LITMIR.BIZ

Скачать книгу

tema pea ümber aga pärines päikesest, mis loojus otse kivist askeedi taga.

      Ka kõik ülejäänud templihierarhia persoonid osutusid tsirkusoru graniitseina kaljunukkideks, mille pimeduse-eelsed varjud olid muutnud kunstiteosteks. Kuid taevas oli see-eest ehtne. See oli nii lähedal, et võis kuulda seal ringi jalutavate taevaste asukate samme.

      Üle Ziari Iskanderkuli äärde. Järgmisel hommikul oli Aarel tervis juba märksa parem ja me liikusime edasi. Jõudnud välja tsirkusoru läänepoolsele küljele, seisis meil ees laskumine järgmisse orgu, mis tuli läbida Iskanderkuli äärde jõudmiseks. Kahe tunni pärast jõudsime paika, kus kaks liustikuga piirnevat mäeahelikku omavahel ühinesid. Kaardi järgi otsustades viis just see org mäekurule, mille taga peakski olema Aleksandri järv.

      Otsustasime teha siin puude jahedas varjus tormitseva jõe kaldal peatuse. Mõne aja pärast tuli meie juurde üks vana aksakall, kaasas neli naist. Selgus, et ta saatis daame tegema veeprotseduure pühas allikas, mis asus päris meie peatuspaiga ligidal. Seltskond liikus mööda kallakut põiki ülespoole ja kadus tihedate põõsaste varju. Tagasi tulid nad umbes tunni aja pärast, värsked ja õhetavad, otsekui pärast sauna. Muidugi otsustasime siis ka meie „saunas“ ära käia.

      Allikas, mille nimi oli Kuh-tšašma, kujutas endast kaljuses pinnases olevat looduslikku lõhet, mis oli umbes nii suur kui tavalise linnakorteri vann. Vesi selles vannis oli aga ebatavaline – soe, peaaegu tuline. Nagu hiljem selgus, oli see raviveeallikas. Ümber allika kasvas tihe kõrge rohi, mis täitis ühtlasi loodusliku sirmi osa, varjates võõraste pilkude eest. Selles radoonivannis lebades võis nautida enda ees avanevate mägede suurejoonelist panoraami. See oli täiesti ebareaalne, otsekui muinasjutus, ja samal ajal ka hüperreaalne, kõige vahetuma taju tasandil olev nauding.

      Radoonivann võetud, ronisime mäekurule. Rada suundus piki jõge ülespoole, üle roheliste nõlvade, mida mööda solisesid ülevalt liustikelt lähtuvad sulavee joad. Liikudes läbi aromaatsete lõhnarohtude, mida siinseis paigus kasvas metsikult hulgaviisi, omandas see vesi lausa ambroosia ülimalt täiusliku maitse. Peale selle sisaldavad paljud Iskanderkuli ümbritsevad allikad kulda. Kui lisada siia veel hiiglaslikud mumio leiukohad, saategi kokku jumalate joogi, kuldse sooma.

      Tõusta tuli küllaltki kaua, pärast aga kaotasime üldse suuna ning ekslesime kaua kivisel platool kaljude vahel. Lõpuks, juba hämaras, märkasime mäekallakul põlevat lõket ning loomulikult läksime selle juurde. Need olid lambakarja hoidvad karjused, kes laskusid Iskanderkuli äärest alla Regari. Nende sõnul seisid nad juba „peaaegu mäekurul“. Jumal tänatud, karjused andsid meile magamiseks paksud soojad kaamelivillast burkad, hommikul aga käskisid kõige nooremat, et too tuleks meid saatma ja näitaks kätte mäekurule viiva tee.

      Me liikusime vähemalt paar tundi aina kõrgemale ja kõrgemale, rada muutus üha järsumaks, otsekui oleksime roninud üles mööda mingi hiiglasliku nõiutud lossi treppi. Lõpuks jõudsime siiski kahte mäeahelikku ühendavale kurule. Otse kurul seisis hiiglaslik punane kivimürakas, millele oli arssinasuuruste valgete tähtedega kirjutatud „Tark mägedesse ei lähe!“.

      Teisel pool mäekuru, nii kaugele kui silm ulatus, laius lumi. Selgus, et mööda lumiseid järske nõlvu võis ennast päris hästi ka selja peal alla libistada, mida me ka tegime. Pärast, jõudnud juba hiiglaslike moreenide ja jääkeelte vahele, astusime rohuvööndi piirile. Meie silme ees avanes lai org, täis kasvanud tihedat põõsastikku ja kaunistatud roosade kaljudega. Kogu selle hunnitu vaatepildi üle valitsesid kauged lumised mäetipud.

      Laskumine Iskanderkuli äärde kujutas endast kõige ehtsamat iseeneslikult tekkinud performance’i. Uskumatu kujuga kaljud, looduse erinevad varjundid, kristalliseerunud vesi, artšapõõsaste tervistav lõhn, aromaatne rohi ja idüllilised valged lambakarjad lõhnavate ravimtaimede niitudel. Me liikusime piki jõge, mis oli umbes meetrilaiune ja enam-vähem sama sügav.

      Ümbritsev loodus tekitas minus miskipärast assotsiatsiooni „Viini metsast“. Tundus, et kohe-kohe ilmub sajanditevanuste puude tagant, mis sirutasid suursuguselt oma haralisi smaragdist kroone sinavas taevas paistva kuninga-päikese poole, lagedale võluhirv, astuvad ette ooperite ja operettide kangelased ning paistma hakkab luikedega kaetud järv. Ja see ilmuski nähtavale! Mõned ojad, samasugused kui see, mida mööda meiegi liikusime, ühinesid peagi, moodustades midagi väikese järve sarnast. Selle kallastel kasvas pilliroog. Tõsi, veepinnal ei ujunud mitte luiged, vaid pardid, kuid see on juba liigne norimine.

      Võtsime kaldal, väikesel rohelisel välul, välja toiduainete jäägid, muusikariistad ja muu luksuse. Kõige järgi otsustades ei tohiks Iskanderkul enam kuigi kaugel olla ja me kavatsesime teha väikese puhkepausi, nii tund-poolteist. Kuid kõige toredamal silmapilgul ilmus teadmata kust kaks tadžikki, peas tšalmaad (turbanid), käes sauad, vööl kinžallid ja muud traditsioonilised atribuudid.

      „Salam-salam!“ Külalised võtsid istet ja nägid dutaari. Üks neist, vanem, kelle habe oli must nagu pigi, vilksas silmadega.

      „Mängida oskad?“ pöördus ta ainsuses meie mõlema poole.

      „Kam-kam! Šumo?“

      Habemik võttis pilli enda kätte, silitas sõrmistikku, koputas vastu korpust, näppis keeli. Ning lõi siis äkitselt keelte pihta – ja veel kuidas! Otsekui oleks korraga hakanud mängima terve orkester! Ta sõrmed jooksid mängleva kergusega mööda keeli, võludes välja akorde ja moduleerides kõige keerukamaid meloodiaid. Ja siis hakkas ta lisaks ka laulma! Ja veel kuidas! Habemik laulis mitte kehvemini kui mõni rahvakunstnik. See oli lihtsalt vägev! Siis andis ta pilli naeratades mulle tagasi ja tõusis püsti.

      „Noh, tarvis minema hakata.“

      Selgus, et mehed olid söekarjääri töölised, kes elasid ligidal asuvas Kantšotši külas. „Luikede järve“ äärest oli sinna umbes poole tunni tee. Kantšotš, see on kümmekond ühekorruselist majakest mäe nõlval, kus kaevandatakse sütt või mingit muud maavara. Teel sellesse kaevurite külasse jäi meist vasakule, ühte kõrvalisse orgu, väga traditsiooniline Sarõ-tagi kišlakk, kus polnud isegi elektrit. Kuid Kantšotši me siiski minema ei hakanud, sest tee Iskanderkuli suunas läks teisele poole.

      Laskumise kõrgeimast punktist avanes hunnitu vaade legendaarsele Aleksandri järvele – hiigelsuur punastest kaljudest piiratud katel oli täidetud erakordselt selge veega, mille pinnal peegeldusid ümbritsevate mägede valged tipud.

      Pärast laskumist vee äärde tuli meil astuda veel ligi tund piki kallaste kohal rippuvaid kaljusid ja minna neist suure ringiga mööda, kuni lõpuks jõudsimegi välja puudest palistatud veepiirile.

      See oli praktiliselt ainus rand, kus paiknes mingi formaalne turismibaas. Muide, peale ühe kioski ja sufa me seal baasis midagi ei leidnudki. Kuid sellestki piisas täielikult, et kutsuda meis esile vaimustustormi. Olime ju ekselnud peaaegu kaks nädalat tsivilisatsioonist eemal ja söönud ära kõik oma varud. Kuidas, kas siin saab tõesti osta ka kalakonserve? See oli ikka päris metsik kaif. Sirutasime end robinsonide naudinguga Iskanderkuli tšaihanaa kurpatšile pikali ning jutustasime seal ametis olevale tadžikile endast ja oma seiklustest.

      Me suplesime jäises vees iga päev, külastasime Kantšotšis habemikust muusikut ja käisime veel korra ära Viini metsas ja Luikede järve ääres – siinsed paigad olid lihtsalt sedavõrd toredad. Kaheksakümnendate aastate alguses taas Iskanderkuli äärde sattudes olin üllatunud siinsest rahvarohkusest. Siin passis sadu inimesi, terved perekonnad koos lastega, lugematute telkide vahel tossasid šašlõkipannid, mängiti võrkpalli, kuulati muusikat ja lihtsalt laaberdati. Turismibaasi ees seisid kümned autod ja isegi bussid.

      Tšaihanaapidaja rääkis, et inimesed käivad siin ennast nädalavahetustel välja elamas. Kuid minu esimesel käigul Iskanderkuli äärde seitsmekümnendate lõpus siin midagi sellist küll ei olnud. Ja ilmselt pole seal midagi ka praegu, veerand sajandit hiljem, pärast laastavat kodusõda ja kommete metsistumist, ajal, mil mööda sealset maad reisimine on muutunud lihtsalt eluohtlikuks. Oh, olid ajad… Kuid tollal nautisime, noored ja terved mehed, nagu me olime, sealseid paiku täiel rinnal.

      Meie reisi jumalikuks krooniks sai tagasisõit Dušanbesse. Meid võtsid sealsest turismibaasist endaga kaasa

Скачать книгу