internatsionaliseerunud ja enam poliitiline kui traditsiooniline sõjaväeline korporatsioon, kes on saanud riigis võimu Atatürkilt – oma iidolilt ja türgi rahva tõeliselt isalt. Praegu, kolmanda aastatuhande esimestel aastatel, on Türgi sõjaväelaste seisuse poliitilised positsioonid Lääne alliansi globaalse terrorismivastase sõja kontekstis islami ja kurjuse telje vastu tervikuna ootamatult tugevnenud.

      Türgi kui NATO liige ja suur geopoliitiline mängur Taga-Kaukaasias, Lähis-Idas ja Kesk-Aasias rajab endale regionaalse domineerija perspektiive, olles sõjaliselt võimsuselt peaaegu võrreldav Venemaaga, kui jätta arvesse võtmata tuumarelv. Islami võit Türgis, vastupidi, võib viia Türgi ja tema traditsiooniliste Lääne partnerite vaheliste suhete katkemiseni, kuid see on vähemalt lähiajal vähetõenäoline.

      Kuid toona, heledas kuuvalguses, ei huvitanud meid Türgi sõjaväelise eliidi poliitilised probleemid kuigivõrd, veel vähem võisime endale ette kujutada, et Usbekistani ja Kirgiisia lennuväljadel hakkavad baseeruma NATO eskadrillid, olles saanud selleks nõusoleku Moskvalt.

      Sellist asja ei osanud endale ette kujutada isegi Haidar-akaa, kes juba tol ajal, seitsmekümnendate lõpul ja kaheksakümnendate algul, nägi regiooni ühiskondlikes suhetes eesseisvat islamiseerumist ja ennustas oma ilmumata raamatu käsikirjas isegi sõjalisi konflikte – kuni konkreetsete sõjaliste operatsioonide ja kohanimedeni välja. Konspiratiivsetel kaalutlustel pole see raamat tänini ilmunud, sest avaldamise korral ähvardaksid autorit suured ebameeldivused Kesk-Aasia (ja mitte ainult) mõjukate isikute poolt.

      Nagu selgus, õppis Peetrike lisaks kõigele ka Tallinna Konsistooriumis (EELK usuteaduste instituudis – toim) luteri pastoriks ja oli sunnitud lugema Kierkegaardi saksa keeles, et sooritada järjekordset arvestust ja eksamil mitte läbi kukkuda. Eksamisessioonide vaheaegadel ta aerostoppis, veetes oma vaba aja maksimaalselt pealpool pilvi – et olla ligemal sellele tõele, mille intellektuaalseid märke ta otsis keskaegsete teoloogide vaimulikest töödest.

      Muide, arvestades Peetrikese impulsiivsust ja käitumise ettearvamatust, kahtlen ma väga, kas tal õnnestus konsistooriumi lõpetada. (Peetrikesest – kodanikunimega Peeter Kaldur – sai siiski kirikuõpetaja ning hiljem koguni Ida-Virumaa praost. – tlk) Igatahes nõuab protestantlik kirik noortelt inimestelt teistsuguseid omadusi. Järgmisel päeval viipas rahutu jumalamees meile hüvastijätuks käega ja põrutas Dušanbesse, et püüda mõnd Siberi poole suunduvat lennukit. Meie Aarega aga hakkasime liikuma meie ees avanenud uue oru suunas.

      Pähklivälu. Laskunud mäetipult alla, läksime pool tundi piki jõge, kuni jõudsime paika, kus see sai kokku teise samasugusega, mis voolas välja ühest kõrvalorust. Kohas, kus mõlemad jõesängid ühinesid, leidsime otse vee äärest pehme, suurte puude, rohu ja samblaga kaetud välu, suurusega umbes 50 × 20 m. Maapind oli siin paksult kaetud Kreeka pähklitega. Vees, otse kalda ääres, oli mitu head siledat kivi, kus võis teha aasanaid ja praanajaamat või lihtsalt päikest võtta.

      See kõik oli varjatud pähklisalust, mis kaitses ülihästi ergava päikese eest. Lagendiku kohal, otsekui järgmisel terrassil, kasvas veel kümneid pähklipuid. Ühes neist leidsin loomuliku õõnsuse, mis oli otsekui disaineri tehtud tool ja kus oli väga mugav istuda, jäädes samas ümbrusele märkamatuks, ning näiteks mediteerida.

      Me veetsime pähklimetsas oma kolm päeva, suplesime ja nautisime päikest, kuulasime Mahavishnut ja lugesime Aurobindo valgustuslikke loenguid, mida Aare oli Tallinnast kaasa võtnud. Hiljem tulin sellesse paika korduvalt tagasi – küll üksi, küll sõpradega.

      Kuid kõigele heale saabub kunagi lõpp. Oli tarvis edasi minna ja me hakkasime liikuma Dušanbe poole jääva mäekuru suunas. Õhtuks jõudsime laugele mäekurule, kust avanes avar vaade Lutšobi jõe orgu. Meil tuli küllaltki kaua laskuda mööda hiiglaslikke kaljusid, hüpata ühelt kivilt teisele, kiirustada aina süvenevas pimeduses mööda järsku klibust kallakut alla. Viimaks hakkas silma kauguses põlev lõke. Karjused!

      Nii see oligi. Jõudsime kõrgel mägedes paikneva lehmafarmini, kus olid kohalikku tõugu punased lehmad. Oma mõõtude ja oleku poolest meenutasid need siiski pigem kitsi. Lehmi me, tõsi küll, esialgu ei märganudki. See-eest aga sattusime hiiglaslikus telgis pidutsevale seltskonnale, kes istus ümber dastarhani, mis oli kaetud kõikvõimalike ja – võimatute hõrgutistega. Need olid farmi töötajad, kes olid kogu päeva paastunud ja andusid nüüd öisele pidusöögile.

      Laudkonda teenindavad naised jõudsid hädavaevu pidutsejate nõusid vahetada ja piaale teega täita. Raadiost tuli elurõõmsat pakistani muusikat. Rõõmsad karjused söötsid meid jalamaid kaelani täis ja panid ette jääda öömajale, pakkudes selleks koguni eraldi telki, mis oli nii suur, et seal võis soovi korral lausa püsti seista. Nad andsid meile kümmekond kurpatši ja hunniku patju, aga ka petrooleumilambi, mis oli Aladdini võlulambi kujuline.

      Järgmisel hommikul selgus, et olin pisut haigeks jäänud. Saabus loomaarst dr Halim, kittel seljas ja turban peas – nagu kord ja kohus –, andis mingi tableti ja küsis, kas me äkki liialt ei kiirusta ja kas meil all mingeid edasilükkamatuid kiireid asju pole. Saanud teada, et niisugused probleemid meid ei vaeva, tegi ta entusiastlikult ettepaneku:

      „No jääge siis siia! Kuni oled haige, tuleb puhata. Saad terveks, ja kui kuhugi kiiret pole, puhkad veel mõne päeva.“

      Ma mõtlesin – tõepoolest, miks mitte jääda. Täielik ülalpidamine ja pidu iga öö, päevasel ajal aga meilt ju keegi paastust kinnipidamist ei nõudnud. Ühesõnaga, jäime sellesse farmi ligi nädalaks. Suitsetasime Jurtšiku kanepit, kuulasime muusikat ning arutasime üldise teoloogilis-spirituaalse diskursuse ja advaita tühja mittekahesuse taustal Aurobindo loengute üle.

      Pärast aga tegi dr Halim meile ettepaneku tulla mõneks päevaks külla ka tema koju, mis asus Ülem-Lutšobis. Võtsime kutse tänulikult vastu. Laskumine farmist kišlakki võttis ühe päeva. Teel sattusime ühele külale, mis oli maha jäetud suhteliselt hiljuti ja kus majad olid veel täiesti elamiskõlblikud.

      Aarele hakkasid siinsed paigad, viljapuudesse uppuvad aiad ja maalilisse orgu avanev vaade sedavõrd meeldima, et ta tuli järgmisel aastal terve seltskonnaga, inimest 15 rõskest Eestist, siia tagasi. Nad kõik olid jäänud uskuma tema jutte Tadžikimaal asuvast paradiisist. Mis siis ikka, Aare nende lootusi ei petnud. Selle seltskonna hulgas oli ka meie ühine tuttav Raimond, kes mulle hiljem selles kišlakis kogetud kaifist jutustas.

      Nagu Aare hiljem tunnistas, oli Raimond korraldanud seal suure tulekahju, mille eest oli sunnitud põgenema kogu oru elanikkond. Eestlastesse suhtuti seal sel ajal aga suure pieteeditundega ja seetõttu kohalikud elanikud Tadžikimaad imetlema tulnud kaugete sõprade vastu mingeid karme karistusi ei rakendanud.

      Laskusime Aarega pärast lühikest puhkust kišlakis alla orgu, kuni mägine rada muutus viimaks suure kišlaki peatänavaks, mis paiknes siin juba küllalt laia Lutšobi jõe kaldal. Dr Halimi maja seisis üsna veepiiril. Meid võeti vastu erakordselt luksuslikult, anti omaette tuba vaatega aeda, jõele ja teisel kaldal kõrguvatele mägedele, hoovis seisev sufa aga kaeti vaipadega, kus võisime soovi korral öösel magada

Скачать книгу