LITMIR.BIZ

      Väikese pugeriku asemel osutub Conviven üüratuks majalahmakaks, mis pakub ka häid võimalusi trenni tegemiseks – meie tööruumid on teisel korrusel ja kuna köök asub all, tuleb pidevalt trepist üles-alla joosta. Kollaseks värvitud fassaadi taga peitub suur, remontimata ja räpane köök, aula, teisel korrusel klassiruumid, arvutid ja omamoodi koridor/kabinet. Klassiruumide aknad on pisikesed ega käi korralikult lahti, mööbel ja tahvlid on saadud sotsiaalabina ja nende väärikas vanus on aimatav. Internet on ainult ühes arvutis, mille jaoks Eesti veebilehtede vaatamine on nõnda üle jõu käiv, et jooksutab masina viieteistkümneks minutiks kinni. Kui väljas on palav, pole ka keskuses õhku, kuna konditsioneeri pole – on vaid mõned ventilaatorid, mis ilmselgelt ei suuda jahutada tervet maja. Pealegi ei saa mitut ventilaatorit korraga kasutada, sest elektrisüsteem ei peaks koormusele vastu.

      Esimese asjana tormavad meile vastu väikeste eestlastega võrreldes hüperaktiivsetena tunduvad eelkooliealised lapsed, kes tahavad meid kõiki kohe musitada ja kuna nad mind ei tunne, siis mulle igasuguseid küsimusi esitada. Kahjuks ei saa ma neist lastest aru ning seega kompenseerin suhtlusraskusi fotografeerimisega.

      „Dame, dame! (Anna mulle, anna mulle!)” järgnevad hüsteerilised kilked ning annan oma kaamera ühele tüdrukutest – selge viga! Lapsed tormavad kaameraga mööda ruumi ringi, üritades üksteise võidu aparaati enda kätte haarata, pildistada ja seejärel fotosid vaadata.

      „Appi,” piiksatan vaikselt omaenda mõtetes. „Kuhu ma sattunud olen?”

      „Hea küll, aitab nüüd, andke kaamera siia,” päästab olukorra Jon ja viib mind tutvuma Conviveni juhi Valmiriga ning ühtäkki leian end istumas koosolekult, kus Jon ja Mechi lobisevad sundimatult hispaania keeles bossi Valmiriga ja ma ei saa mitte midagi aru, sest Jon unustab mulle tõlkida, mis toimub.

      Jon unustab mulle ka öelda, mida ma täpselt tegema pean, kus mis asub, kes on kes ja mis on mis. Kuna keegi vabatahtlikest ei näi samuti teadvat ega hoolivat, mis täpselt toimub ja mina ei räägi praktiliselt sõnagi hispaania keelt, saan alles hiljem teada, et Convivenis ongi ainult kaks „palgalist” töötajat – keskuse juht Valmir ja majapidajanna Carmen. Valmiri palk on 400 peesot, Carmeni oma 100 peesot kuus. Minu Euroopa Liidu kuupalk on 470 eurot, mis tol hetkel on umbes 1900 peesot.2

      Carmen on umbes 50-aastane naisterahvas, kes elab Varjatud Linnas ja on üles kasvatanud viis last; ta on kõhn ja tema näkku vaadates kahtlustan ma alati, et ta on kunagi kellegi käest kõvasti peksa saanud, aga ma ei julge kunagi küsida, kuna ta on niivõrd kena inimene. Carmen tuli Buenos Airesesse ihuüksi, kui oli alles väikene laps, seda rääkis ta kord ühele ameeriklasest vabatahtlikule Madile. „Ta nägi iseenda fotosid kadunud laste kuulutuste juures,” väidab mulle Madi, kes suurema osa oma päevast veedab mitte töötades, vaid köögis Carmeniga lobisedes. „Ta ei öelnud mulle, miks ta kodust ära jooksis, ma ei teagi, mis täpselt juhtus.”

      Carmen pole eriti haritud, kuid oskab siiski lugeda ja kirjutada, ning tema õlul on praktiliselt kogu Conviveni elukorraldus. Ta on alati seal, tehes süüa, võideldes prussakate ja ülekäte läinud lastega, koristades, kastes lilli või tuues meile snäkke. Eriti alguses on mul raske aru saada tema hispaania keelest ja kuigi me lõppeks suurteks sõpradeks ei saagi, on ta meie kõigile vabatahtlikele omamoodi ema eest, kes muretseb, kas me sööme korralikult, ja käsib meil koju teki alla minna, kui oleme haiged.

      Valmir on brasiillane, kes tuli umbes 15 aastat tagasi Buenos Airesesse misjonitööd tegema ja avastas koju naastes, et tahab elada Argentinas. Nii ta siis ongi juba kümme aastat töötanud Varjatud Linnas erinevate projektidega. Varjatud Linnas tunnevad teda vist küll peaaegu kõik inimesed ning ta on nende jaoks ka palju ära teinud. Convivenis käib tippajal erinevatel kursustel kokku nädalas oma 300 last ja noort, kes õpivad näiteks inglise keelt, laulmist ja õmblemist, teevad tutvust arvutite, fotograafia ja tsirkusega. Valmir töötab enam-vähem kogu aeg ja tal on pidevalt kiire, nõnda et temaga tööasjadest rääkimine on teinekord paras piin.

      Ta jääb alati igale poole hiljaks (stereotüübid! Kas te kujutate oma peas ette brasiillast, kes on punktuaalne?), räägib hispaania keelt hirmuäratava kiiruse ja aktsendiga, millest isegi keelt keskmisel tasemel oskavatel inimestel on esialgu keeruline aru saada

      Kuid tagasi oma esimeste tööpäevade juurde, mil keegi mulle ei ütle, mis toimub ning Carmeniga olen suuteline vestlema sõnaraamatu abil tasemel „mina, Jane, sina, Tarzan”. Kuna keegi mulle eriti tähelepanu ei pööra, otsustan tegusa eesti naisena ise härjal sarvist haarata ja hakkan vaikselt töökohal korda looma. Aga kust alustada?

      „Kuule, ega sa tea, mis siin kapis täpsemalt on?” küsin ameeriklase Jenniferi käest, osutades kapile, mida Jon tutvustas kui „vabatahtlike kappi”.

      „Ei mina tea, mingid asjad vist,” ütleb Jennifer, kes on Convivenis töötanud kaks kuud. „Mingeid asju me sealt vist kasutame ka, ma täpselt ei tea.”

      „Aga kuidas te siis õpetate, mis materjale kasutate?” ei saa mina aru.

      „Ah, igaüks otsib ise, mis kätte juhtub,” kehitab Jennifer õlgu.

      Selge, kõige lihtsam näib alustada kapi koristamisest. Esimese hooga tõstan kogu kola segamini kapist välja ning suur on minu üllatus, kui üks paberihunnik järsku ellu ärkab ning produtseerib lauale kümme suurt prussakat! Reageerin sellele loomulikult hüsteerilise karjumisega, kuni teisest ruumist tormab appi sakslane Alex, kes haarab prussakatest kubiseva paberihunniku ja tormab sellega õue, päästes sellega naised ja maailma. Kas ta enne või pärast ka midagi ütleb, ei pane ma üldse tähele, kuna kargan suurest ehmatusest kätega vehkides mööda tuba ringi ja üritan mitte väga kõvasti karjuda.

      Kohalikel muidugi nalja kui palju – valge naine karjub ohutute loomade peale! Parasjagu koosolekut pidanud Valmir koos paari kohaliku teismelisega ainult muigavad. Getoelus karastunud inimeste jaoks

Скачать книгу