LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kabiini ukse laubaga lahti, tuigerdasin nõtkuvail jalgel kuidagi teiste juurde.

      „Vovtšik, mis sinuga on?“ küsis Vares. „Me juba mõtlesime, et oled koos veega potist alla läinud. Meie siin, näe, oleme juba teise kasjakiga lõpukorral…“

      Mina ei suutnud mitte üksnes suitsetada, vaid isegi istuda. Varisenud oimetult sufale, pomisesin suurivaevu, et mina ei suuda kuhugi minna ja jään siia seniks, kuni taas adekvaatseks saan. Vares, Jurtšik ja Kolja läksidki linna peale, mina aga jäin, käed laiali, lebama ja puurima pilguga taevast, kus ujusid kõrged pilved otsekui materialiseerunud mõtted. Aegamisi hakkas taevalaotus täituma helidega, tekitades assotsiatsiooni mingi kohutava taevase elevandi möirgamisest.

      Pasunahääl aina tugevnes. Juba üürgasid tuhanded taevased elevandid oma infrahelihüüdu, mis läbistas kõiksuse iga millimeetrit, keha iga rakku, sulades kokku põhjatu eeterliku ookeaniga. Pärast elevantide esimest rünnakut järgnes teine, seejärel veel üks. Ja mõne aja pärast veel üks. See oli otsekui mingi „Hannibal ante portas!“ (Hannibal on värava ees! – tlk). Hiljem, olles pisut toibunud, sain aru, et olin taevaste elevantide hääleks pidanud lennukimootorite müra – lennukid startisid ja maandusid sealsamas ligidal oleval lennuväljal.

      Mõne tunni pärast, kui hakkas juba pimedaks minema, ilmusid Vares ja Kolja tagasi. Mina lebasin edasi samas poosis, millesse nad mind olid jätnud, kuid mu aju töötas juba üsna adekvaatselt. Et letargiast korralikult välja tulla, soovitati mul end pisut liigutada. Profülaktilise jalutuskäiguna pandi ette minna kellegi Džurabeki poole, kes pidi elama üsna lähedal. Astusime tänavale. Kõndides toibusin juba täielikult.

      Džurabeki maja kohal hõljus samasugune suits nagu sudu tipptunnil Londoni kohal. Elu astus taas oma õigustesse.

      Pärast Džurabeki külastamist läksime väikese kambaga linna peale jalutama. Õhtune Dušanbe meenutas kuurorti, täis tihedaid alleesid ja nostalgilisi stalinistlikke Sotši tüüpi maju. Tänavad olid rahvast tulvil. Kõikjalt kostis muusikat, tšaihanaades istusid inimesed, lauakestelt müüdi jäätist ja kõikvõimalikke maiustusi, mööda valgustatud bulvareid jalutasid paarikesed, sõiduteel aga liikusid lõputu vooluna trollid, taksod, marsruuttaksod ja lihtsalt linnarahva sõidukid.

      See oli sooja lõunamaa linna kaif, täis puuvilju, kauneid tütarlapsi ja idamaiseid maiustusi, ümbritsetud maalilistest mäeahelikest, läbipaistva veega järvedest ja tervistavatest mineraalveeallikatest. Liikusime väikese seltskonnaga mööda laia valgustatud tänavat. Meile tuli vastu pidutujus rahvahulk. Paljud tüdrukud kandsid siidist pükse ja rahvariidemustrilisi kleite, noormehed olid aga tübeteikade ja valgete särkidega.

      „Vovtšik,“ lausus Vares, „vaata enda ümber. Enamik inimesi, keda sa siin näed, on ju end pilve suitsetanud.“

      „Narkomide kišlaki“ argipäev

      Narkomide kišlakiks kutsuti Dušanbed nõukogude ajastu koidikul. Ma arvan, et see nimi on Tadžiki pealinnale kõigiti kohane tänini ja isegi veel rohkem kui kahekümnendatel aastatel. Siin osutus kõik peaaegu sõna-sõnalt just selliseks, nagu Punapea oli kirjeldanud.

      Hommikul äratas mind Vares, ta tõi teed, lepjoškasid ja puuvilju. Pärast seda keeras ta kahekordse pikkusega kasjaki, suitsetasime selle koos ära ja läksime linna – Vares ülikooli, mina aga tutvuma Tadžiki pealinna vaatamisväärsustega.

      Dušanbes meeldis mulle tegelikult kõik – inimesed, majad, tänavad, tšaihanaad ja kohalik köök, tadžiki muusika, rahvuslikud riided ja isegi „kuiv konjak“ nasvai, mis on lubja ja tubaka segu ning millele on lisatud veel mingeid erilisi aineid. Nasvaid pannakse keele alla ning see tekitab paariks minutiks kerge peapöörituse. „Justkui viskaks pitsi konjakit,“ ütlevad tadžikid, selgitades, miks nasvaid just „kuivaks konjakiks“ kutsutakse.

      Kuiv konjak. Nasvai, lühendatult ka „nass“, on peeneteraline roheline pulber. Sõltuvalt niiskusastmest on segu teraline või pulbriline. Nasvaid pruugitakse järgmiselt. Kõigepealt puistatakse vajalik doos peopesale, tehakse suu lahti, tõstetakse keel üles, raputatakse nasvai keele alla ja pannakse suu kinni. Nasvai toimib keelealuse peentele kapillaaridele ja närvilõpmetele. Kaifilaine kestab kuni viis minutit, sõltuvalt nasvai kvantiteedist ja kvaliteedist. Tugeva annuse korral võib peapööritus inimese isegi jalust maha lüüa. Ja hoidku taevas selle eest, et kas või pisutki head kraami koos süljega alla neelate – siis oksendate, nii et küll saab. Eriti ohtlik on imeline pulber aga siis, kui seda tarvitada joomase peaga. Siis on tunne nagu juhitavuse kaotanud helikopteris.

      Nasvaid ei mäluta ega imeta, vaid „suitsetatakse“. Nasvaid „suitsetada“ tähendabki panna see keele alla ja mõne aja pärast välja sülitada. Nii et kui mõni tadžikk paneb teile ette „suitsu teha“, ei tasu hakata kohe välgumihklit otsima. Õppida nasvaid korralikult „suitsetama“ pole sugugi lihtne, kuid hea tahtmise korral võimalik. Peamine, alustada tuleb väikestest doosidest ja „suitsetada“ väga ettevaatlikult, hoidudes neelatamast. Mina õppisin „suitsetamise“ enam-vähem selgeks juba paari päevaga, ehkki päris kindlana selles asjas tundsin end alles palju hiljem. Tõeline oskus nasvaid „suitsetada“ tähendab seda, et inimene oskab, nasvai suus, ka rääkida ja seejuures hoiduda sülge alla neelamast. (Kohe, kui nasvaid keele alla panna, vallandub tugev süljevool. – tlk) Kui aga oma oskustes juba päris kindel olete, võite nasvaid „suitsetada“ ka joomase peaga, kuid seda kuritarvitada ei soovita ma küll kellelgi. Kord nägin oma silmaga, kuidas aastatepikkuse kogemusega joogi, kes oli kuraasikalt kummutanud pokaali šampust ja sellele kohe nasvaid peale „suitsetanud“, kukkus kahe minuti pärast teadvusetult maha.

      Kõige kahetsusväärsem oli seejuures aga asjaolu, et joogi plaanis minna pulma ja seal kogu öö lõbutseda, kuid teel pulmamajja astus korraks sisse sõbra poole, et neilegi šampust valada. Jätnud takso koos tütarlastega treppi ootama, jooksis pudeliga üles. Ta jõi sõpradega kokku ja kavatses juba alla tagasi joosta, kui äkki köitis tema tähelepanu kellegi nasvaitoos. (Et nasvai „vägi“ paremini säiliks, hoitakse seda tavaliselt mõnes tihedalt suletud toosis või pudelis. Traditsioonilisel, autentsel viisil nasvai hoidmiseks on väikesed kuivatatud ja lakiga kaetud kõrvitspudelid, mahutavusega umbes 100 grammi. – tlk)

      „Noh, anna ma proovin ka,“ pilgutas joogi silma. Tegelikult oli see tema esimene kokkupuude nasvaiga. Ta võttis paar näputäit pulbrit, viskas selle keele alla ja, viibanud hüvastijätuks käega, kiirustas uksest välja trepikotta. Kuid, olles laskunud paar astet allapoole, peatus, raputas pead, pööras ringi ning tuikus seinast kinni hoides korterisse tagasi.

      „Mul hakkas miskipärast pea ringi käima, andke vett,“ ütles joogi vaevatud häälega. Tal hakkas üha halvem ning peagi läks ka süda pahaks. Tagatipuks sõitis takso koos tüdrukutega pulma ilma joogita, kes tuli kuni järgmise päeva hommikuni voodisse panna.

      Ja veel üks peaaegu samasugune juhtum. Kord sattusin väikese seltskonnaga loomasaaturi rollis Taškenti – tõime rongiga Eestist Usbeki mullikate juurde pulle. Seltskond oli juhuslik, Aasia olustikust ei teadnud keegi midagi.

      Kord ühel õhtusel koosistumisel (elasime loomabaasis väikeses majakeses maalilisel nõlvakul, kuhu vastuvõttev pool meid oli elama pannud) küsis üks daamike meie seast, mis asi see selline on, mida mina endale keele alla panin. Tema toonis aimus kahtlust, et vahest naudin teiste eest salaja üksipäini mingeid tundmatuid aasia kaife. Muidugi selgitasin siis talle, millega tegemist, ja tema tahtis ka kohe nasvaid proovida. Lõppkokkuvõttes öökis ta kogu öö nii hirmsasti, et kaaslased tahtsid talle juba kiirabi kutsuda. Alles vastu hommikut andsid vaevused tagasi ja pärast seda hakkas ta mind vaatama läbi mingi müstilise õuduseprisma.

      Kuid algajatele on nasvai ohtlik isegi ilma alkoholita. Sellise näite võib tuua Rodrigueze kogemusest. Pean ütlema, et Rodriguez, endine kaugsõidumeremees, kes oli ülimalt vaimustunud Hispaaniast ja oli laevalt salakaubaveo pärast kaldale kupatatud, oli oma parimatel aastatel kaifiasjades ikka nii kõvasti karastatud, et teda võis jalust maha võtta vahest ainult kahekordne annus heroiini. Ta armastas kogu elu teravaid elamusi, neid ümbruskonnast sageli ise esile kutsudes.

      Sattunud esmakordselt Kesk-Aasiasse, hakkas Rodriguez

Скачать книгу