Püha kaljukitse radadel. Nõukogude hipide rännakud Kesk-Aasias - Vladimir Wiedemann

Скачать книгу

kanepipõõsast, kasvuga vaat et kaks ja pool meetrit.

      „Noh, vahest annad kümneka? Muidu hakkab tütretütar veel pahandama…“

      Kõikide põõsaste peale kokku oli tolmu oma paarisaja rubla eest. Me andsime tädile kümneka ja, haaranud saagi kaasa, katsusime võimalikult kiiresti jalga lasta – annaks jumal, et mitte kogemata kokku sattuda hüpoteetilise tütretütrega, kes tõenäoliselt oli need taimed enda tarbeks maha istutanud. Tolmu saime õisikutelt samuti kätte ja see oli päris korralik kraam.

      Sama päeva õhtul läksime Dimaga ööbima meditsiinikooli tütarlaste ühiselamusse ning tõime endaga kaasa ka 5–6 inimest, kellega olime ühes Jalta pargis äsja tuttavaks saanud. See seltskond oli vist Moskvast ja alles hiljuti pääsenud Simferoopoli mentide küüsist, kes olid neid pikkade juuste ja välimuse pärast kinni nabinud. Nemad kavatsesid ööbida pargis, kuid meie panime neile ette otsida parem peavari tütarlaste juures.

      Juba kahekümne minuti pärast haakisime end Dimaga hooga külge trobikonnale kohalikele tüdrukutele, kes osutusid meditsiinikooli õpilasteks. Saanud teada, et Moskva poisid vajavad hoolitsemist, pakkusid nad seepeale hea meelega oma seltskonda enda pool ühiselamus. Asi hakkas võtma pöördeid seriaali „Dr Best“ vaimus (siin vihjab autor pornograafilise sisuga koomiksile – tlk).

      Lähenesime ühiselamule, kui nägin äkki natuke eemal, endast paremal, konstruktsiooni, mis tekitas assotsiatsiooni Wellsi „Maailmade sõjas“ kirjeldatud marslaste sõjamasinast. Kõrgetel jalgadel seisis mingi hiiglaslik ketas, millest tolknesid välja salapärased antennid ja mõistatusliku otstarbega seadmed. Terve see konstruktsioon kumas kummalist valgust otsekui hallutsinatsioon. Oli selline tunne, et see on kosmoselaev, kust kohe-kohe astub välja mõni tulnukas. Meie seltskond läks sellest imeasjast mööda, kuid peale minu ei pööranud sellele keegi tähelepanu. Tee tegi veel ühe käänaku ja musta tähistaeva foonil helendav konstruktsioon kadus mu vaateväljalt. Öiseid rändureid ahvatlesid hoopis teistsugused tuled – need, mis paistsid meditsiinikooli ühika akendest.

      Peab ütlema, et oma esimesel Kesk-Aasia suvel ei pööranud ma tütarlastele kuigivõrd tähelepanu, sest kohalik keskkond pakkus külluslikult muid, mitte vähem põnevaid ja eksootilisi elamusi.

      „Vovtšik, sa tüdrukutest ei hooligi? Nii ei lähe! See kahjustab ju tervist,“ tögas Kolja. Tema pani väga imeks, et mina, selle asemel et kulutada raha ja aega kohalike kaunitaride peale, tegelesin tema kui pragmaatikust arsti pilgu läbi täieliku jamaga – jõlkusin sihitult mööda turge, suhtlesin tadžikkidega ja suitsetasin isegi nasvaid.

      Vovtšik Safarov. Sel ajal elas Aare Vova Safarovi juures, lennuvälja teeristi lähedal. Vova tegeles suraatidega. Suraat on aniliinvärvidega üle värvitud ja spetsiaalse kilega kaetud mustvalge foto. Vovtšik sõitis mööda kišlakke ja pildistas inimesi küll üksikult, küll perekondadega, koos seltskonnaga ja ilma seltskonnata. Pärast iga sellist fotojahti, mis mõnikord võis venida koguni kahe nädala pikkuseks, sõltuvalt rajooni ligipääsetavusest, pöördus Vovtšik Dušanbesse tagasi, tegi pildid valmis ja viis need klientidele kätte. Tolle aja kohta võis sel viisil teenida päris korralikku raha, kuni tuhat rubla kuus. Samas oli kogu maal keskmine palk sada viiskümmend rubla. Vovtšik pildistas, pilte aga värvis üks tema kolleeg. See oli sügava seisakuaja tingimustes töötav ehtne eraettevõtluse konveier.

      Peale selle oli Vovtšik ka šanomaag. Kord istusime tagasihoidliku seltskonnaga tema pool. Üks külaline pidi tingimata kiiresti koju sõitma, aeg aga oli juba hiline.

      „Ma võtan takso,“ ütles külaline.

      „Pole vaja,“ vastas Vovtšik, „see on juba teel.“

      Külaline ei uskunud. Siis vedasid nad pooliku peale kihla, et takso kohe tuleb. Külaline läks Vovtšiku korterist välja ja laskus tänavale. Me nägime Vovtšiku korteri rõdult, kuidas lennuvälja poolt lähenes takso roheline tuli. Kui külaline maja hoovist Ajni prospektile astus, keeras auto just nurga tagant välja. Mees tõstis pilgu rõdu suunas. Seal suitsetas kasjakki võiduka ilmega Vovtšik. Sel ajal sai ruzaa-aeg läbi ning kätte jõudis kurban-bairami püha.

      Sel puhul ilmus tšaihanaades müügile spetsiaalne lagritsajuurest traditsiooniline toit nišallo – äärmiselt magus valge mass, umbes nagu veniv tõrv. Seda valmistatakse vaid kord aastas, just selleks pidustuseks.

      Istusime Aarega Rohatis, sõime ööbikute laulu saatel nišallot ja mõtlesime selles õndsuse ülikülluses, et miks mitte veel kuhugi sõita. Näiteks Nureki veehoidla juurde. Näha Nureki hüdroelektrijaama, kommunismi gigantseimat ehitust, oleks väga ahvatlev. Mõeldud-tehtud.

      Nurek. Nurekini sõitsime juhusliku veoautoga. Seal aina ehitati. Juht rääkis, et kui jõgi peaks tammist läbi murdma, ujutab vesi üle kogu oru koos seal paiknevate arvukate kišlakkidega. Peab ütlema, et tamm jättis mingi spielbergliku animatsiooni või psühhedeelse dekoratsiooni mulje, kõrgudes kahe kaljumassiivi vahel taltsutatud jõe kohal. Selle kivist kulissi vundamendi jalamil, mille põhjas liikus katkematu vooluna maapinnast peaaegu eristamatuid tillukesi veoautosid, laius internatsionaalne Nureki linnake, mille ühiselamutesse oli koondunud lugematu hulk töörinde romantikuid kogu Nõukogude Liidust.

      Linnakese peatänav oli kaunistatud traditsioonilise kommunistliku atribuutikaga, piki ühiskondlike hoonete fassaade seisid pannood Nõukogude riigijuhtide ja kohalike tööeesrindlaste portreedega. Nureki elektrijaama hoone peasissekäik, millega see tänav lõppes, sarnanes kommunistliku tehnotroonika idee suurima pühamuga.

      Mulle meenusid kunagi lasteraamatus nähtud pildid viisaastaku imedest, mille tulemusel nõukogude rahva järgmine põlvkond hakkab elama kommunismis. Teras, klaas, punane riie, tööstusmaastik, helesinine pilvitu taevas, Lenini portree, tsitaadid NSV Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee loosungitest, mis rääkisid aina suurenevast parteilisest hoolitsusest kodanike vastu, inimesed valgetes kitlites…

      Nüüd valvavad Nureki objekte Vene sõdurid. Kodusõda Tadžikimaal on teinud oma korrektiivid ka siin. Kuid tollal, veerand sajandit tagasi, oli rahvas siin palju rõõmsam ja vabam. Sisenemegi siis Aarega hüdroelektrijaama peahoonesse küsima, kas oleks võimalik ka tõusta tammi servale ja näha seda kõike linnulennu kõrguselt. Kuid just siis tekkis Aarel vajadus minna tualetti. Tema suundus seda asutust otsima, mina aga võtsin istet fuajees diivanil. Minu juurde tuleb esmalt üks, siis veel teinegi inimene. Küsivad, millega saaksid mind aidata. Mina selgitan, saame jutu peale.

      Õige pea aga märkavad vestluskaaslased mu seljakotist välja ulatuva dutaari kaela. Miks mitte mängida? Seda enam, et just äsja olin omandanud mõned võtted, kuidas selle idamaise traditsioonilise pilliga ringi käia. Neid oli mulle õpetanud habemikust kaevur Kantšotšis. Võtsin instrumendi välja, keerasin häälde ja…

      Kui Aare mõne minuti pärast tagasi tuli, polnud ta üllatusel piire. Hiljem kirjeldas ta oma muljeid järgmiselt:

      „Tulen tualetist tagasi ja kuulen, et kuskilt kostab muusikat. Sisenen saali ja näen järgmist pilti: keskel istub diivanil Kest ja mängib dutaari, tema ümber aga lööb tantsu oma paarkümmend tadžikki.“

      See oli tõeline Nureki vete alistajate zikr. Tübeteikades noormehed plaksutasid käsi, keerutasid ja karglesid muusika taktis ning hõikasid omalt poolt midagi Umar Hajjami keeles.

      Kui lagedale ilmus pikajuukseline Aare, keeras see tantsule veelgi vinti juurde. Aare omakorda võttis välja dambra ja zikritantsijad moodustasid ringi. Selle eufoorilise episoodiga lõpetaksingi jutustuse oma esimesest rännakust Kesk-Aasiasse. See oli aga alles algus hilisematele uskumatutele juhtumistele, mis said mulle osaks rännakutel meie planeedi selles regioonis.

      Moskva–Dušanbe

      Uuesti sattusin Tadžikimaale kahe aasta pärast. 1979. aasta suvel sõitsin sinna koos oma sõbratatri Niinaga. Selleks ajaks oli Dušanbe muutunud juba täielikult teatud ringkonna meelispaigaks, kus oli tore käia aega veetmas. Sel korral ei sõitnud ma aga enam lihtsalt niisama, vaid eesmärgiga kombata eksklusiivsete kaupade võimalikku turgu. Näidisena võtsin kaasa suure kotitäie kipsist Stalini bareljeefe. Nende tootmine nõuab omaette peatükki.

      Stalini

Скачать книгу