Minu Argentina - Liis Kängsepp

Скачать книгу

midagi, päev hiljem jätkan kapikoristamisega ning prussakad on jälle platsis. Seekord ma enam NII kõvasti ei karju – inimene harjub kõigega.

      Carmen annab mulle siis putukamürgisprei, lasen kõik kapid seda jama täis. Katsugu nad veel minu joonistuspaberite vahele poegima ronida! Tõesõna, ma võin koos elada sipelgate ja hiirte ja ämblikega, aga prussakad on lihtsalt rõvedad. Nii elan paanilises hirmus, et äkki toon mõne kogemata endale kotiga koju ja kuidas ta öösel mulle näo peale ronib. Unes kummitab laul „la cucaracha, la cucaracha” (prussakas, prussakas)… Võeh. Getoelu on alanud pauguga.

      ¡¿DIOS MÍO, DONDE TRABAJO EHK ISSAND, KUS MA TÖÖTAN?!

      Argentinasse saabudes tean ma oma tulevase töökoha kohta niipalju, et Centro Conviven on vaestegetos asuv päevakeskus, kus erinevates huvialaringides käivad ümbruskonna lapsed, noored ja täiskasvanud.

      Kui taotlesin Euroopa Liidust stipendiumit siia sõitmiseks, panin taotlusele nime Mataderos, kuna just sellenimelises piirkonnas pidingi tööle hakkama. Toona polnud mul aimugi, kui võikalt võib see kõlada inimestele, kes hispaania keelt oskavad, aga Buenos Airese linnaosasid ei tunne – see sõna nimelt tähendab tõlkes „tapamajad”. Omaette tõetera siin muidugi on, kuna selles linna piiril asuvas rajoonis oligi ajalooliselt palju tapamaju ja veistega kaubeldakse seal tänaseni. See tähendab, et kui parasjagu on turupäev, lehkab minu tööpost maalähedaselt sõnniku järele.

      Lisaks muidugi võib tõmmata veel teisegi paralleeli tapamajadega – Mataderoses asuv geto on äärmiselt ohtlik koht, kus väga sageli hukkub inimesi gängidevahelises arveteklaarimises.

      Osa allikaid peab seda isegi kõige ohtlikumaks slummiks Buenos Airese piirkonnas. Täiesti surmkindel on, et kui tahan argentiinlasi šokeerida, tuleb mainida, kus töötan. Lihtne lause „Ma töötan ühes päevakeskuses Ciudad Ocultast (Varjatud Linnast) 300 meetri kaugusel” tekitab alati furoori.

      „Kuidas?!?! Kuidas sa julged sinna minna?! Ma pole seal kunagi käinud ja loodetavasti ei satu ka kunagi!! See on ju nii ohtlik kant! Kuidas sa sinna üldse sattusid?!” on tavaline reaktsioon minu teatele. „Issand, kuule, kas sa tead, kus ta töötab? Ciudad Ocultas!!!” levib info minu kohta kiirelt alati kogu seltskonnale edasi.

      Omamoodi on neil muidugi õigus: piirkonnas elab allpool vaesuspiiri 16 000 inimest, kellest paljud pole üldsegi argentiinlased, vaid hoopis boliivlased, peruulased või paraguailased, kes tulnud Buenos Airesesse paremat elu otsima. Kusjuures nii mõnedki neist on ilmselt leidnudki selle parema elu, isegi kui nad elavad vaid getos, kus puudub soe vesi, elektrit varastatakse riigilt ning prestiižne on tegeleda turistide röövimisega

      Selle aasta jooksul, mil Convivenis töötan, muutuvad asjalood piirkonnas aina hullemaks. Sagenevad röövimised, kampade omavahelised arveteõiendamised ja mõnuaine paco kasutamine. Asjaolude halvenemisele aitab kaasa argentiinlaste jaoks harjumatult külm talv, mis inimestes masendust ja agressiivsust tekitab.

      Talv on õudne ka meile, vabatahtlikele – lisaks suuremale kallaletungiohule on meil pidevalt külm, sest keskuses puudub igasugune küte. On paar väikest soojapuhurit, kuid nendega ei suuda me suurt midagi korda saata, nii käin ma tööl kui kubujuss, seljas rohkem riideid kui Eestis 20-kraadise pakasega. Ehk siis: mul on lapsi õpetades seljas kaks särki, ülipaks kampsun, Eestist kaasa võetud talvejope, müts, villased sokid ja „prükkari-kindad” (need, millel näpud ära lõigatud, et saaks näiteks kirjutada või raamatus lehekülgi pöörata). Minu õpilased on samamoodi kubujussideks riietatud, istudes klassiruumides, joped seljas, mütsid peas, kuigi tundub, et nad taluvad sellist külma paremini kui mina.

      Nii ma siis olengi praktiliselt terve juulikuu ehk südatalve haige, kulistades pidevalt submarino’t Vana Tallinna ja meega. Submarino on hämmastavalt hea leiutis inimestele, kes ei armasta eriti piima juua (nagu mina), kuid keda on kasvatatud kindla teadmisega, et kuum piim meega on just see, mis inimesed terveks teeb.

      Retsept:

      Klaas piima

      Suur tükk tumedat šokolaadi

      Soovi korral Vana Tallinnat ja mett

      Aja piim kuumaks, viska sisse šokolaad, oota hetk, sega läbi, soovi korral (eriti näidustatud haigetele) lisa sorts Vana Tallinnat ja/või mett

      Kuna Conviveni ruumides läheb aina külmemaks, hakkame vabatahtlikega mõtlema, kuidas olukorda parandada. Üks variant on muidugi kolida kogu elu kööki, mida Carmen gaasipliidiga kütab ja kus on alati soojem, kuid arusaadavatel põhjustel on see pigem nali kui tõsine mõte. Pealegi elavad köögis prussakad. Niisiis, tuleb asuda raha teenima! Korraldame suure peo „Küta Conviven Üles” ühes korteris. Rahvast tuleb kohale nagu murdu, baariäri õitseb, muusika on hea, tekivad paarid üheks õhtuks ja toimub isegi väike kaklus. Seega perfektselt korda läinud üritus! Mul on pidevalt nii palju sagimist, et ei jõua napsigi võtta ning minu sõber Daniel Peruust meenutab veel aasta hiljem, kuidas tal sel peol baaris töötades kohutavalt lõbus oli.

      Teenime üritusega umbes 1000 USA dollarit, mis peaks minema keskküttesüsteemi jaoks, kuid sellest jääb väheks ning lõpuks kulub raha ikkagi muudele pisiasjadele. Convivenil pole kunagi raha ning alatasa tuleb ette olukordi, kus vähenegi säästetud raha kulub kiirreageerimiseks. Kas on tarvis maksta toidu eest, mida lastele pakutakse, lendab mõni arvuti õhku, on laste kunstitarbed otsas või tuleb kiiresti katust lappida. Conviven on kui mutiauk, mis aina neelab ja neelab raha, kuna organisatsioonil puudub kindel sissetulek.

      Ainsana on kindel, et kohalik kristlik kogudus aitab Convivenil maksta kommunaalmakseid ja „Help Argentina” saadab meile iga vabatahtliku pealt 100 dollarit, võttes samas 200 vahendustasuna endale. „Help Argentina” on muide üks odavamaid viise teha vabatahtlikku tööd Argentinas (sest teadupärast peab enamasti peale maksma, et kusagil heategevustööd teha, minu eest maksab selle raha programm „Euroopa Noored”, mis minu vabatahtliku töö projekti rahastab). Conviven pole tegelikult isegi ametlik organisatsioon, kuigi püüdleb selleks saamise poole. „Help Argentina” peaks meid aitama paberite ajamisel, kuid ei tee suurt midagi ning lõpuks visatakse Conviven nende vabatahtlike projektidest üldse välja. Keskus jääb ilma sellestki vähesest stabiilsest sissetulekust, mis tal oli.

      Keskküttesüsteemi ei ole Convivenil tänase päevani ning kuidas selle saamiseni jõuda, pole teada. Ameeriklanna Alex teeb kõik, mis võimalik, otsides fonde, kuid pole just palju inimesi, kes oleksid nõus toetama organisatsiooni, mida juriidiliselt olemaski ei ole. Aga et miks Conviven siis ei tee end ametlikuks organisatsiooniks? Sest Argentinas on seegi kulukas, keeruline ja aeganõudev protsess.

      VOY EN TAXI EHK MINA LÄHEN TAKSOGA

      Sõidan ühele peole. Istun taksos, kuna bussidega veel liigelda ei oska – kolm Buenos Aireses veedetud nädalat pole olnud piisav selle keerulise süsteemi selgeks õppimiseks.

      Vähemalt olen niigi tark, et teen enne kaardi peal täpselt selgeks, kuidas takso sõitma peab. See, et välismaalasi siin igal nurgal tõmmata üritatakse, on ju teada-tuntud tõsiasi.

      „Haa, tegigi ringi,” mõtlen omaette, kuni takso otsitud maja ette pöörab ja ulatan taksojuhile 20-peesose rahatähe. Kuidas ma küll nii rumal võisin olla, et alla 10-peesose sõidu eest talle 20-se andsin, lootes raha õigesti tagasi saada?

      Taksojuht muidugi üritab mind tõmmata ja annab raha valesti tagasi. Peame maha huvitava sõnasõja, kuna tema ei räägi sõnagi inglise ja mina eriti hispaania keelt. Taksojuhtidega tuleb mul lähemate kuude jooksul ette veel palju selliseid kaklusi. Ma ei tea, miks, aga kui ma teenindava personali peale vihastan, hakkan nendega õiendama alati inglise keeles (hispaania keelt ma ju alguses veel ei oska). Kuigi tegelikult pole vahet, kas ma avaldan oma nördimust inglise või eesti keeles, nad ei saa kummastki aru.

      Mulle

Скачать книгу