LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kui palju võiks anda välja mingeid stalinlikke juubelimünte kusagil Tbilisis või isegi Goris.

      Piiteris elasid mu tuttavad kunstnikud Joksi ja Tanja, kes valmistasid plastist vormide abil India templi Khajuraho erootiliste bareljeefide kipsist koopiaid. Mis aga oleks, kui valaksime hoopis Stalineid? Materjali maksumus oli tollal olematu. Tiražeerimise võimalused samuti piiramatud. Oleks vaid nõudlust. Helistasin Joksile: lühidalt, mis asjast arvad? Tema vastu: „Okei, sõida siia.“

      Esialgu püüdis Tanja kui kutseline skulptor voolida savist juhi profiili ise, kasutades selleks eeskujuna medalit „Stalingradi kaitsmise eest“. Kuid eriti sarnane see välja ei kukkunud. Sellise eest Kaukaasias keegi vaevalt raha välja käima hakkab. Siis aga leidsime kunstiakadeemia töökojast ühe mehe, kes tegeles kipsist koopiate valmistamisega.

      Ma märkasin ta töökohal kohe mitmeid taieste variante nõukogude sümboolika vallast, sealhulgas ka Lenini ja Stalini bareljeefe. Põhimõtteliselt oli meil ju vaja vaid üht kipsist näidist, mille pealt oleks saanud hiljem võtta vormi ja seejärel paljundada. Uurisime Joksiga kaua neid bareljeefe, kuni viimaks jäi me valik peatuma medalil, millel oli Stalini profiil, selle tagant aga paistis Lenin. „Pole viga, Lenini viilime maha. Peaasi, et Stalin on siin korralik.“ Selle otsustasimegi võtta.

      „Ülemus, kui palju need profiilid maksavad?“

      „Need? Kakskümmend viis rubla.“

      „Kakskümmend viis!“ See oli oma viis korda rohkem, kui olime oletanud. „Kes sul sellist iganenud kraami kahekümne viiega ostab!“

      „Kes ostab? Teate, varsti on ju tulemas Stalini juubel. Mõelge ise!“

      See oli tugev argument. Maksime kakskümmend viis ja lootsime tõsiselt, et investeering toob meile sisse ülikasumeid. Läksime koju, võtsime Lenini maha, lisasime allesjäänud profiilile pärja aastaarvudega „1878–1978“ ning valmistasime plastist vormi. Mälestusmedal mahtus mõõtude poolest supitaldrikusse. Valmistasime kipsisegu ja valasime esimesed kümme eksemplari, seejärel veel teisegi kümne. Medalid ei jõudnud veel korralikult kõvastudagi, kui otsustasime oma kaupa kohe ka nõudluse osas proovida. Kannatamatult pakkisime mõned medalid spordikotti ja kihutasime Nekrassovi turule tegema uurimiseksperimenti. Saabume turule ja vaatame ringi – kas pole mitte liikvel kalleid külalisi Kaukaasiast? Ühes reas märkamegi lõunamaise välimusega nägusid. Astume ligi. Mina küsin:

      „Sõber, vahest läheks üks Stalini saja aasta juubeli puhune mälestusmedal?“

      Sõna Stalin toimib maagiliselt. Huvi on tärganud. Mina püüan näidist kotist välja õngitseda, kuid kaup on sedavõrd korralikult pakitud, et kättesaamine ei taha kuidagi õnnestuda. Sel hetkel, kui lõpuks maailma proletariaadi geeniuse valge kipsbareljeefi kätte saan ja paberist välja harutan, langeb mu õlale militsionääri raske käsi.

      „Kodanik, millega me siin kaupleme?“

      „Mis te nüüd, ülemus,“ vastan mina, „ei müü me siin midagi. Me oleme kunstnikud ja näitame oma tööde näidiseid.“ Mendi kõrval seisab veel paar erariides tüüpi.

      „Noh, kunstnik, lähme õige jaoskonda.“

      Meid viidi menti ja pandi ülemuse kabinetti istuma. Kotist võeti välja ka meie kaup ja harutati paberist välja.

      „Jaa,“ imestasid võmmid ja vangutasid mõistvalt pead. „Mis te siis kipsi nii soojalt müüte, ei lase sel isegi mitte maha jahtuda?“

      „Raha pole, ülemus. Aga minul on vaja koju sõita. Ja pealegi, me ei tee ju mingit jama, vaid need on ainueksemplarid. Muide, paluks pöörata tähelepanu neile ajaloolistele daatumitele.“

      Tundus, et meie ettevõtmise väärikus nüüd enam kelleski juuresolijaist kahtlusi ei tekitanud. Ülemus noogutas armulikult:

      „Noh, partisanid, kas jätate meile ka mälestuseks mõne oma suveniiri?“

      Sellest veest tulime seega kuivalt välja, õigemini minimaalsete kaotustega. Jõudnud Dekabristide väljakule koju tagasi, otsutasime kauba kvaliteeti pisut tõsta ning katsime juubelimedalid paksu kuldse lakikihiga.

      Lakkimise tulemusena omandasid meie taldrikud täiesti autentse nõukogude suveniiridele omase väljanägemise. Neid medaleid valmistasime tükki viiskümmend. See oli esimene eksperimentaalne partii. Kuid viimaseks see jäigi. Sest sõita kogu selle pagasiga Gruusiasse me äkitselt miskipärast enam ei tahtnud. Sellele vaatamata ei läinud meie pingutused siiski päriselt kaotsi.

      Kesk-Aasiasse sõitu kavandades mõtlesin, et vahest võiks proovida realiseerida stalinlikke medaleid just nimelt seal. Nii või teisiti, Stalinit peaks sealne rahvas ju ikka teadma ja austama. Varem kutsuti Dušanbed üldse Stalinabadiks. Autode numbrid algavad siin tänaseni S-tähega. Kohalike autojuhtide seas oli aga Jossif Vissarionovitš lausa püha kaitseingli rollis. Peaaegu iga veoauto või bussi tuuleklaasil võis näha tuntud vuntsidega pilti.

      Ja tõepoolest, meil õnnestuski oma medalid seal realiseerida. Tõsi küll, mitte niivõrd kauba kui maksevahendina, see oli nii-öelda stalinlik raha. Kuidas stalinlik raha toimis, saate teada järgnevate sündmuste käigus.

      Tagankal. Teel Dušanbesse külastasime Niinaga Moskvas Haidar-akaa peakorterit Tagankal. Hommikumantlis ja tübeteikaga peremees istus hiigelsuures nahktoolis massiivse antiikse tammepuust laua taga, taustaks pruun idamaise mustriga vaip. Piki kabineti seinu kulgevad raamaturiiulid olid tihedalt täis trükiseid kõikvõimalikes euroopa ja idamaa keeltes.

      Haidar-akaa visandas prantsuse keeles esialgseid teese oma „Orientatsiooni“ tarbeks. Ei jõudnud me aga veel teedki juua, kui kõlas uksekell. Kabinetti astus poolsõjaväelises khakivärvi riietuses mees, kel oli sama suur habe nagu Marxil. See oli Vladimir Stepanov. Ram oli teda kunagi nimetanud sufiks-vabamüürlaseks ja ega see tõest väga kaugel olnudki. Kunagi oli tal Moskvas külas käinud koguni suur Robert Graves ise, kelle ta oli pannud oma suvilas labidaga maad kaevama. Stepanov oli neljanda tee meister ja järgis seda väga karmilt. Kuid koos sellega kujutas ta endast ka džentelmenliku korrektsuse kehastust, olles loomult alandlik-irooniline, millega segunes pisut operetlikkust.

      Me arutasime maailma sündmuste üle, puudutasime Idries Shahi viimaseid publikatsioone. Ma andsin edasi tervitused oma mentorilt. Kunagi oli Stepanov tal külaski käinud. Rami kodu oli seitsmekümnendatel aastatel nähtamatu rinde võitlejate tõeliseks tugipunktiks Loode-Euroopas.

      Vladimir sõbrustas ka Haljandiga, kui too Moskvas ida keeli õppis ja doktoritööd kirjutas. Kord, juba hiljem, tuli mul olla tunnistajaks Vladimiri ja Haljandi kohtumisele pärast nende kahekümne aasta pikkust lahusolekut. Vladimir saabus Tallinna koos Arsenaliga (nõukogude ajal üleliiduliselt tuntud rokkansambel – tlk), kaasas isiklik kaaskond, kuhu kuulusid ka lahutamatud Kostja ja Guram. Minu kaudu kutsus Stepanov kontserdile ka Haljandi. Me kohtusime Estonia kontserdisaali fuajees tassi kohvi taga. See oli tõeliselt suur hetk, mille maitse jääb alatiseks meelde.

      Haidar-akaa teatas, et tema sõbrad Sergei ja Nataša kavatsevad samuti neil päevil suunduda Tadžikistani mägedesse. Ise ta aga ei suutnud kuidagi otsustada, kas peaks ka nendega ühinema või mitte.

      „Haidar-akaa,“ veensin mina, „saada kõik kus kurat ja sõida Aasiasse. Raamatuid lugedes keisriks ei saa!“

      Kuid Haidar oli sel hetkel haaratud oma „Orientatsioonist“ ja tema intellektuaalne tahe oli orienteeritud loodesse. Ent meie Niinaga istusime Moskva–Dušanbe rongi, ostsime tee peale kaasa jäätist ja sõit läks kagu suunas.

      Stalingrad. Sellest sõidust on millegipärast meelde jäänud ühe kloostri varemed keset lagedat välja kusagil Rjazani kandis. Lagunenud kompleksi varemed meenutasid mingit hiigelsuurt kivist reptiili. Kuid öösel ilmus kauguses metsaviiru kohale heledate prožektorite valguses Kodumaa Ema kuju. Selle rajatise mõõtmed on lihtsalt kükloopilised. Isegi selle kolossi väike varvas on suurem kui inimene. Kuju loonud skulptor Vutšetitš olevat seda tööd tehes nii hullusti närveerinud, et kaotanud lõpuks mõistuse.

      Kuidas see asi tegelikult oli, seda ma ei tea, kuid vaadates Kodumaa Ema kuju isegi mööduva rongi aknast, võib tajuda sellesse pandud psühhedeelilisuse

Скачать книгу