LITMIR.BIZ

      Mille üle kohalikel aga tõesti on põhjust uhkust tunda, on empanada’d ehk pisikesed pirukad. Nad ise arvavad, et tegemist on geniaalselt originaalse leiutisega ega taha hästi uskuda, et pirukad on ka meil Eestis päris popid. Nii või teisiti, empanada’d on tõesti mõnusad. Neid saab ööpäev läbi endale telefoni teel koju tellida ning nad ei maksa miljoneid. Kõige traditsioonilisemad pirukad on liha-, kana-, singi-, juustu- või taimetäidisega. Aga võib leida ka seenepirukaid (muidugi mitte männiseente, vaid šampinjonidega) ja muid huvitavaid variante. Moosi panemisest piruka sisse pole nad aga siiani veel midagi kuulnud ning pirukas näib traditsiooniliselt olevat ikka üks soolane suutäis.

      Mõnusad on ka soolased tordi moodi asjandused, mida kutsutaksegi tarta’deks – need on samuti saadaval erinevate täidistega, umbes nagu prantsuse quiche’id. Need on enamvähem ainsad asjad, mida on võimalik söögiks saada kella 17 ja 20.30 vahel õhtupoolikul, kuna siis on kõikide restoranide köögid kinni. Sest no milline inimene sööb ometigi õhtust kella viie ja poole üheksa vahel?! See oleks täiesti kohatu!

      Siinne traditsioon näeb ette, et hommikusöök on väga pisike, lõunat süüakse umbes kell üks päeval ning õhtusöök on kell üksteist-kaksteist öösel. Vahepeal võetakse väike snäkk. Minu toanaaber Jorge on alati äärmiselt hämmastunud olekuga, kui ma kell seitse-kaheksa endale süüa tegema asun, sest NOR-MAALSED inimesed söövad südaööl. „Aga mis te siis enne magamaminekut teete?” on argentiinlaste tüüpiline küsimus, kui tutvustan neile söömisharjumusi Eestis (ja vist üsna suures osas Euroopas). Jah, mida me enne magamaminekut teeme?

      Argentina on õigusega kuulus kui lihasööjate maa – restoranides serveeritavad lihaportsud on hiiglaslikud. Nüüd ma juba tean, et kahel einestaval tütarlapsel on mõistlik liha jagada, aga ega siis alati ole meeles, et lihavaagna lauale tassimiseks tuleb kasutada kolme mehe jõudu. Ja toitu alles jätta tundub kuidagi patt, niisiis inimesed söövad ja söövad ja söövad.

      Mis me sellest kõigest järeldada võime: restoranides on üüratud portsud, süüakse meie mõistes keset ööd ja lisaks sellele on ühe üksiku naisterahva jaoks kannatuste rada ka lihtsalt poest söögi ostmine, sest väikseid portse supermarketites ei müüda. Iga hetkega mõistan aina enam, miks Argentinasse kolinud välismaalased üldjuhul kaalus juurde võtavad. Näiteks läksin täna pärast tööd söögijahile, mis päädis Suurte Summade kulutamisega – olin sunnitud ostma terve kana, sest väiksemaid pakendeid lihtsalt ei olnud. Ehk siis järgmise nädala kolmapäevani on minu söögiks kanahautis juurviljadega ja juurviljad kanahautisega.

      Mulle tundub, et üksi elamine on Argentinas iski, mis pole jaekaubanduse ajukäärudesse (veel?) jõudnud. Suur osa pakendeid on hiiglaslikud, mis on minu jaoks eriti suureks probleemiks just lihatoodete puhul. Olen küll lihasöödik, aga tervet kana ei suuda isegi mina korraga ära süüa. Teine valik on toit lihtsalt minema visata, mis minu meelest ei ole lihtsalt ilus.

      Samas, argentiinlased ise ei tundu oma toitumisharjumuste keskel paksuks minevat. „Kuidas on see võimalik?!” imestavad paljud välismaalased. „Nii hilja öösel nii rammusaid toite süües!” Kahtlustatakse, et saleda taljejoone saladus on hommikuses kange tee laksus.

      EL SÍMBOLO MÁS ARGENTINO EHK ARGENTIINLASTE IDENTITEEDI ALUSTALA

      Tänasel päeval üritan ise rahulikuks jääda, kui matega mitte harjunud inimesed püüavad pärast esimest mõrudat lonksu topsi jagajale tagasi pihku toppida, mõistmata, kui ebaviisakas on selline käitumine (kuigi – ka siin on koolkondade vahel erinevusi).

      „Ah, turistid,” mõtlen vaikselt ja üritan selgitada, kuidas vastu võetud mate lõpuni mittejoomine on jagaja ehk cebador’i solvamine – kui oled otsustanud sulle ulatatud matetopsi vastu võtta, tuleb see alati ka lõpuni juua.

      Keeruline on kirjeldada, mis asi mate täpsemalt on. Jook? Traditsioon? Aja surnuks löömise viis? Narkootikum? Mulle tundub, et kindla peale on ta kõiki neid asju ja midagi veel lisaks. Mida, seda on muidugi raske seletada ja isegi kohalikud ei saa sellega päris hästi hakkama. Kuid üks, mis kindel: nagu pole olemas eestlast, kes ei oskaks tantsida kaerajaani, pole olemas argentiinlast, kes ei teaks, mis on mate ja kuidas seda juua.

      Mate on põhimõtteliselt igihaljas põõsas või puu, mis kasvab ainult Ladina-Ameerikas: Põhja-Argentinas, Paraguays, Uruguays ja Lõuna-Brasiilias. Selle lehti siis korjatakse ja kuivatatakse ning saadakse teepuru, mida kutsutakse yerba mate’ks. Ehk siis sisuliselt on mate lihtsalt üks eriline teesort.

      Kuigi ka Eestis müüakse poes matet ja ma isegi tean mõnda inimest, kes sellest teed teevad, ajaksid keskmise eestlase matevaaritamise harjumused ühe korraliku argentiinlase lihtsalt naerma. Sest matet ei jooda ju ometigi nii, et jao pärast teepuru kannu, kuum vesi peale, natuke tõmbamist ja valame tassidesse välja. Mis te nüüd ometi nalja teete!

      Üldjoontes tuleb mate valmistamiseks võtta spetsiaalselt selleks ette nähtud anum, mida samuti kutsutakse mateks. Eesti keeles võib siis öelda, et tegemist on matetopsiga. Enamasti valmistatakse need pisikestest kuivatatud kõrvitsatest (calabaza’dest), kuid neid on ka puidust, klaasist, savist või portselanist. Traditsiooniline matetops on vormilt ümar – keskelt laiem ja ülevalt kitsam ning tihtipeale on ülemine serv üle löödud metalliga.

      Kõrvitsast või puidust matetops tuleb enne esimest kasutamist korralikult „sisse sööta” ehk kõigepealt tuleb teha topsi sisse mate valmis, jätta see umbes ööpäevaks seisma ja seejärel visata leotis minema. Kui matetops on läbinud sissesöötmisrituaali, saabki teda kasutama hakata. Selleks tuleb tops umbes kolmveerandini täita teelehepuruga (yerba), katta anum käega ja natuke raputada. Siis kallutatada kruusi nõnda, et mate jääks umbes 45-kraadise nurga alla ja susata sisse metallist kõrs ehk bombilla [häälda argentiina moodi: bombižža].

      Seejärel pole muud, kui umbes 80-kraadine vesi purule peale ja tops ringi käima. Valmistaja ulatab kuuma veega teepuru alati endast vasakul olevale inimesele, kes imeb läbi kõrre matetopsi vedelikust tühjaks ja ulatab selle siis jagajale tagasi. Väga oluline on mitte kasutada liiga tulist vett, sest muidu on läbi metallist kõrre sisuliselt võimatu matet tarbida ja jook saab ka liiga kibe. Jah, kõik jagavad sama kõrt ning selles pole absoluutselt midagi imelikku.

      Kui jagajast vasakul olev inimene on topsi tühjaks imenud ja tagasi andnud, täidab too kruusi taas kuuma veega ning ulatab endast vasakule, järjekorras järgmisele. Üldiselt ei peeta viisakaks topsi liiga kaua kinni pidada. Samuti on oluline meeles pidada, et „aitäh” öeldakse jagajale siis, kui rohkem enam ei soovita. Ehk siis – kui sulle ulatatakse tops, sa võtad selle vastu ja ütled „aitäh”, arvatakse sind järgmisest ringist välja.

      Matet juuakse igal pool ja igal ajal. „Tõelistel” argentiinlastel on ööpäevaringselt kaenlas termos kuuma veega, sest iga koht on hea mate tarbimiseks. Linnast välja sõites võib bensiinijaamades näha kuumaveeautomaate – lisaks autokütusele saavad matefanaatikud tankida ka oma termoseid. Mina turistina torman esimest korda sellist automaati nähes kohe seda pildistama, samas kui mu kohalikud sõbrad mind lolli näoga vahivad ja küsivad, kas ma olen natuke sooda, et niisugusest igapäevasest asjast pilti teen. Seejärel naeravad nad kohe jupp aega ja südamest, et ma pole varem matevee automaati näinud.

      Kohalikud joovad matet ka selleks, et paremini saledad püsida, kuna mate kiirendab ainevahetust ning samal ajal vähendab näljatunnet. Noortel ja rohelistel matejoodikutel on suure tõenäosusega esialgu kõht suisa lahti, sest organism pole sellise vänge ainega harjunud. Põhimõtteliselt peaks mate andma umbes sama efekti kui tee või kohv, aga väidetavalt olla vähem kahjulik ega viivat unerahu.

      See viimane on muidugi sulaselge vale – olen ise ükskord matejoomise tõttu pool ööd üleval istunud,

Скачать книгу