LITMIR.BIZ

Скачать книгу

oli üks Ediku kunagine sõjaväekaaslane Turkmeeniast.

      Klim. Klim töötas kusagil Karakumi kõrbes naftapuurtornis. Tööpäev algas seal põhjaliku kollektiivse suitsetamisega, pärast aga toimus hirmsas palavuses hullumeelne rügamine. Ja nii kogu päeva: suitsetamine – rügamine – suitsetamine – rügamine… Selle tagajärjel muutus Klimil pilves olemine igapäevaseks normaalseks olekuks, ilma suitsetamata olek aga erandiks. Ka Klimil oli ema ja naine väikese lapsega, kes samuti temaga pidevalt kaifimise pärast sõitlesid.

      Klimi ja Varese olukorra vahel oli vaid see erinevus, et naine ja ema pidasid pilves Klimi normaalseks, kuid harvadel päevadel, mil too polnud suitsetanud, muutus ta nägu sedavõrd iseäralikuks, et teda peeti kaifi all olevaks ja korraldati järjekordne skandaal. Vaat sellised ametist tulenevad riskid olid naftapuurijatel!

      Käia mööda Dušanbe linna avalikult kaifis peaga oli siiski ohtlik. Kui liiga avalikult jaurata, võivad mendid peale lennata ja käskida sülitada. See on justkui isemoodi test, kas oled kanepit pruukinud või ei ole. Kõva laksu all on suu absoluutselt kuiv ja sülge lihtsalt pole. Kui sülitada ei saa, järelikult oled kaifis. Siis aga hakataksegi sind juba korralikumalt töötlema. Esiteks otsitakse läbi ja vaadatakse, mis sul kaasas on. Kui tahavad, võivad sulle ka ise midagi taskusse sokutada. Pärast ju ei tõesta enam midagi. Ja nii edasi. Mina isiklikult, et mitte riskida, kasutasin peegelklaasidega päikeseprille, mis ebaadekvaatset füsiognoomiat ja eriti silmi suhteliselt edukalt varjasid. Kõva laksu all oleva inimese silmadest tõuseb justkui suitsu. Tegelikkuses loob sellise mulje keemilise protsessi tulemusena vallanduv psüühiline kiirgus.

      Paljud Dušanbe mendid kannavad samuti tumedaid prille. Ja üleüldse kõikjal Kesk-Aasias kantakse. Päris kindel, et suur osa neist on ise pidevalt kõva laksu all.

      Ühesõnaga, päeva esimese poole tolgendasin mööda linna, käisin turgudel, uudistasin lugematuid putkasid, kus müüdi traditsioonilisi rahvatarbekaupu, nagu tübeteikasid, tšapane, kazane (suur pott pilafi valmistamiseks – tlk) ja spetsiaalseid puidust käsitööna valmistatud kamme. Asjatundmatu turisti jaoks oli väga põnev üks kummaline puust asjandus, mis meenutas kangesti piipu. Kui turist selle endale prooviks otsapidi suhu torkab, on kohalikud reeglina naerust kõveras.

      Point on selles, et turist peab piibuks asjandust, mida kasutatakse väikelastel spetsiaalse siibrina. See seotakse last mähkides talle püksi. Hälli põhjas on avaus, selle all aga on pott. Suitsetada sellist „piipu“ on sama, mis pesta maitserohelist kempsupotis.

      Samas oli aedviljade, puuviljade ja vürtside valik idamaa turul lausa uskumatult lai. Eriti hakkas see silma stagnaaja kõrgpunktis, kui arbuuse ja kõrvitsaid mujal minu armsal kodumaal oli saada vaid kahel nädalal aastas.

      Maarifat. Lõunat söömas käisin Dušanbe Rohelisel turul. Tellisin tšaihanaas pilaffi, teed ja lepjoška. Pärast võtsin platsi suurel vaipade ja kirjude vatitekkidega kaetud sufal. Aeg-ajalt võis selles tšaihanaas näha mõne dervišoraakli esinemist. See on ühemeheteater, pärit iidsest pärsia avalikust teatrist, mis moodustab lahutamatu osa muistsest kultuuritraditsioonist mäletamatutest aegadest saati. Pärast iraani ühiskonna islamiseerumist muutus tänavateater osaks erilisest sufistlikust praktikast – maarifatist, mis tõlkes tähendab poeedi teed.

      Poeet-maarif on Idamaal enam kui lihtsalt luuletaja. Maarif on eelkõige prohvet. Ja samas on ta prohvetina ka poeet. Aga poeet – see tähendab olla kunstnik, loov vaim. Maarifi seisus pärineb ühest islami neljast suurest imaamist, kelle üleloomulik hüpostaas elab maailmas kui nn varjatud imaam.

      Varjatud imaami otsing moodustab maarifi müstilise praktika aluse, mille on ajalooliselt rajanud sellised suurkujud nagu Umar Hajjam, Hafiz, Nosir Hisrav, Džami, Šamsi Tabrizi, Rumi, al-Halladž ja paljud teised. Nõukogude ajal võttis tänavajutlustajate vennaskond arvesse kuulajate vajadust käsitleda igapäevaseid probleeme. Maarifide etendustes puudutati küllalt tihti kohalikele elanikele tähtsaid teemasid, nende pretensioone võimude aadressil ning mängiti läbi elulisi situatsioone.

      Rohelise turu derviš alustas oma esinemist tavaliselt kõva häälega kuulutades ning kutsudes inimesi kuulama järjekordset lugu. See võis olla saadetud rubobimängu või trummitagumisega. Jutustaja esines otse rahva ees, demonstreerides originaalset pantomiimi ja imiteeris erinevaid helisid – loomade hääli, veduri huikamist ja loodusnähtusi. Pealtvaatajad olid kohati naerust kõveras ning kommenteerisid toimuvat elavalt. Pärast korjas esineja annetused kokku ja kadus kuni järgmise korrani. Hiljem oli mul võimalus selliseid esinemisi turgudel ja tšaihanaades korduvalt näha paljudes Kesk-Aasia paikades. See on kõige ehtsam rahvakunst ja meelelahutus, millest lääne „mülkainimesed“ tuhkagi aru ei saa.

      Mülkainimeste jaoks on arusaamatud ka veel igapäevasemad idamaised meelelahutuse viisid. Näiteks kohalike muusikakollektiivide galakontserdid. Need on teatud mõttes hoopis kõvemad kui Woodstock. Kujutage endale ette staadioni, täis tuhandeid inimesi, kes kõik esinejatele kaasa laulavad ja tantsivad. Pärsia muinasjutud ja pamiiri muistendid saavad tadžiki rahvuslikel lavadel kõikvõimalike kohalike pillide saatel taas tõeks. Siin on rubobid, torid, dutaarid, setorid, kuraid, tablakid ja doirad, ühesõnaga, esindatud on kogu idamaise kultuuriareaali muusikariistade park.

      Tadžiki muusikainstrumendid on üldse väga põnevad. Dušanbes viibimise esimestel päevadel ostsin Roheliselt turult kõigepealt dutaari, see on kahe keelega pill, umbes nagu dombra, mis oli inkrusteeritud rahvusliku ornamendiga. Pärast ostsin veel tsambra, mis on samuti kahe keelega instrument, kuid väikese viiuli suurune.

      Lõppkokkuvõttes tõin hiljemgi Kesk-Aasiast kaasa erinevaid pille ja nii tekkis neist mulle päris kena kollektsioon. Kui said kokku inimesed, kes nendel asjandustel ka mängida oskasid, läks lahti tõeline zikr (dünaamiline meditatsioon sufismis; seisneb jumala nime kordamises pillimängu ja tantsu saatel – toim), mis kestis mõnikord kuni teadvuse kaotuseni.

      Mul oli märkmikusse üles kirjutatud paari kohalikku kultuurieliiti kuuluva inimese aadress, mille tuntud eesti orientalist Haljand (Udam – tlk), kes omas Kesk-Aasia intelligentsi hulgas häid sidemeid, oli mulle kaasa andnud.

      Ma ei jätnud kasutamata võimalust tutvuda sellest nimekirjast mitme inimesega, kes mind siis tegid lõpuks omakorda tuttavaks Mamadail Halikoviga. Halikov oli unikaalne meister, spetsialist iidsete muusikariistade alal, ning ta valmistas neid vanades käsikirjades toodud andmete põhjal ka ise. Kokkuvõttes, ma kujutan ette, oli ta valmistanud vähemalt sadakond erinevat pilli.

      Mõnikord ülikoolist koju tulles astus Vares ka minu poole kuuri sisse, et tuua teed ja süüa. Võtsime einet, seejärel tegime paberossi ja mängisime nardi. Nardimäng on üks inimkonna kõige vanemaid lauamänge. Seda tunti juba vanas Sumeris. Esimest korda nägingi nardimängu siinsamas Az-Zohi juures, kellega mängisime lõputuid partiisid. Siis tulid uued inimesed, samuti koos paberossidega, ja istusid ka mängulauda. Peagi õppisin heitma kivikesi juba peaaegu samasuguse idamaise miimika ja liigutusega kui kohalik rahvas ning asjakohaselt hüüatama: „Šaši-pantš! Du-se! Jak-tšor!“

      Sagedasti astus minu poole sisse ka Jurtšik, kel oli alati kaasas kõige kvaliteetsem ja kangem kanep. Seetõttu läkski mõne mu tuttava seas käibele väljend „Jurtšiku kraam“, mis oli eriliselt kange kanepi sünonüüm. Jurtšik elas koos emaga, kes oli inglise keele õpetaja, minu „peakorterist“ viie minuti tee kaugusel. Jurtšik oli oma loomu poolest romantiline avantürist.

      Kanepikaifise peaga armastas ta unistada, kuidas oleks, kui mingi erilise tulevikutehnika ja isesuguse trossi abil võtta Kuu konksu otsa ja vedada see ülivõimsate rakettidega Maale lähemale, et lõpuks oleks see taevas nagu mõni suur reklaamiõhupall. Jurtšik oli üks neid inimesi, kes põles salajasest soovist liigutada paigast maakera telg. Ja siis oli ta veel inimene, keda kutsutakse „šanomaagiks“.

      Sõna „šanomaag“ tuleneb kahest sõnast – „šana“ (kanep) ja „maag“ (võlur). Šanomaagid on inimesed, kes, teades kannabise maagilisi omadusi, oskavad neid praktikas kasutada, näiteks hüpnoosiseanssidel.

      Ühesõnaga, ma sulandusin peagi Dušanbe elurütmi täiskavaga ja mõne aja pärast tekkis isegi probleem, kuidas sellest välja tulla, et liikuda edasi kuhugi

Скачать книгу