LITMIR.BIZ

      Mate valmistamise õpetus:

      Oota hetk – ning asu läbi kõrre teed imema. Ära matet pikaks ajaks tõmbama jäta – maitse muutub liiga kibedaks. Esimese topsi joob alati tühjaks valmistaja – cebador –, veendumaks, et jook on kõlbuliku kvaliteediga. Edasi hakkab tops ringis liikuma jagajast vasakule, kuni puru on kaotanud maitse ja tuleb minema visata, et uuega asendada.

      Mate valmistamisel on eri koolkondi. Osa lisab enne kuuma vee peale valamist külma vett, osa surkab kõrre sisse siis, kui vesi juba topsi valatud. Mõned valavad vett ringjate liigutustega, et vesi kataks korraga kogu puru, teised valavad vett ainult kõrre kõrvale, nõnda et osa purust jääb esialgu üldse kuivaks.

      Kui matenõu on hallitama läinud, ravi teda teepuruga ja soorita uuesti sissesöötmise rituaal.

      EL ASADO NUESTRO EHK MEIE LIHAGRILL

      Igal nädalavahetusel korraldatakse Argentinas tuhandeid asado’sid, kus pannakse pintslisse ilmselt tonnidesse ulatuvad kogused liha, salatit ja muud head-paremat. Kui aga paluda ühel argentiinlasel mõne sõnaga seletada, mida asado tema jaoks tähendab, võib olla kindel, et tegelane satub umbes sama suurde kimbatusse kui eestlane, kellel palutakse kahe sõnaga defineerida, mida täpselt tähendab saun ja milline on selle asutuse osa meie kultuuris.

      Maalähedaselt väljendades on asado üks seltskondlik grillipidu, kus kohtuvad head sõbrad, perekond, vein ja palju liha. Igasugused juurviljad, salat ja muu taimne toidus on asado juures absoluutselt teisejärguline. Nagu ka magustoit. Muide, liha all peavad argentiinlased alati silmas veiseliha, sealiha jaoks kasutatakse teist sõna ning seda eriti ei sööda.

      Asado’sid peetakse kus iganes: nii kortermajade terrassidel kui ruumikates tagaaedades kui avalikes parkides, nii kõrgklassi rikkurite peredes kui äärelinna getodes.

      Erinevus rikkurite ja getoinimeste asado’des on muidugi liha koguses (ja ka kvaliteedis) ning abivahendites – kui rikkamate inimeste parrilla’d ehk grillahjud võivad olla muljetavaldavad, spetsiaalselt selle majapidamise jaoks disainitud ja lisavidinatega varustatud, siis vaesemad velled ajavad läbi ka lihtsalt vana voodipõhja alla tehtud lõkkega.

      Grillahjusid kohtab Argentinas sõna otseses mõttes kõikjal – isegi tiheda liiklusega tänavatel ja eriti ehitusplatside läheduses võib ühtäkki ilmuda kui klaver põõsast parrilla, hunnik liha peal küpsemas ja tunkedes meeskodanik kõrval valvamas. Suurem osa Argentina ehitajaid sööb iga päev grill-liha ning igas brigaadis on oma asador, kes valdab grillimise kunsti nõnda hästi, et talle usaldatakse lihavalmistamise austav ülesanne.

      Kuigi tundub, et asado valmistamine ei ole ju midagi eriti rasket – halgudele tuli otsa, söed valmis, liha restile ja natuke soola peale –, on argentiinlased ise teist meelt. Asado valmistamine on rituaal, mida ei õpita selgeks üleöö, see nõuab pühendumist ja teadmist, millal on söed just täpselt õige temperatuuriga. Siiski võib kindel olla, et iga ÕIGE argentiina mees on loomulikult maailma parim asador, ning meesterahvas, kellel puuduvad oskused parrilla käsitsemiseks, pole üldse õige mees. Naisi aga parrilla ligi enamasti ei lasta.

      Kui asador’i arvates on liha piisavalt valmis, tuuakse lauale salat, chimichurri (spetsiaalne vürtsine kaste), leib (meie mõistes küll sai) – ja söömaaeg võib alata. Veinipudelid on avatud juba varem ning pärast esimest suutäit on kõigil kohustus kiita asador’i aktiivsete hõigete ja spontaanse aplausiga.

      Lonely Planeti Buenos Airese reisiraamatu autorite hinnangul on parrilla-restorani leidmine siin sama lihtne kui voodist väljakukkumine. Ma ei oska küll täpselt öelda, kui tabav see võrdlus on, sest minult on voodist väljakukkumine alati nõudnud vähemalt pisukest pingutamist. Aga parrilla-restorane on Buenos Aireses tõesti lihtne leida. Iga endast vähegi lugu pidava restorani menüüs on grillitud lihatoodetel oluline koht ning elusa tuleasemega parrilla leidmine on käkitegu – neid leidub üks vähemalt iga 500 meetri peale, kui mitte isegi tihedamalt. Liha söövad argentiinlased iga päev ja ohjeldamatutes kogustes, taimetoitlastel on Argentinas üsna raske põli, kuna juurvilju seal eriti ei sööda. Peamiselt hammustatakse liha kõrvale hoopis friikartuleid

      „Õige asado saladus on sidrun,” kuulutab mulle suurekoguline mees oma parrilla kohale kummardudes. Pisikeses tagaõues üles seatud parrilla tossab paljutõotavalt.

      Maria Rosa, tema mees Luis, nende viis last, kolme lapse abikaasad ja lapsed ning paar sugulast elavad nappides tingimustes Buenos Airese minu nn kodugetos Varjatud Linnas. Kokku on nende majapidamises umbes 20 inimest. Et toidetavaid suid jagub, süüakse seal peres asado’t vahetustega, sest kõigile korraga taldrikuid ja nuge-kahvleid lihtsalt ei jätku. Ega ka kohti laua ääres.

      Sellest hoolimata on asado midagi, mis võetakse nende pisikeses hoovis ette peaaegu igal nädalavahetusel. Grillitava liha kogus oleneb küll suuresti sellest, kui hästi on nädala jooksul läinud leivamüük nende väikeses pagaritöökojas. Seekord on laual ka pudel odavavõitu veini, mille tarbimise au kuulub peamiselt perekonnapeale ja teistele meestele.

      „Kuule, Liis, võta veini ka,” pakub mulle pereisa Luis bravuurikalt, keerates korgi maha ilmselt kõige odavamalt veinipudelilt, mida elus näinud olen.

      „Aitäh, aga ma ei tarvita alkoholi,” valetan kiirelt, et mitte pererahvast solvata. Veinipudel näeb välja selline, et mul puudub igasugune soov selle sisuga lähemalt tutvuda. Lisaks olen asado’le sattunud Conviveni kaudu, ja et alkohol on getos suur probleem, peame meie, päevakeskuse töötajad,

Скачать книгу