LITMIR.BIZ

Скачать книгу

pole üldse raske ja et ta tassib teinekord koguni gaasiballoone. Edasi liikusime väikeste peatustega, mina suitsetasin nasvaid. Õhtul kella neljaks jõudsime Pašmi-Kuhna kišlakki. Babai liikus edasi, meie aga jäime maha.

      Pašmi-Kuhna on midagi Tadžikistani Machu Picchu taolist, ainult veidi tagasihoidlikum. Kišlakk asetseb jõe kõrgel kivisel kaldal, ehitatud suurtest rahnudest. Elanikke seal sel ajal ei olnud, kõik olid viidud alla orgu puuvilla koristama. Pooleldi lagunenud savihütid uppusid aedade rohelusse, mis olid rajatud mäeterrassidele koos põllumajanduskultuuride istandikega. Kišlakki ümbritsesid igast küljest mäetipud ja kaljud, mille seast kerkis eriti esile liustik, millel oli siinsetele paikadele vägagi iseloomulik nimi – Tathagata (lõiv hellenistlikule budismile?). Jõe vastaskaldal, Pašmi-Kuhna kohal, kõrgus hiiglaslik punane sein kolme titaani kükloopsete profiilidega, mis olid otsekui Pradžapati tööd.

      Pašmi-Kuhna on aedade vöötme piir ja siit algab kõrgmäestik. Öine temperatuur, mis langes minu tundmist mööda nullini, oli selle praktiliseks kinnituseks. Oma baikateki all ei suutnud ma end soojendada, veel vähem uinuda. Valitses hirmus külm, kuid ka lõket üleval hoida polnud viitsimist. Ja vaevalt see oleks aidanudki, kuna lõkkematerjali polnud samuti eriti võtta, pealegi oli pime.

      Vaevu hakkas valgeks minema, kui otsustasime liikuda edasi. Mõne tunni pärast, tõustes astangult astangule, sattusime tõelise kivikõrbe vööndisse. Madalal maa kohal puhus külm tuul ja kostis iseäralikku vilinat, mis meenutas kurguhäälega laulmist või komuzi mängu. Järjekordne tuuleiil ja taas vile. Siis veel ja veel. Oli tunne, justkui lendaksid siin ringi ilma kehata hinged, andes edasi oma šamaanisignaale. Otsustanud kontrollida, kas ma seda vilet endale mitte ette ei kujuta, küsisin Aarelt, kas tema ka midagi kuuleb. Ka tema kuulis, taipamata samuti, kust see vile tuleb.

      Samal hetkel hakkas minu kotis olev dutaar iseenesest mängima. Pöörasin end paanikas ringi ja silmitsesin nõutult kotist paistva pilli kaela. Väljasõidu eel olin sidunud selle külge ühe riideriba mantraga OM MANI PADME HUM ja siis veel teisegi riba ühe salajase mantra ning bodhisattva ja tantristliku jumaluse nimega.

      Lõpuks jõudis mulle kohale, et just see riba lööb tuules lipendades vastu pilli keeli, luues nii mängu efekti. See oli otsekui tuule muusika, kuid tegelikult maagilise maailma stiihiline performance. Pärast aga hakkas jälle kostma komuzi vilet. Seda, nagu selgus, tegid dutaari keeled, mille nende vahel hulkuv kõva mägituul helisema pani.

      Sellise muusika saatel liikusime mitu tundi pilvede poole viival tühermaal, kuni viimaks nägime enda ees türkiissiniseid kaljusid. Mitu püramiidikujulist mäetippu, mis olid otsekui Egiptuse miraaž Sogdiana taevas, kõrgusid igaveste kolossidena kaljutükkidest üle külvatud teeraja kohal. Taeva tühjuses sätendas päikese käes hõbedaselt Baktria Cheopside türkiissiniste tippude jäine pantser, üle puistatud kristallvalge lumega. Teerada kulges ühest püramiidist mööda, piki aina avanevat põhjatust.

      Ootamatult leidsime end mäeharjalt, kust avanes lõunavaade kogu Širkendi orgu ja põhjavaade maalilisele tsirkusorule. Panoraam oli nagu Himaalajas. Me olime otsekui tõusnud Hindustani õitsvatest orgudest mäeahelikule, mille tagant algab Tiibeti kiltmaa. Tsirkusorg kujutas endast midagi Marsi kraatri sarnast, punasest graniidist suhteliselt lauge sein oli nagu iselaadne „areen“, mida piirasid roosad kaljuseinad. Sellel „areenil“, umbes kilomeetri kaugusel, märkasime lambakarja. Sel moel koitis meile ka võimalus ööbida koos karjustega lõkke ääres, lambanahkade ja kurpatšide all. Hakkasime laskuma mäeharjalt Marsi kraatrisse.

      Tathagata tsirkusorus. Meil vedas. Karjuste laager polnud lihtsalt lageda taeva all, nad ei olnud ka telgis, vaid neil oli lammastel oma varjualune. See oli ümmargune kividest laotud rajatis, kaetud lattidele asetatud kaamelivillast burkadega, millele kivid raskuseks peale asetatud. Aare oli liiga palju päikest saanud ja nüüd hakkas tal selle tõttu paha. Andsin talle natuke tšernuhhat (unimagun – tlk), karjused kallasid teed. Selgus, et neil oli baas samas kohas, kustkaudu nad oma karju üle mäekuru lõunasse Iskanderkuli-tagustele mägikarjamaadele ajavad. Aare jäi magama. Mina võtsin tema kotist raamatu. See oli „Dhammapada“.

      „Dhammapada“ tekst kujutab endast neljastroofilisi lauseid erinevatel teemadel, mida omistatakse Šakjamunile. „Dhammapada“ (paali keeles „Seadmuse jada“) on väga romantiline teos, kuigi vahel tundub mõnevõrra karmina. „Dhammapada“ on ka väga stiilne tekst, selle vastuvõtmiseks nõutakse omapärast vaimset distsipliini: rahu, eemalehoidumist, kooskõla ümbritsevaga ja valmisolekut jääda enda juurde. Luuletused dhammast (sanskriti keeles dharma) on pealegi täis müstilist allegooriat, mis aitavad viia intuitsioonil selleni, mida budistlikus tantras nimetatakse pradžnjaparamitaks, ületavaks mõistmiseks, nirvaana piirideta tarkuseks.

      Päike läks pikkamööda looja. Ronisin varjualusest välja, kavatsedes natuke jalutada ja päikseloojangut nautida. Läinud karjast paarsada meetrit eemale, istusin soojale graniidile ja sulgesin silmad. „Om, namo Buddhaja, namo dharmaja, namo Šanghaja! Om-ma-ni-pad-me-hum!“

      Valitses täielik vaikus, värske mägiõhk täitis vere uimastava hapnikuga, läände vajuva päikese kiired aga kinkisid horisondile hüvastijätusoojust. Mulle meenus budistliku paradiisi Amitabha makett, mida olin näinud Ivolgini datsanis, erilise templi teisel korrusel. Klaasist akvaariumis, keset kompvekke, münte ja suhkrutükke, ümbritsesid kuldsed siidist riietes bodhisattvad imeliste viljadega ehitud bodhipuud.

      Süüvisin sellesse transmentaalsesse ruumi, kujutades ette, et Buddha Amitabha istub minu vastas. Tema valgustatud kiired tungisid meeldiva soojusena mu kehasse, muundades mu individualiseerunud refleksid tühjuse dharmaks. Ühel hetkel muutus see kiirgus lausa füüsiliselt tajutavaks. Avasin silmad.

      Minu vastas kõrgus tsirkusoru punasel marmorseinal lootosasendis hiigelsuur tume askeet. Tema pea ümber võis näha helendavat nimbust. See on ju Buddha ise, käis mul peast läbi rõõmus mõte. Buddhat ümbritses terve hulk teisigi figuure, kes istusid samuti lootosasendis, kuid ilma sinava nimbuseta. Tegelikult oli kogu tsirkusoru sein kaetud erineva suurusega mediteerijate kujutistega.

      Kogu see pannoo tervikuna meenutas mingi India templi hiigelsuurt fassaadi, üleni täidetud kosmogoonse panteoni asukatega. Inimene, praegusel juhul mina, osutus olevaks selle hierarhilise redeli kõige alumisel astmel, taevase püramiidi jalamil. Kuid see on valgustamata inimene. Buddha aga oli valgustatud, virgunud, asudes nii kõige ülemisel astmel, ja ainult tema nimbus tegi võimalikuks selle püramiidi tervikliku kaemuse.

      „Om!“ ütlesin, asetades peopesad rinnal kokku ja kummardudes aupaklikult hiilgava nimbusega musta kuju ees. Võtnud joogamudra poosi, tardusin suletud silmi ning sukeldusin sisemisse tühjusse. Pärast tühjenesid ülejäänud madhjamaka viisteist tühjust: väline ja sisemine tühjus, tühjuse tühjus, suur tühjus, absoluutne tühjus, põhjuslik tühjus, põhjuseta tühjus, piiride ületamise tühjus, alguse ja lõputa tühjus, eemale heitmata tühjus, algtühjus, kõikide dharmade tühjus, isikliku olemise tühjus, objektiivsuseta tühjus ja reaalsusest ilmajäetud tühjus.

      Kui lisada siia veel tühjuse neli olekut – reaalne tühjus, mittereaalne tühjus, tühjus, mis omab isiklikku reaalsust, ja võõra reaalsuse tühjus –, tuleb kokku tühjuse kakskümmend liiki. Peale selle, nagu on öeldud „Tarkuse allikas“, kui koostada tühjuse klassifikatsiooni vaid sõnalise kirjelduse järgi, tekib veel kaks olekut: tühjus, mis välistab nähtuse loomise, ja tühjus, mis välistab võimaluse jagada tegelikkust osadeks.

      Need „22 helendavat tühjust“ mängisid erilist rolli eeterlike rännakute maagilises praktikas, mida me Lennoniga mõnikord vabal ajal ette võtsime. Kõikide tühjuse olekute mahavõtmine jätab ajukoore kaitsetuks, mille tagajärjel hakkab paranoidaalne intuitsioon vahetult reageerima teispoolsuse tarkuse kosmilisele kiirgusele. Sellise seisundi tavaliseks tagajärjeks on teadvuse kaotus.

      Kuid peatuma võib jääda ka bardo vaheseisundis, mis võimaldab luua kõiksuse laboratooriumi maagilist kulissidetagust ja jõuda soovi korral seal oleva operatiivinstrumentaariumini. Kõrgmäestiku tingimustes, inimasustusest isoleeritud mastaapse ruumi tingimustes viib ajukoore kaitseta jäämine otsejoones vahetu kontaktini noosfääri filtritaguse puhta taevase keskkonnaga. Sellises seisundis tajub inimene ümbrust vahetult, telepaatiliselt.

Скачать книгу