Püha kaljukitse radadel. Nõukogude hipide rännakud Kesk-Aasias - Vladimir Wiedemann

Скачать книгу

ütles, et tal on minuga natuke maad siiski üks tee.

      Liikusime koiduaegses udus seafarmi poole. Ma kuulatasin iga häält, kartes koerte rünnakut. Lõpuks, kui ohtlik tsoon õnnelikult selja taga, mille läbimiseks kulus ligi tund, jõudsime paika, mida tähistas suur kivi.

      „Näed?“ Noorem vend osutas sõrmega heledaks muutuva taeva foonil kõrguvale kurgaanile. „See on Adžina-Tepe, edasi aga seafarm ja bussipeatus.“

      Ta ütles, et peab ise nüüd siit vasakule ära keerama, ja lahustus hetkega tühjusse. Mina suundusin kurgaani poole ja jõudsin selleni oma suureks imestuseks hoopis teisest suunast, kui olin oletanud. Bussipeatuse taga paistsid seafarmi hooned. Siin liikus juba ka inimesi. Sakslasest öövaht kutsus mind endaga teed jooma ja lõingi siis temaga koos kuni esimese transpordi saabumiseni aega surnuks. Ära sõites heitsin veel viimase pilgu Adžina-Tepe džinnide kurgaanile.

      Seda lugu meenutades kahetsesin tükk aega, et ei jäänud toona siiski terveks ööks kurgaanile, et džinne välja kutsuda. Alles aastaid hiljem sai aga mulle selgeks, et need kolm ülemust koos oma kaaskonnaga olidki tegelikult need džinnid.

      Fani mäed

      Sõitsin Dušanbesse tagasi, kuid ei kujutanud endale hästi ette, mida edasi teha. Edik ja Rodriguez, kellega koos olin kavatsenud mägedesse minna, polnud mind ära oodanud ja suunduda üksinda sellisele rännakule, pealegi esimest korda, oleks olnud selge hullumeelsus. Nii jõlkusingi mööda turge ja tšaihanaasid, teadmata, mida edasi teha. Aeg-ajalt käisin peapostkontoris kirjade järel, mida mulle saatsid nõudmiseni inimesed „Suurelt maalt“.

      Kord tuli mulle järjekordne ümbrik Tallinnast, milles oli kiri Lennonilt ja pakike kanepit kasjaki tarbeks. Enne mu ärasõitu Aasiasse oli Lennon lubanud mulle kanepit tuua, kuid polnud seda teinud. Nüüd saatiski ta selle tagantjärele. Mis siis ikka, väga kena temast. Tänapäeval on selline teguviis haruldane. Jah, mõtlesin, kui sa, sõber, teaksid, millist käredat kraami ma siin olen saanud suitsetada. Läksin heas tujus väljapääsu poole ja silmasin äkitselt mööda treppi üles astuvat Tallinna tuttavat Aaret, kelle hüüdnimi oli Plohhoi (Halb), presendist seljakott seljas.

      Aare. Aarel olid pikad heledad juuksed ja vihane tume habe. Tema helesinistes silmadest aimus Adi-buddha häirimatust, alaline naeratus andis aga tunnistust tema valgustatud hingest. Aare oli äärmuslik šunjavaada pooldaja, see meid temaga ühendas. Kohtusime siin täiesti juhuslikult. Ka tema oli siin esmakordselt, saabunud sellesse Euraasia piirkonda täiesti spontaanselt, ja temagi kavatses minna mägedesse. Dušanbes peatus ta Vova Safarovi juures, kes, nagu selgus, elas samas majas lennujaama ligidal kus Jurtšik. Vovtšiku vend Aleksei oli kunagi õppinud koos Punapeaga VGIKis.

      Aaret ahvatles Kesk-Aasiasse sõitma arvatavasti ka Punapea. Möödunud aastal oli Aare koos oma toonase sõbratari Olja ja Punapeaga käinud Sajaani-Altais otsimas šamanistlikke pärimusi ja seeni. Ületanud Tuva ja Burjaatia vahelise mäeaheliku, olid nad leidnud terve rea pühapaiku, mille kõikvõimalikust pühast kraamist halastamatult tühjaks korjasid. Sattunud esimest korda Aare koju, olin ma rabatud tankade ja pühade kirjade tohutust hulgast, millega toa seinad olid kaetud otsekui tapeediga. Nurgas kõlari peal seisis pronksist Buddha, mille ees põles mitu küünalt, ning seal oli ka muid originaalseid burjaadi-mongoli jubinaid. Aare pani mängima tiibeti munkade laulu. Nii kuulsingi esimest korda tiibeti muusikat ja mäletan tänaseni kõiki selle käike, mille olid salvestanud prantsuse aktivistid kuskil Himaalaja kloostrites. Hiljem viis Aare Buddha ja tankad Rami juurde tallu, kuhu need jäid selle ajani, kuni mentor Ameerikasse sõitis. Ram puhastas reliikviad negatiivsest väljast ning andis neile tagasi nende esialgse null-kiirguse.

      (Mihkel Tamm, Sri Rama Michael Tamm ehk Ram (9. veebruar 1911, Elistvere – 22. november 2002, Boston) oli eesti päritolu müstik, advaita-vedaantat ja muid müstilisi õpetusi käsitlevate raamatute autor. Tamm lõpetas gümnaasiumi Tartus ning läks 1940. aastal laevakütjana Rootsi. Mitmes riigis viibimise järel läks ta Saksamaale, kus astus Berliini tehnikaülikooli tuumafüüsikat õppima. Saksamaal käis Tamm läbi teosoofide, orientalistide ja astroloogidega. 1948. aastal olevat seal toimunud tema „usuline ümbersünd“.

      1956. aastal plaanis Tamm rännata jalgsi Eestist läbi Nõukogude Liidu Indiasse, kuid Eestis võeti talt ära pagulase pass. Ta ei saanud luba elada Tallinnas ning elas Tartus ja teistes väiksemates asulates. Haljand Udami sõnade järgi olevat Tamm Eestis pidanud omalaadset „metsaülikooli“ ja KGB kahtlustas teda budistliku salaorganisatsiooni rajamises. 1981. aastal anti Tammele lõpuks luba rännata välja Pühale Maale.

      Tammele avaldasid mõjutusi saksa laama Anangarika Govinda, Ramakrishna Parahamsa Euroopa misjoni juht ning üks tolle 12 apostlist Gayatri Devi, advaita õpetlane T.M.P. Mahadevana, jaapani teadlane Hiroshi Motoyama ja eesti teoloog Uku Masing. Ta lõi oma müstilise filosoofia süsteemi, mida nimetas nullhüpotees-teooriaks. – tlk)

      Oma püha kraami sai Aare tagasi juba puhastatult. Sellele vaatamata räägiti algusest peale võimalikest tagajärgedest, mida toob endaga kaasa reliikviate omavoliline äraviimine nende esialgsest asupaigast. Ning hiljem osutati reale õnnetustele, mis Aarele elus osaks said, otsekui oleksid need seotud selle looga. Sama loogika järgi oleks õnnetused pidanud tabama ka Oljat ja Punapead. Kuigi, muidugi, mitte üksnes loogika…

      Ühesõnaga, otsustasime koos Aarega suunduda juba lähipäevil Dušanbest põhja Fani mägedesse, kus asub legendaarne Iskanderkuli järv.

      Iskanderkul tähendab tadžiki keeles Aleksandri järve. Kohaliku legendi järgi olla Makedoonia Aleksander jäänud kunagi oma Aasia sõjakäigul selle järve kaldale laagrisse ja tema kuulus hobune Bukephalas olevat sellesse koguni uppunud. Mõnikord, nii nagu kinnitavad siinsete paikade elanikud, võib öösiti näha, kuidas Iskanderkuli tumedate vete kohal kappab valge hobuse siluett, mis on otsekui vetesügavusest üles tõusnud.

      Ašvamedha. Nähtavasti on sel legendil siiski märksa vanem background, tõenäolisemalt hoopis astraalne müüt, mis on seotud kuninga ja hobuse sümbolitega. See võib siiski viidata ka paigale, kus kunagi on toimetatud ašvamedhat. Ašvamedha on muistne hobuse ohverdamise rituaal, mida praktiseerisid indoiraani valitsejad. Ašvamedha olemus on järgmine. Preestrid valisid välja erilise valge hobuse, kes vastas ohvritoomise tingimustele (ilma vigastuste ja laikudeta jne). Pärast seda lasti hobune lahti nii-öelda vabale režiimile, kuid terve kuninglik sõjavägi eesotsas valitseja endaga jäi teda valvama. Ettevõtmise mõte seisnes selles, et allutada valitseja võimule kogu see maa, mida vabalt edasi liikuv hobune läbib. Valge ohvrilooma juhitud sõjakäik pidi kestma täpselt aasta.

      Kui kuningas oli saanud vallutusretkega õnnelikult ühele poole, oli tal õigus hobune ohverdada. Selle rituaali kulminatsiooniks pidi olema püha zoofiilia akt. Valge hobuse ette toodi kuninganna, kes astus loomaga vahekorda, omastades viimase maagilise sperma kui võimu pandi vallutatud alade üle, mis omakorda samastus Suure Kosmose vastava regiooniga. Pärast seda ratsu tapeti ja tema keha põletati spetsiaalsel altaril. Mõistetavatel põhjustel võisid ašvamedha läbiviimise luksust lubada endale vaid kõige vägevamad valitsejad. Just selline arvatakse olevat olnud ka Aleksander Suur, kelle Aasia-sõjakäik võis kujutada endast samuti vabalt ringi kappava Bukhepalase järgimist, Iskanderkuli järve ääres sai aga teoks Viimane Ašvamedha, millest võttis osa ka valitseja noor naine, siinsetes paikades sündinud sogdi kaunitar Roksana.

      Lisaks viitab Iskanderkuli piirkonna sakraalsele tähendusele ühes järveligidases kuristikus asuv iidne kultuspaik – Hodži Ishoki mazar (pühaku haud – tlk). Hodži Ishok on ühes salajases koopas istuva inimese muumia, mida kohalik elanikkond peab imettegevaks. Kohalike olude tundja Karl Timofejevitš arvab, et muumia kujutab endast koguni Sogdiana kuninga Spitamenese põrmu, kes vaenlaste eest põgenedes leidis endale viimase varjupaiga raskesti ligipääsetavas koopas järve kohal kõrguvates mägedes.

      Teine märk Iskanderkuli piirkonna erilisusest väljendub siinsetes mumio leiukohtades. Nagu teada, on mumio orgaanilist päritolu ravitoimeline aine, mis sisaldab sadu orgaanilisi elemente, mida pole kuidagi võimalik sünteesida laboritingimustes. Tänu oma imepärastele omadustele on mägilaste seas levinud uskumused mumio religioossetest-maagilistest omadustest ja seda on hakatud pidama püha väe ekvivalendiks,

Скачать книгу