Minu Argentina - Liis Kängsepp

Скачать книгу

sisse. Kuid taksode võtmisel on omad nipid. Esiteks tuleb kindlasti vaadata, et tegemist oleks RadioTaxiga, mille marsruuti on hiljem võimalik jälitada, kui tekib kahtlus, et taksojuht on sind petnud. Lisaks tuleb enne takso võtmist selgeks teha, kuhu suunda on plaanis liikuda. Buenos Aires on otsekui kuubikutest koosnev linn, kus tänavad on enamasti ühesuunalised. Seega, kui oled tänaval, kus autod liiguvad valesse suunda, on mõistlikum paar kvartalit kõndida ja võtta takso õigele poole suunduvalt tänavalt. See näitab ka taksojuhtidele, et sind on raskem petta kui lolle ameeriklasi, kellel on nii ehk naa raha jalaga segada

      Taksojuhid on parajad fruktid, kes enamasti püüavad sulle külge lüüa, kuid on ka neid, kellele meeldib rääkida poliitikast ja geograafiast. See selgub muidugi siis, kui minu keeleoskus võimaldab aru saada rohkematest fraasidest kui esmatasandil aina korduvad „¿De dónde sos (kust sa pärit oled)?”, „¿Qué lindos ojos (kui kaunid silmad)!” ja „¿Estás casada (kas oled abielus)?”. Alatasa üllatun, kui paljud taksojuhid teavad, kus Eesti umbkaudu on ja et me olime Nõukogude Liidu osa. See, kuidas nad kiidavad eesti naiste ilusaid silmi, mind muidugi ei üllata, ega ka see, et ma olen samas esimene eestlane, keda nad üldse kohtavad. Loomulikult arvavad nad kõik, et eesti keel on kindlasti sarnane vene keelega ja on üsna üllatunud, kui selgitan neile, et tegelikult oleme sugulased hoopis soomlastega

      Kord, kui istun taksosse, vahetame tavapäraseid viisakusavaldusi. Haigutan laialt, taksojuht küsib, kas mul on uni.

      „Jah,” vastan mina, „olen tõesti väsinud.”

      Taksosse sigineb üsna pikalt kestev vaikus.

      „Aga kuhu me sõidame?” küsib taksojuht järsku vaikust katkestades.

      Vaat see on hajameelsuse kõrgem pilotaaž: istud taksosse ja minut hiljem ei mäleta enam, et unustasid taksojuhile aadressi öelda! Ütlen talle, kuhu sõidame, ja esitan siis hoopiski ise küsimuse.

      „Vabandust, kust sa pärit oled?” pärin, kuna mees räägib teistsuguse aktsendiga hispaania keelt, kui olen harjunud kuulma Buenos Airese tänavail.

      „Ma olen argentiinlane,” vastab ta mulle pisut üllatunud ja ehk solvunud häälel.

      „Jah, seda küll, aga sa pole ju Buenos Airesest,” selgitan oma mõttekäiku, „sul on hoopis teistsugune aktsent”.

      „Sa vaata vaid, kus tuli porteña välja,” osatab taksojuht naerdes. „Ise pole argentiinlane ega midagi, aga tuleb mulle ütlema, et ma ei räägi tema jaoks piisavalt porteño-aktsendiga! Aga jah, ma olen pärit Argentina põhjaosast Misionesist.”

      Kord istun taksosse, mida juhib eriti huvitava ja ilusa aktsendiga tõmmuilmeline mees. „Aa, sa oled Eestist,” teatab taksojuht, „ma tean küll, kus Eesti on, töötasin umbes poolteist aastat Leedus.”

      „Kuidas?” Olen täiesti sõnatu ja šokeeritud – taksojuht, kes on käinud Leedus! Õigemini, kes on isegi elanud Leedus!

      „Aga Eestisse ma kahjuks ei jõudnud,” räägib taksojuht edasi, „Moskvas töötasin ka natuke aega, mingi aastakese vist.”

      „Aga miks?” küsin uuesti. „Kuidas?”

      „Olen pärit Marokost. Töötasin suurte ehitusobjektide peal insenerina, tuumajaamadega seotud projektides ka, ja mind saadeti erinevatesse kohtadesse üle maailma. Ma ei oskagi kohe öelda, kui mitmes riigis ma elanud olen,” naerab mees.

      „Kas sa siis vene keelt ka räägid?”

      „Noh, natuke. Kokku räägin ma enam-vähem kuut keelt: araabia, hispaania, inglise, vene, prantsuse ja veidi ka portugali keelt.”

      „Aga kuidas sa siis Buenos Airesesse taksojuhiks sattusid, kui nii haritud oled?” olen mina täielikus hämmingus.

      „Mu viimane projekt oli Tulemaal ja pärast seda lõppes mu tööleping, mõtlesin, et miks mitte Argentinasse jääda,” räägib taksojuht. „Ostsingi siis endale auto ja hakkasin taksot sõitma. Mul on nüüd naine ja lapsed ka siin, kuigi abielluda ma ei saa, sest Maroko seaduste järgi ma juba olen abielus ja lahutamine on seal võimatu.”

      Selliseid pisikesi elulugusid pakub taksosõit sageli.

      Üks põhjuseid, miks ma nõnda palju taksodega sõidan, on loomulikult nende odavus. Kuna Argentina peeso kurss kukub 2007. aasta jooksul praktiliselt viiendiku võrra, muutub elu Buenos Aireses minu jaoks pidevalt odavamaks. Seda hoolimata umbes 20 %-lisest inflatsioonist, mis riiki selle aasta jooksul raputab. „Jumal tänatud, et ma peesodes palka ei saa,” mõtlen päris sageli.

      Teiseks on taksojuhid omamoodi nagu keeleõpetajate eest, eriti alguses, kui ma veel midagi ei oska ega aru saa. „Ma olen tähele pannud, et mulle meeldib taksojuhtidega hispaania keelt harjutada,” tunnistab näiteks sõber Helen mulle kord. „Taksojuhiga lobiseda on palju pingevabam, vahet pole, kui sa isegi midagi aru ei saa või midagi eriti lolli ütled – sa ei kohtu selle mehega enam mitte kunagi.”

      Mul jääb üle temaga vaid nõustuda, sest toimin isegi nõnda. Pealegi on vestlused taksojuhtidega enamasti ühesugustel teemadel, nõnda tekib mõnus tunne, et vähemalt ühte teemat valdad sa selles võõras keeles enam-vähem perfektselt. Ausalt öeldes annab see enesekindlust juurde ka teistel teemadel lobisedes.

      ¿QUÉ PASÓ CON LOS CONDIMENTOS? EHK KUHU JÄID MAITSEAINED?

      Niisiis, kaks kuud Argentinas oldud – aeg teha kokkuvõte kohalikust toidukultuurist, mis kõigile välismaalastele seostub imehea veiselihaga. See on täiesti õige arusaamine. Ainult et kui palju suudab üks keskmine inimene üksnes liha süüa?

      Argentiinlased ise on oma söögi üle üliuhked ja leiavad, et see on parim toit kogu maailmas. Nad on väga rahul oma itaaliahispaania juurtega ja seega ka mõjutustega, mis Euroopast siinsesse söögikultuuri on tulnud. See on muidugi äärmiselt ilus jutt, aga mind ajab see lihtsalt naerma. Mitte et Argentina söök oleks halb, kindlasti mitte. Lihtsalt… siinne toit on IGAV! On vaid üks maitseaine, mida argentiinlased tunnistavad – see on sool. Ja tihtipeale pole sedagi piisavalt. Kuhu küll on kadunud Argentinasse kolinud immigrantide maitseained? Paljud Argentina vanaemad on Euroopas sündinud itaallased, hispaanlased, ukrainlased, venelased, poolakad… Ka suur osa noori peab end eurooplasteks, paljudel on lausa topeltkodakondsus. Aga Euroopas levinud maitseainetest pole halli jälgegi põhivoolu kokanduses.

      Näiteks Itaaliast on kohalikud saanud suure armastuse pasta vastu ning keegi kiitis mulle, et Buenos Airese pitsa on maailma parim. Noh, ega ta halb ei ole, seda muidugi. Aga sellest, et pitsa peale võiks panna ka muid maitseaineid peale soola ja pitsakattena näiteks kana kasutada, seda pole siin keegi kuulnud. Ananassiga ei hakka ma kohalikke üldse šokeerimagi. Kui argentiinlane tellib pitsa peale midagi muud kui mozzarella’t, on ta ilmselt tõsiselt haige, sest peamiselt süüakse siin ainult selliseid tohutuid juustupommipitsasid

      Väga uhked on argentiinlased oma grill-liha üle: võetakse erinevad jupid lehmast ja visatakse sütele küpsema. Minu küsimus on alatasa: kus on marinaad? Kus on maitseained? Kus on grillitud juurikad liha kõrvale? Õige vastus on: Eestis. Argentinas kindlasti mitte.

      Mu toanaaber Eli just eile uuris mu käest, et kas liha on siin tõesti nii maitsev, nagu argentiinlased kiidavad – ta ise ei söö liha. Ma ei osanud suurt midagi kosta. Minu jaoks on hea liha see, millele on loominguliselt lähenetud. Siinne liha ei ole halb, aga mingit ülisuurt elamust pole mul siin õnnestunud kogeda.

      Samas on näiteks supp toit, mida argentiinlased ei tunnista. Ei oska öelda, kas minu puhul on tegemist vene köögi mõjutustega, aga mulle supid meeldivad. Mõnikord tahaks suurt portsu borši või seljankat (või rassolnikut… mmmm…), aga Buenos Airesest korralikku

Скачать книгу