LITMIR.BIZ

Скачать книгу

aeg-ajalt katkestasime partii spontaanselt, kui seda nõudis nõude vahetamine dastarhanil või siis lihtsalt soov nautida akendest avanevat hunnitut vaadet. See partii kestis arvatavasti oma kaksteist tundi, mille oma äärmiseks rahulduseks võitsin mina, olles kõik vastase käigud ära lõiganud.

      Ülem-Lutšobi kišlakk sarnanes oma kitsaste põiktänavate ja astmeliste üleminekutega väga keskaegse linnaga. Kuid ilmetute savist fassaadide taga, mis eraldasid isiklikku ruumi avalikust, leidus tõelisi paradiisiaedu kõikvõimalike taimede ja koduloomadega ning sealt ei puudunud isegi spetsiaalsed laululinnud. Nende laulu saatel lülitasime ennast õhtul vatitekkide all sufal välja, vaatasime pilaffi süües ja teed juues televiisorit, suitsetasime paberosse ning, keskendudes tähistaeva all ümbritsevate mägede ilule, arendasime filosoofilis-teoloogilisi vestlusi nende olemuse üle.

      Mahalla. Siin tutvusin esimest korda nähtusega, mida Tadžikimaal kutsutakse mahallaks ja mis on oma olemuselt traditsiooniline klannisisene eluviis. Mahalla kujutab endast enamasti tervet ehitiste kompleksi, kus elavad koos mitu ühe suguvõsa põlvkonda. Suures mahallas võib teinekord elada sadu inimesi. Mahalla tekib tihti sel moel, et vanemate maja külge ehitatakse laste majad, nende külge omakorda nende laste majad jne.

      Nii selline suguseltsi elupaik moodustubki. Mõned tadžiki teadlased arvavad, et mahalla sotsiaalne süsteem tekkis juba hilisneoliitikumi ajastul ja see kujutab endast üht inimkonna vanimat kooselu vormi.

      Kõiki kogukonna küsimusi otsustab vanemate nõukogu, kuhu kuuluvad vaid sugukonna vanimad liikmed. Kõik, mida kogukonna liikmetel õnnestub teenida, antakse ühiskassasse, mille üle valitseb mahalla ülemnõukogu. Viimane otsustab, kes millisest perekonnast kuhu õppima või tööle läheb, kes kellega abiellub, leiab selleks vajaminevad vahendid ja loob sidemed. Sel viisil kujutab mahalla endast sotsiaalset kindlustussüsteemi, mis nõuab oma liikmetelt karmi allumist. Nõukogude ajal tundus see igandina, kuid tänapäeval on see tõenäoliselt ainus vorm, mille abil ühiskond saab anarhiale edukalt vastu astuda.

      Me olime dr Halimi külalised kolm päeva ja liikusime siis edasi Dušanbesse. Ülem-Lutšobist Narkomide kišlakini viis meid buss kolmveerand tunniga, samasse Vodonasossnaja jaama, kuhu olime saabunud pärast tagasitulekut Iskanderkuli äärest.

      Sündmused ja mõtisklused

      Hea paik oli Vodonasossnaja. Siin müüdi alati pirukaid ja jäätist. Siit liikusid läbi mägedesse suunduvad turistid ning ligidal asuvatesse kišlakkidesse kohalikud elanikud, linnaintelligents Varzobi järve äärde või puhkama samanimelisse orgu suvilatesse ja pansionaatidesse. Lapsed läksid pioneerilaagritesse. Tadžiki pioneeritüdrukud kaelarättide ja valgete pluusidega nägid välja väga seksikad, kuid ega vene tüdrukudki neile atraktiivsuselt põrmugi alla jäänud.

      Märkasin, et Kesk-Aasias on levinud teatud tüüp vene blondiine, keda võib kohata ka nii Siberis kui Kaug-Idas. Üldiselt on nad kõik kasakate tõust, kuid Kesk-Aasia omad on kõige omapärasemad. Kui kummaline see ka pole, kuid nendel esineb iidne vene näotüüp, mis praegu on juba peaaegu kadunud isegi Kesk-Venemaal, kuid lööb samas välja Euroopa kolonistide helleniseerunud reservaatides Kesk-Aasias. Nende naiste juuksed ja silmad on heledad. Sellel tüübil on olnud kohalikul pruuditurul alati kõrge reiting. Varese naine oli just seda tõugu, sümpaatne, koguni nukulik.

      Tadžiki neidude juures võib aga sageli kohata klassikalist pärsia kaunitari tüüpi – ruugejuukselisi, suurte gasellisilmade ja mustade kokkukasvanud kulmudega iludusi. Kohalikud tütarlapsed armastavad tõmmata kulmud värviga kokku üheks triibuks. Esialgu võib see tunduda isegi kummaline, kuid hiljem avaneb selle naiseliku ilu täiustamise nipi eriline erootika. Nii-öelda nur für Kenner.2

      Inimkonna kaunima poole esindajad värvivad oma peopesi ja jalataldu sageli hennaga, mis annab neile punase värvi. Räägitakse, et see olevat tervisele kasulik, kuid siin järgitakse ka keha rituaalse värvimise iidseid traditsioone, mis sellistes arhailistes ühiskondades on siin-seal veel säilinud. Sama asi on huulte värvimisega. Kuid seda ei tehta mitte huulepulgaga, vaid samuti hennaga. Hennat aga kasvab siinkandis külluslikult. Selleks, et saada peopesad punaseks, tuleb lihtsalt hennapõõsa lehti käte vahel tublisti hõõruda. Selle põõsa nimi on ladina keeles Lawsoniainermis.

      See on sisuliselt samasugune tehnoloogia, mille abil kogutakse kanepi õietolmu. Tõsi, viimasel juhul muutuvad peopesad roheliseks. Ja selliseid peopesi, vastupidi, ei maksa kellelegi näidata – kui te ei taha, et teil mingid ebameeldivused tekiksid. Ma arvan, et varem pole see nii olnud ja aksakallid demonstreerisid üksteisele meelsasti rohelisi kanepijälgi oma tööst rakkus pihkudel.

      Rutšnik. Rutšnik on kanepi õietolm, mida kogutakse sel viisil, et hõõrutakse kanepi õisikut pihkude vahel või ka mingil muul moel. Näiteks võib minna kanepipõllule täiesti alasti ja siis tuleb hõõruda õietolm maha juba kogu kehalt. Hommikuti, kui ilm veel jahe, ei ole see küll kuigi mugav viis. Idamaa rahvastel on kanepitolmu kogumiseks veel üks alternatiivne moodus – põllule lastakse hobune. Kanepitolm jääb ratsu külgedele, kust see siis kammi abil maha harjatakse ja kokku pressitakse.

      Kuid kõige efektiivsem viis tolmu kogumiseks on siiski kombain. Neis paigus, kus kasvavad suured kanepiistandused, kogutakse saaki eriliste kombainide abil, mille heedrile ja teistelegi osadele koguneb väga palju kõige kõrgema kvaliteediga õietolmu. See on juba absoluutselt tarvitamisvalmis produkt, mis ei vaja enam mingit täiendavat töötlemist. Nõukogude Liidus asusid sellised põllud Põhja-Kaukaasias. Neist imekombainidest rääkisid mulle Ordžonikidze poisid, kellega tutvusin teel Burjaatiast Krimmi Vladivostoki–Harkovi rongi tamburis.

      Tollal oli mul just kaasas pressitud kanep, mis oli korjatud Baikali-tagustest pühadest paikadest ja kloostritest. See oli kõige naerutekitavam kanep, mida mul iial on tulnud proovida. Baikali-tagune musta värvi kraam kutsus esile kirjeldamatuid naerukrampe, mida polnud võimalik mitte millegagi vaigistada. Tuli lihtsalt naerda kuni teadvuse kaotuseni, täieliku lämbumiseni või kuni silme ees mustaks läks.

      Ordžonikidze poistel oli kaasas Põhja-Kaukaasia päritolu kraam, otse kombainilt. Nad piidlesid kaua mind ja Dimat, mu tollast reisiseltsilist palverännakul Kesk-Aasia kanepiväljadele. Meie Dimaga suitsetasime Burjaatia päritolu najakki, nemad aga tõmbasid paberosse. Najakk on väike kokkupressitud kanepitolmukuulike, mis pannakse hõõguva sigareti otsa. Kuulike hakkab suitsema ja seda suitsu siis imetakse endale kas kokteilikõrre või tühja paberossikesta abil kopsudesse. Lõpuks küsis üks kaukaaslastest libekeelselt:

      „Vahest annaksite ka meile oma kraami proovida?“

      Andsime. Pärast seda hirnus kõigest südamest naerda juba terve tambur, oma kaheksa inimest, hirmutades sellega nii kaasreisijaid kui ka rongi personali. Tambur oli paksu kanepitossu laeni täis ja see oli ikka väga raju. Sellisel režiimil sõitsime neli päeva kuni Harkovini välja.

      Kõige huvitavam, et juba Krimmis tuli meil kanepitolmu kogumine veel korra ette võtta, kusjuuures vägagi tähelepanuväärsetel asjaoludel.

      Kord küsisin Jaltas turul ühe eide käest, kes müüs mingit maitserohelist:

      „Tädike, kas teil kanepit kah juhtub olema?“

      „Kanepit? Milleks sulle kanep?“

      „Noh, me oleme bioloogiatudengid. Meil on tarvis kanepitaimi, et viia läbi teatud teaduslikke katseid.“

      „Aga kui on, kui palju maksate?“

      „Oleneb, kui palju on.“

      „Aga kui palju tarvis oleks?“

      „Mida rohkem, seda parem. Me peame valmistama spetsiaalset essentsi, seetõttu ongi hästi palju vaja.“

      „Noh, oma viis põõsakest mul peaks olema…“

      Iga taime eest küsis tädike ühe rubla. Poole tunni pärast olimegi juba bussiga tema maja juures, mille aias siis need taimed kasvasidki.

      „Ma ei tea, kust nad siia tekkisid,“ jutustas tädi. „Ma küll tahtsin need nagu umbrohu juba ammu välja kiskuda, kuid tütretütar keelas selle karmilt ära. Talle meeldivad need miskipärast hullupööra.

Скачать книгу