LITMIR.BIZ

      Argentina on pindalalt üks suuremaid riike maailmas ning veel mõnikümmend aastat tagasi võisid kohalikud end uhkusega pidada ka planeedi rikaste klubi liikmeteks. Tänaseks on olukord muutunud – pärast 2001. aasta majanduskriisi kaotasid paljud oma säästud ning nii mõnedki kõrgemasse klassi kuuluvad inimesed jäid ilma võimalusest osa aastast näiteks Pariisis elada.

      Paljud keskklassi kodanikud pidid loobuma enamast: tööst, sellest tulenevalt korralikust kodust ning lootusest anda oma lastele hea haridus. Sest haridus on Argentinas küll tasuta, kuid haridus hea linnaosa koolis ja vaesema piirkonna koolis erinevad teineteisest nagu päev ja öö. Lisaks on teada-tuntud tõsiasi, et korraliku hariduse saamiseks tuleb oma laps panna hoopiski tasulisse erakooli. Aga mis erakoolist me räägime, kui tegelikult pole paljudel lapsevanematel õieti toidurahagi. Nii mõnigi endine (kõrgharidusega) keskklassi kodanik on pärast majanduskriisi tööd saanud cartonero’na ehk prügisorteerijana kohalikus ümbertöötlemissüsteemis.

      Reisikirjad räägivad Buenos Airest portreteerides pigem Esimese Argentina elustiilist, kus rikkurite linnaosades elavad lapsevanemad kingivad oma tütardele viieteistkümnendaks sünnipäevaks silikoonist tissid ja/või uue nina, saadavad nad välismaale õppima, sõidavad uhkete autodega, lasevad oma koeri jalutada selleks spetsiaalselt palgatud inimestel, peavad eratreenerit ning osa perekonna eelarvest on ette nähtud psühhoterapeudi arvete tasumiseks.

      Jah, muidugi, ka selline reaalsus on Buenos Aireses olemas ning selliseid inimesi pole just vähe. Argentiinlased on erinevate allikate andmetel üks iluopereeritumaid rahvaid ning psühhiaatriakliinikute kontsentratsioon on Buenos Aireses üks suuremaid maailmas. Muidugi, haridussüsteem on hea ja ülikoolide tase kõrge, kuid selle reaalsuse lastel, keda mina iga päev näen, on võimalus kõrghariduseni jõuda keerulisem, et mitte öelda – võimatu. Rääkimata sellest, et iluoperatsioonid või ostureisid Euroopasse jäävad nende jaoks vaid unelmaiks, kui nad sellest unistadagi oskavad.

      Minu igapäevane reaalsus viib mind kohta, kuhu üks korralik keskklassi argentiinlane suure tõenäosusega mitte kunagi ei satu ja soovitab ka teistel oma jalga sinna mitte tõsta, sest ta peab seda esiteks ohtlikuks ja teiseks ei taha ta eriti teada, et sellised kohad on olemas. Minu töökoht asub Buenos Aireses ühe vaesema ja ohtlikuma äärelinna geto Ciudad Oculta ehk Varjatud Linna piirimail, kohalikus kogukonnakeskuses.

      Kohati on mul päris keeruline harjuda reaalsusega, kus koolis kolm aastat inglise keelt õppinud lapsed ei saa aru lihtsast küsimusest, näiteks mis ta nimi on. Ma näen oma töös naisi, kes on tegelikult vaid maksimaalselt 35-aastased, aga näevad välja, nagu oleksid nad vähemalt Ingrid Rüütli eakaaslased. Neil naistel on palju lapsi, vähe tööd ja suure tõenäosusega mitte eriti toetav mees, kui viimast üldse on. Paljude nende naiste mehed ja laste isad on vangis või lihtsalt kadunud, paljudel lastel pole üldse vanemaid. Nad elavad majades, mis on kokku klopsitud erinevatest kättejuhtunud ja kokkuvarastatud vahenditest.

      Minu õpilased ei tea, mida tähendab privaatsus: nende majas see termin ei kehti ja nad jagavad oma magamistuba viiekuue õe-vennaga. Nad ei mõista, et koolis käimine on oluline, sest kodus ei räägi neile sellistest asjadest keegi, selle asemel kästakse neil päev otsa kodus istuda, nooremaid õdesid-vendi kantseldada ja valvata, et perekonda majast välja ei tõstetaks või paljaks ei varastataks. Ka rahvusvaheliste vabatahtlike inglise keele tundidesse ei tule need lapsed mitte õppima, vaid eelkõige otsima positiivset ja sõbralikku õhkkonda, kus teistega suhelda ning end turvaliselt tunda.

      Ma tean, et sellisest reaalsusest ei taheta Argentinas eriti rääkida ning seetõttu ei oska keegi täpselt isegi öelda, kui palju selliseid getosid Buenos Aireses on ning kui suur osa linna elanikest seal elab. Ma tean, et minu getos elab allpool vaesuspiiri umbes 16 000 inimest ja lõviosa neist ei tule kunagi meie kogukonnakeskusesse, sest nad ei tule selle pealegi, et võiksid õppida inglise keelt, õmblemist või midagi kolmandat

      Kuigi eelnev jutt võib jätta Argentinast masendavalt morni mulje, on Buenos Airese elu üks lõbus seebiooper: hoolimata elukohast, haridusest ja sissetulekutest on porteño’d (Buenos Airese põliselanikud) enamasti oma kodumaa üle uhked, olles veendunud, et Argentina liha ja söök on maailma parimad ning kohalikud naised maailma ilusaimad.

      Staatusest hoolimata meeldib neile pidutseda hommikuni, süüa palju, hästi ja hilistel õhtutundidel, näiteks koos pudeli kohaliku veiniga, kuid pigem siiski õlle seltsis. Või siis hoopiski mõtiskleda, matetops käes, kohaliku elu üle, arutledes, kas valitsus on juba kõik raha ära jõudnud varastada, kes keeras tuksi Argentina majanduse või milline Brasiilia jalgpallur on kõige suurem jobu.

      BÉSAME MUCHO EHK SUUDLE MIND VEEL

      Esimesed tunnid Argentinas. „Kas tõesti on geide elu siin nii hõlp?” mõtlen endamisi lennujaamas taksot oodates, piiludes silmanurgast, kuidas kaks meesterahvast mu kõrval kohtuvad ja teineteist musitama asuvad.

      Targemaks saan juba samal päeval: selgub, et geidega pole sel musil midagi pistmist, tegemist on tavalise viisakusvormiga ning musitada tuleb, olenemata soost, kõiki oma sõpru-tuttavaid nii tervituseks kui ka hüvastijätuks. Saan teada, mida tähendab viisakus Argentina moodi: kui kohtuvad inimesed, kes üksteist vähegi tunnevad, tuleb neil üksteist paremale põsele musitada. Isegi siis, kui sa alles tutvud mitteformaalselt mõne inimesega, antakse käesurumise asemel peaaegu alati suud.

      See, keda ja kuidas musitada, võib ju tunduda lihtsa valikuna, kuid tegelikult pole esialgu üldsegi nii selge, kuidas teha vahet formaalsel ja mitteformaalsel suhtlusel. Nii on mul lihtsam musitada igaks juhuks eranditult kõiki.

      „Intervjueeritavaga kokku saades me muidugi esialgu anname kätt,” tutvustab näiteks kombeid minu kohalik kaitseingel, ajakirjanik Miguel, kellega sõbrunen oma esimestel Argentina-nädalatel. „Aga lahku minnes juba anname üksteisele musi.”

      „Ja kui sa intervjueerid mehi?” olen segaduses.

      „Mis see sugu siia puutub?” ei saa Miguel jällegi minust aru

      Esimest korda puutun musitamise-teemaga puhtfüüsiliselt kokku juba oma teisel Argentina-tunnil, kui rampväsinuna taksost välja ronin ja oma uuele korterinaabrile (ja – peremehele) Jorgele terekäe ulatan, mis noormehes segadust tekitab. Ootamatult on tema põsk minu oma vastas ja nüüd olen mina segaduses. Taksos on veel mind vastu võtva organisatsiooni „Help Argentina” esindaja Jon, kes pole samuti Jorgega kunagi kohtunud – nagu hiljem selgub –, kuid musitab Jorget sellest hoolimata, nagu oleks ta kohtunud vana sõbraga.

      „Jah, meie musitamiskombed tekitavad võõramaalastes alguses segadust,” tunnistab mulle paar päeva hiljem argentiinlane Jan, kelle isa on tegelikult hoopis rootslane. „Ja kuna nad ei oska käituda, siis sa juhtudki musitama nende kõrvu, ninasid, kaelu või mõnikord satud ootamatult hoopiski suule.”

      Janil on täiesti õigus. Mõned kuud hiljem olen olukorras, kus minu vastas olev ameeriklanna ei ole päris kindel, kuidas käituda, ja meie suud satuvadki kohakuti. Tal on piinlik, mul ka.

      Kui üritan ühel esimestest nädalatest oma umbkeelsele korterinaabrile Jorgele ja tema sõbrale Carlosele sõnaraamatu abiga selgitada, et see musitamise komme on minu jaoks natuke imelik, ei saa nad minust aru.

      „Aga mismoodi teie siis tervitate?” küsivad nad suurte silmadega.

      „Me anname üksteisele kätt. Või kui kohtun hea sõbraga, keda pole kaua näinud, siis kallistame,” selgitan mina. „Mõnikord, kui kohtun omavanuse inimesega, kes on rohkem nagu tuttav, mitte sõber, siis ei anna isegi kätt.”

      „Aga kas seal on vahet ka, et kes kallistavad ja kuidas?” uurib Jorge edasi.

      „Kui

Скачать книгу