LITMIR.BIZ

Скачать книгу

veel ei teadnud ja seadsime end vaid valmis kohtumiseks tundmatusega. Minul ei olnud kaasas magamiskotti ega telki.

      Aasia teekonda kavandades ei osanud ma endale ette kujutada muud peale lõputu kurnava palavuse ja vihma täieliku puudumise ning seepärast kavatsesin täiesti tõsiselt ööbida lahtise taeva all. Tõsi, igaks juhuks olin siiski kaasa võtnud baikateki. Ja tormiriidest jaki. Muide, saapad olin ostnud täiesti asjakohaselt tugevamad, mis mägedes käimiseks rohkem sobiksid. Ka Aarel polnud telki, kuid temal oli ühekohaline magamiskott. Meie seljakotid olid täis lepjoškasid, teed ja riisi. Jurtšik varustas meid ka kanepiga, ikka selleks, nagu ta ütles, et tajuda reaalsust täisväärtuslikumalt. Kaasa võtsime ka dutaari ja tsambra. Läksime maanteele ja asusime hääletama Regari poole, mis jääb Dušanbest läände.

      Širkendi kuristik. Juhuslike autodega sõitsime kuni Širkendi kuristikuni. Meid kohale toonud inimesed soovisid meile head teed. Laskusime orgu ja astusime kivisele jalgrajale, mis kulges küngaste ja rahnude vahel piki oma alamjooksul rahulikult voolavat Širkenti. Läbisime ühe kišlaki. Hakkas pimenema. Ööbida otsustasime ühel kivisel saarekesel keset Širkendi deltat, mõeldes, et veetõke oleks takistuseks võimalikele madudele, hiidämblikele ja skorpionidele, kellest siinne ümbrus pidi meie Dušanbe informaatorite sõnul lausa kubisema.

      Alguseks süütasime lõkke, panime tee üles ja toppisime paberossid.

      Pimenes, kuid lõke jätkas põlemist, meelitades ligi küll ämblikke, kuid pakkudes samal ajal ka teatud „valguse kaitset“ meid ümbritseva pimeda mägismaa eest. Igaks juhuks võtsin kätte mehaanilise dünamoga taskulambi, mille tuli läks põlema siis, kui kiiresti vajutada spetsiaalsele hoovale, st valguse tugevus sõltus sellest, kui kiiresti lampi „pumbata“. Ühesõnaga, kui tuli juba kustuma hakkas, suunasin valgusvihu otse lõkkesse. Ja ümbrus muutuski justkui pisut valgemaks. Pumpasin lampi üha kiiremini ja kiiremini.

      Näis, et lambist voogab lõkke suunas mitte valgus, vaid õhujuga, mis puhus kustuma hakkavad söed uuesti lõkkele. Selle õhujoa tugevus sõltus sellest, kui kiiresti ma oma elektrilist ekspandrit suutsin pumbata. Mida rohkem pumpasin, seda valgemaks muutus. Lõpuks taipasin, et valgemaks pole muutunud mitte minu õhujoa, vaid lambi enda valgusest. Lõke ise oli juba ammu kustunud.

      See oli ootamatu, kuid siiski seaduspärane muutus. Teadvus mängis pisut vingerpussi. Ma mõtlesin meie veetõkke peale ja selles kontekstis oli oht salvata saada ilmselgelt üle paisutatud. Heitsin otse maapinnale ja mähkisin end tekki, jalad aga panin kilekotti. Kõrval magas oma kotis Aare. Kõrge tuul kandis kišlakist kauget idamaist muusikat. Meie kohal kõrgus must lõunamaa taevas, üle külvatud tähtedest ja lõhestatud aeg-ajalt välgatavatest komeetidest. Peagi tõusis kuu. See oli minu esimene öö mägedes.

      Mukid. Järgmisel päeval jõudsime pärast paaritunnilist kõndimist mahajäetud kišlakki, mis oli üleni mattunud viljapuuaedadesse. Alõtšad, granaadid, viinamarjad, virsikud… Otsustasime paigale jääda. Istusime arõki kaldale maha, pigistasime viinamarjadest mahla ja võtsime kotist lepjoškad.

      Mõne aja pärast ilmus meie juurde keegi lambakarjus, kes tuli oma sõnade järgi just Iskanderkuli äärest. Karjus rääkis, et praegu on selline aeg, kus lambakarjad hakkavad kõrgmägestiku karjamaadelt alla orgu laskuma. Ma panin tähele, et mägilasel on jalas ilmselgelt kohalikku päritolu iseäralikud mokassiinid, ehtne käsitöö. Nii see oligi. Karjuse jalavarje kutsuti mukideks ja need kujutasid endast seemisnahast tallukaid, mis mähitud paeltega ümber pahkluude ja mille ninad olid ülespoole nagu idamaa sussidel. Taldadeks oli aga nutikalt kasutatud tükikest protekteeritud autokummi. Tahtsin endalegi hirmsasti saada selliseid jalavarje.

      „Hei, sõber, vahetaksime ehk jalavarjud ära,“ tegin karjusele ettepaneku. Too silmitses minu toredaid saapaid ja laksutas hindavalt keelega. Järgnenud kauplemise käigus sai karjus endale Aare botased, Aare minu saapad ja mina tõmbasin jala otsa karjuse sussid. Jalad tundsid end neis kohe palju paremini kui saabastes. Ainus probleem oli selles, et mukid kipuvad mägitingimustes palju kiiremini lagunema kui spetsiaalsed mägisaapad. Meie kahenädalasel rännakul Iskanderkuli äärde tuli mul korduvalt pöörduda mägilaste poole palvega oma jalanõusid parandada. Õnneks olid naaskel ja pigitraat olemas praktiliselt iga karjuse majapidamises.

      Kunagi olid mukid kohaliku elanikkonna hulgas väga levinud. Nii nagu Venemaal viisud. Hiljem vahetasid vabrikutes toodetud saapad need välja. Mukide valmistamise traditsioonid olid säilunud möödunud sajandi seitsmekümnendate lõpul ainult Regaris, toonase nimega Tursunzoda. Just siin elas viimane suur mukide meister. Tema juures lasi endale õmmelda luksusliku paari neid traditsioonilisi jalavarje minu Tallinna sõber Anatoli. Tema mukid olid lausa väärt panna mõnda muuseumi, ja kuigi Tolik kasutas neid oma mägirännakutel, ei trööbanud ta neid seejuures isegi eriti ära. Nüüd on need tal koduse koloniaalesemete kollektsiooni uhkuseks, kõrvuti tšapani, tübeteika, dastarhani ja teiste Kesk-Aasia aksessuaaridega.

      Me jätkasime oma teekonda läbi haljendavate artšatihnikute ja mööda kollakasroosasid kaljusid Hissari mäeaheliku jäiste valgete hammaste poole. Lahkunud ühe kišlaki aedadest, jõudsime kolme-nelja tunni pärast teise samasuguseni, mis oli samuti maha jäetud. Ja jäime taas peatuma. Ning tegime paberossi.

      Endastki mõista oli siinkohal filosofeerimine just omal kohal. Arendasime Aarega metafüüsilisi vaidlusi tõe ja selle tunnetamise üle, kusjuures mina kui traditsionalist astusin välja ortodokssetelt positsioonidelt, sellal kui Aare seisis neo-šuunjavaada liberaalsete seisukohtade eest. Me olime juba peaaegu valmis tunnistama inimese peente psüühiliste funktsioonide ühist olemust Patandžali „Joogasuutrate“ alusel, milles on kirjas kõikide juhtumite puhul tehniliselt kõige adekvaatsem terminoloogia, kui meie ette ilmus äkki keegi mees, jalas sandaalid ja kaenla all mingi kaust.

      Ta hakkas meilt midagi pärima, aga mida rohkem ta seda tegi, seda vähem saime meie aru, millest ta räägib ja mida ta meist üleüldse tahab. Ja äkki tundsin, et olen ennast täiesti segi suitsetanud ning tegelikkusest oma isikliku sassis välja tõttu isoleeritud. Ma naeratasin vaid entusiastlikult meile midagi seletavale kaustaga mehele vastu, saamata vähimatki aru, millest jutt käib. Lõpuks jõudis mulle kohale, et mees on kohalik kooliõpetaja, kes on parajasti laskumas kuskilt kõrgmäestiku karjamaalt, kus käis külas oma sõpradel, ja on nüüd teel tagasi kišlakki. Rääkinud oma jutu ära, mille tervest sisust ma lõpuks ikkagi suuremat ei taibanud, kiirustas õpetaja teerada mööda alla. Koos temaga kadus ka sassis väli. Vahetasime Aarega omavahel pilke ja pahvatasime homeeriliselt naerma.

      Sel ajal hakkas rada, mida mööda me Hissari mäeaheliku suunas Širkendi jõest ülespoole liikusime, muutuma aina järsemaks ja järsemaks. Viimaks kadus see lõplikult ja ühel hetkel taipasime, et tegelikult ronime nagu kärbsed mööda vertikaalset kaljupinda. Oli palav ja oleks tahtnud juua, kuid vesi oli jäänud meist juba oma 300 meetrit allapoole.

      Ovring. „See on meie esimene ovring,“ teatas Aare rõõmsalt minu küsimuse peale, et „kuhu edasi?“. Ovring on mingi abivahend, mis aitab ületada teel ette tulevaid takistusi. Näiteks võivad ovringiks olla etteulatuvad kaljunukid ja puuoksad, aga ka inimese tehtud ülekäigud. Marsruuti valides oli Aare just nimelt tahtnud minna Širkendi suunas nende ovringite pärast, mille kohta ta oli kaardil viiteid leidnud. Mina tollal tegelikult ei taibanudki, mis asjad need ovringid on, määratledes need, ilmselt kõlalise sarnasuse tõttu, lihtsalt ovraagideks. Paljugi milliseid ovraage võib mägisel maastikul ette tulla.

      Kuid tupik, kuhu olime sattunud, ei olnud küll üldse mingi ovringi moodi. Me olime rajalt kõrvale kaldunud, minnes mingi aja lihtsalt mööda kitserada. Mägikitsede rajad viivad mägedes sageli tupikusse, kuna kits suudab vajaduse korral hüpata edasi isegi ilma teerajata maastikul. Kuid on ikka täiesti teine asi, kui sellisesse olukorda satub inimene. See oli minu esimene kitseraja tupik. Sellele vaatamata tõusime siiski üha kõrgemale, enam laugemale nõlvale. Meid vaevas hirmus janu, vett aga ei olnud. Lõpuks jõudsime harilikule karjuste rajale, veel natuke edasi avastasime aga väikese allika, kust vesi voolas otse raja ääres olevasse sogasesse lompi. Kukkusime käpuli ja lakkusime vett otse sellest lombist nagu Kirke nõiutud sead.

      Ööbida otsustasime siinsamas allika ääres, järgmisel päeval aga edasi liikuda. Natuke hiljem,

Скачать книгу