Püha kaljukitse radadel. Nõukogude hipide rännakud Kesk-Aasias - Vladimir Wiedemann

Скачать книгу

tooli ja põranda külge kinnitatud laud. Kõik oli peaaegu sama kui rongi kupees, kuid palju mugavam ja sümpaatsem. Me sõitsime selles järelvankris nagu kuningad, nautides akendest avanevaid suurejoonelisi vaateid, kuulasime raadiost tadžiki muusikat, juues punast veini ja tõmmates paberosse Priboi. Eriti hunnitu vaatepilt avanes kõrgelt Anzobi mäekurult, kust kulges üle Dušanbesse viiv tee. Ziddõ, Gušarõ, Varzob… Lõpuks läks meie kiirtee sujuvalt üle Lenini tänavaks, mis oli Tadžikistani pealinna keskne magistraal.

      Astusime oma sõidukilt maha kuskil Vodonasossnaja ligidal. Läbi päikese tibutas vihma. See hämmastas mind selle sõna tavalises mõttes rohkem kui kõik varem kogetu – kuidas, Kesk-Aasia ja vihm? See juhtus ainus kord kogu mu toonase Tadžikimaal viibimise kolme kuu jooksul sel unustamatul 1977. aastal.

      Hodži-Obi-Garm

      Jõudnud Dušanbesse tagasi, hulkusime Aarega mööda turge ja tšaihanaasid. Kohalik rahvas pani väga imeks tema pikki juukseid, nii et lõpuks hakkas ta neid siduma patsi ja peitma kübara alla. Mina käisin mukidega, triibuliste pükste ja kohalikku päritolu pesapallimütsiga, mille vahetasin hiljem ringi rohelise sametist tübeteika vastu, mis oli sildi järgi otsustades tehtud Kalininis.

      „Vovtšik, miks te nii imelikult riides käite?“ küsis Vares. „Nii nagu sina, käivad siin ringi ainult metslased. Aare aga, no tema on hoopis… Selliste juustega peetakse teda siin lihtsalt pederastiks.“

      „Isegi kui tal on habe ees?“

      Sellele Vares enam vastuväiteid ei leidnud, kuid jätkas sellegipoolest peavangutamist. Kuid mendid meid siiski ei märganud. Ilmselt peeti meid välismaalasteks. Üldiselt peeti mind siinseis paigus korduvalt välismaalaseks, isegi kui kandsin tübeteikat, tšapani ja kinžalli. Kord sõitsin sellises varustuses kohaliku bussiga, kui mingid noormehed, olles oma täielikuks imestuseks avastanud mu kõrvast rõnga, otsustasid kindlalt – afgaan!

      Dušanbe peatänav kannab Lenini nime. Klassikaline marsruut jalutamiseks kulges Ajni väljakult kuni tšaihanaani Rohat. Sellele pooleteise kilomeetri pikkusele lõigule olid koondunud kõik Tadžikimaa pealinna olulisemad asutused, kaubandus- ja kultuurikeskused: võõrastemajad Dušanbe, Vahš ja Tadžikistan, keskkaubamaja, peapostkontor, kunstnike liidu näitusesalong, kino Džami, Rudaki-nimeline teater, valitsuse hoone, kolm Lenini ausammast, Roheline tšaihanaa Keskpargi väravas, Akademkniga raamatupood ja matkatarvete kauplus, kust oli võimalik osta kogu vajaminevat inventari.

      Akademkniga kujunes ajapikku lausa palverännakute keskuseks. Siit võis leida väljaandeid, eriti orientalistikateemalisi, mida Moskvas või Piiteris oli täiesti võimatu kätte saada, aga ka mitmesuguseid tõlkeid idakeeltest, sõnaraamatuid ja teatmikke.

      See saladus oli seletatav asjaoluga, et kirjandust, mis saadeti Akademkniga raamatupoodi Teaduste Akadeemiast tsentraliseeritud varustamiskorra alusel, polnud siin mitte kellelegi vaja. Suure osa headest raamatutest, näiteks akadeemik Smirnovi „Mahabharata“ tõlgete seeria, ostsidki ära Nõukogudemaa suurlinnadest kohale sõitnud turistid.

      Ja seal leidsime Aarega oma äärmiseks üllatuseks imelise kohviku Lakomka. See oli väike poeke, kus müüdi erinevaid pirukaid ning kus võis tellida ka tavalist musta kohvi ja seda tillukese laua taga rüübata. See oli minu jaoks üle kuu aja esimene võimalus kohvi juua. Asi on selles, et kogu Kesk-Aasias joob kohalik elanikkond, sõtumata rahvusest või sotsiaalsest kuuluvusest, eranditult vaid rohelist teed.

      Sellist mõistet nagu kohvik Dušanbes tollal ei tuntudki. Olid ainult tšaihanaad. See väike kohvik Lenini tänaval oli ainus. Meile Aarega, kes me olime kasvanud regioonis, kus kohv on rahvuslik jook, tundus pikka aega ilma kofeiinita olemine tõsise katsumusena. Ja äkitselt selline tore koht!

      Nüüd oli meil niisiis oma isiklik pubi, kus me perioodiliselt aega veetsime. Mina tellisin endale alati ka kartulipirukat. Tasub märkida, et pirukaid, peamiselt rasvaseid kreemipirukad, müüdi Dušanbes kõikjal. Sealne kohalik elanikkond armastab magusat.

      Veel käisime peapostkontoris meile nõudmiseni saadetud kirjade järel ja ise kirju ning kaarte saatmas. Sel ajal ei olnud ju veel e-mail’i võimalust ja kogu kommunikatsioon teostus posti või telefoni kaudu. Samas oli helistamine Dušanbest Moskvasse, veel enam Tallinna, vägagi keeruline. Selleks oli õigupoolest vaid üks võimalus – tellida keskkaugejaamast kõne ja oodata teadmata aja, kuni ükskord ühendatakse. Kord kohtasime teel peapostkontorist Akademknigasse Peetrikest, üht Aare tuttavat.

      Peetrike. Ka Peetrike oli pärit Tallinnast ja temagi oli haaratud pidurdamatust rännukihust. Tema peamine viis reisida oli aerostopp. Aerostopp on autostopi analoog, kuid sel juhul ei kasutata edasiliikumiseks mitte juhuslikke autosid, vaid lennukeid. Praktikas nägi see välja nii: lennujaamas läks Peetrike esmalt transiitreisijate tsooni, seal aga sokutas ennast vaikselt mõne grupi hulka ning pääseski nii jänesena nende lennukisse.

      Sel moel oli tal õnnestunud viibida enamikus Nõukogudemaa linnades, kuid kord oleks talle koguni kodumaa reetmine kaela määritud. Olles istunud järjekordsesse lennukisse, leidis Peetrike end ootamatult Amuuri äärest, ühest Hiina piiri ligidal olevast suletud linnast. Lennujaamas hakati kontrollima kõikide reisijate dokumente, mis annaksid õiguse keelutsoonis viibida. Peetrikesel aga selliseid dokumente loomulikult polnud. Pärast selgus, et tal polnud ka piletit ega isegi passi. See tingis jalamaid valve kõrgendatud tähelepanu ja Peetrike toimetati kohaliku eriteenistuse kontorisse. Talle taheti kaela määrida piiriületamise katset ja kahtlustati, et ta on Hiina spioon. Selle tagajärjel tuli poisil istuda aasta aega trellide taga, midagi tema jaoks ju ikka leiti. Muide, see ei jahutanud Peetrikest kuigivõrd ja ta jätkas edaspidigi aktiivselt lennukite stoppimist. Dušanbessegi oli ta sattunud just sel viisil.

      Tegime Peetrikesele ettepaneku kampa lüüa, kui teeme mägedesse järgmise tuuri. Tema aga kavatses lennata mõne päeva pärast hoopis kuhugi kaugemale, koos kellegi teise aerostopisõbraga, kuid ütles, et paar päeva meiega koos olla oleks talle küll meelepärane.

      Järgmise mägise marsruudi stardipaigaks valisime Hodži-Obi-Garmi, Dušanbest umbes 40 km põhja poole jääva mägikuurordi.

      Hodži-Obi-Garmi viib peamagistraalilt järsult üles pöörav umbes 6 km pikkune kõrvaltee, mis keerleb serpentiinina mööda mäenõlvu. Tollal kujutas kuurort endast umbes 15 majakesest koosnevat hoonestikku ühel mägiplatool, mis moodustas kahe allatormava kiire ja veerohke mägijõe keskel otsekui isemoodi saarekese. Saare keskel, mis oli ümbritsetud suursugustest mäetippudest, pulbitses kuumaveeallikas, mida kohalik rahvas pidas pühaks ja sanatooriumi patsiendid ravitoimeliseks.

      Mõned elukorpused ja ruumid protseduurideks, majakesed ülemustele ja meditsiinilisele personalile, pood, klubi ja tšaihanaa – nii lihtne see teenuste valik seal oligi, kuid paiga väärtust see siiski ei alandanud, pigem tõstis.

      Kui tõusta kuurordikompleksi juurest mööda rada otse üles, siis tunni-pooleteise pärast võid jõuda mäeharjale, kust avaneb vaade järgmisse orgu. Siin, otse üleval, me peatusimegi. Süütasime lõkke ja panime tee keema. Pimenes. Tõusis kuu, öö kuninganna. Aarel oli kaasas tol ajal haruldane kahtlast päritolu stereokassettmagnetofon ja kaks paari kõrvaklappe. „Dark side of the Moon“, Mahavishnu Orchestra, Ravi Shankar – umbes selline oli repertuaar, mida kuulasime meie kohal rippuva kuu valgel, mis oli otsekui kaetud valge jääga. Oli püha kuu ramadaan.

      Ruzaa. Ramadaani kutsutakse ka ruzaaks – see on aeg, mille jooksul kogu maailma muhameedlased paastuvad. Päikesetõusust kuni loojanguni (täpsemalt esimese kolme tähe ilmumiseni taevasse) ei tohi midagi suhu sattuda – ei toitu, vett, sigaretti ega nasvaid. See-eest aga loojangust koiduni võib süüa, juua ja suitsetada nii palju, kui hing ihkab. Sellisel viisil paastumist kutsutakse „ruzaa pidamiseks“ ja usklikud muhameedlased, aga ka lihtsalt karmimad poisid, järgivad seda väga rangelt. Muide, raskused selles asjas sõltuvad sellest, millisele aastaajale ruzaa langeb. Asi on selles, et paastukuu algust loetakse kuukalendri järgi ja sel moel on ramadaan liikuva iseloomuga.

      Suvisel ajal on ruzaad väga raske pidada – palavus, janu. Kuid ka tööd tuleb ju teha – karjatada lambaid, laduda telliseid, rabada tsehhis või töökojas jne, talvel on aga see-eest hulga kergem. Õhk on värske ja kurk ka nii

Скачать книгу