LITMIR.BIZ

Скачать книгу

eestlased, olete ikka puhta imelikud inimesed,” arvavad noormehed seepeale. See, et nende musitamine võiks muule maailmale veider tunduda, neile pähe ei tule.

      (Kogu vestlus on muidugi grammatiliselt hoopis teisel tasandil ja leiab aset inglise-hispaania-inglise sõnaraamatu vahendusel. Lisaks on abivahenditena kõrvalosades käed ja jalad.)

      Tahtsin ennist öelda, et kaaskodanike musitamine on Argentinas umbes sama loomulik tegevus kui hammaste pesemine. Kui aga oma getos elavate hoolealuste hammastele mõtlen, pean möönma, et musitamisel on nende elus ilmselt palju olulisem roll mängida kui hambaharjal.

      Saan peagi selgeks, et ruumi sisenedes tuleb alati eranditeta läbi musitada kõik seltskonnas olevad inimesed. Isegi kui neid on 25, nad on mööda tuba laiali ja sa ei tunne neist mitte kedagi. Isegi siis, kui sa sisened pisikesse autosse, kus on peale sinu veel neli inimest ja kus pole sõna otseses mõttes mingisugust ruumi. Alati. Muidu võid olla kindel, et sind peetakse kasvatamatuks või – mis veel hullem – ignorantseks välismaalaseks.

      Harjun uue, musitamist täis eluga kiirelt. Ostan näiteks ühest väikesest poest paari teksasid ja jään müüjannaga paariks minutiks lobisema – lahkudes anname üksteisele musi, muidugi! Pärast juuksuris veedetud kolme tundi ei ole ma isegi enam üllatunud, kui avastan salongist lahkudes oma põse vastast geijuuksur Estebani suu.

      Kui olen Argentinas elanud umbes pool aastat, saabub Buenos Airesesse ühele konverentsile eestlane Merili. Lepime kokku kohtumise, kus vahetavad omanikku päts Tallinna peenleiba ja Terry Pratchetti järjekordne eestikeelne raamat.

      „Üle pika aja näidatakse eestlast,” rõõmustan vaikselt omaette, tormates ülehelikiirusel kohtumispaiga poole. Pikemalt mõtlemata hüüan hoogsalt tere ja vajutan kiire musi neiu paremale põsele. Merili segaduses pilk ütleb kõik ning minu aju registreerib mõtte: „Kurat, eestlane!”

      Lahkudes me üksteisele enam musi ei anna.

      Umbes samal ajal tunnetan, et põhimõtteliselt on minu integreerumine Argentina kultuuriruumi jõudnud täiesti uude etappi – vaatan esimest hooaega sarjast „Gilmore’i tüdrukud” ega saa üldse aru, miks inimesed ei musita üksteist, kui nad kokku saavad või head aega ütlevad. Mis neil põhjaameeriklastel viga on, kas neid pole korralikult kasvatatud, et nad nii ebaviisakalt käituvad?!

      MI COMPAÑERO DE PISO, JORGE EHK MINU KORTERINAABER JORGE

      „Ja olengi tagasi Tartu ülikoolis,” on mu esimene mõte Buenos Aireses oma uue kodu uksest sisse astudes. Ma elasin omal ajal nimelt legendaarses Pepleri ühiselamus, kust alustasid kõrget lendu täiskasvanuellu näiteks poliitik Mart Laar ja saatejuht Priit Wend Kuusk.

      Kiirelt selgub veel teinegi sarnasus: meie Buenos Airese korter saab ühe mu lemmikraamatu ja – filmi järgi endale nimeks Fight Club ehk Kaklusklubi.

      „Mis mõttes Kaklusklubi?” küsivad järgmise aasta jooksul minult paljud.

      „Kas sa „Kaklusklubi” filmi oled näinud? Paper Streeti maja mäletad?”

      „Mis mõttes? Kas sa elad päriselt selles majas, mis filmis oli või?!”

      „Mitte päris, aga see korter näeb täpselt samasugune välja,” tunnistan ma, tavaliselt naerdes.

      „Kas teil kraanist tuleb siis ka roostevett ja vetsupotis vedelevad kasutatud kondoomid?” küsivad seejärel need, kes filmi on näinud.

      „Päris nii hull see asi ei ole, aga ma ei imestaks, kui katus ühel hetkel lihtsalt kaela sajaks.”

      Jah, Minu Kaklusklubi on tõeline urgas, kus laest koorub krohvi (aga muidugi ainult nendest kohtadest, kus krohvi üldse on), osa aknaklaase asendab kile, gaasipliit on umbes 25-aastane ja elektrijuhtmed ripuvad loominguliselt seintel.

      „Imelik, kuidas keskkond inimest muudab,” mõtlen ma ühel neist esimestest päevadest seal, tundes muret, kas on ikka turvaline oma arvuti toitejuhet seinakontakti ühendada või põhjustan ma sellega elektrilühise ja tulekahju. „Kui ma oleksin siia sattunud 20 aastat tagasi, kommunistliku teismelisena, poleks ma selliseid asju isegi tähele pannud.”

      Ma ei teagi, kas Euroopa Liitu selle eest tänada või mitte

      Minu korterinaabriks saab muusik Jorge, kes ei lahku peaaegu kunagi korterist ja kui tema tähelepanu juhtida tõigale, et tal on kampsun valepidi seljas, vastab ta: „Jah, ma tean, aga see sai teiselt poolt mustaks.” Jorge on umbes 30-aastane, lüheldast kasvu, kohutavalt pikkade pruunide sokris juustega, ta kannab prille ja mõnikord on tal küüned natuke lakitud. Ta ise väidab, et see kaitseb küüsi kahjustuste eest, mida võib põhjustada lõputu kitarrimäng. Ja see mäng on tõesti lõputu, selle saatel ma ärkan ja uinun terve aasta. Jorge on pärit Mendozast, Lääne-Argentinast Andide jalamilt, kus valmistatakse imehäid veine, kuid kust pärinevad inimesed räägivad täiesti arusaamatut hispaania keelt. Teised argentiinlased väidavad enamasti, et no need mendocino’d ongi pigem nagu tšiilikad, mitte argentiinlased, ning Tšiili hispaania keele aktsent on üks raskemini mõistetavamaid, millega olen kokku puutunud.

      Jorge ei räägi ühtegi teist keelt peale hispaania keele (kuigi on kolm aastat õppinud inglise ja kaks aastat itaalia keelt). Ta rendib mulle endale üüritud korterist illegaalselt ühte tuba, millel pole ühtegi akent, aga on selle-eest kolm ust. Ja lisaks on sellel toal uskumatult madal üür – 450 peesot1 kuus, mis ajab kadedusest silmad rõngasse kõigil teistel välismaalastel. Sellise soodsa tehingu ajas mulle välja mind vastu võttev organisatsioon „Help Argentina”, mis – nagu selgub teiste nende kaudu tulnud vabatahtlikega suheldes – üldiselt meiesuguseid üürisummadega alt tõmbab. Võib-olla sai määravaks see, et mina olin nende jaoks esimene vabatahtlik, kes tuli tööle terveks aastaks, mitte kaheks-kolmeks kuuks, ning lisaks veel esimene eestlane, keda nad kunagi üldse näinud olid

      Minu toa uksed avanevad koridori, kööki ja mingisse ruumi, mida võib hea tahtmise korral pidada elutoaks, kuid mida keegi kunagi kasutavat ei näi. Hiljem selgub, et Buenos Aireses pole sellistes akendevabades tubades absoluutselt mitte midagi imelikku. Sellest hoolimata mõjuvad mulle akendeta ruumid šokeerivalt ka veel siis, kui 14 kuud hiljem Argentinast lahkuma hakkan.

      Teisel või kolmandal ööl oma uues kodus ehmatab mind raskest unest üles kohutav lärm. „Issand, kas tõesti maailma lõpp on käes ja ma olen ihuüksinda mingis Buenos Aireses,” on mu esimene hirmunud unesegane mõte, kui voodist püsti kargan. „Või veel hullem – keegi on asunud meie maja lammutama, aga pole mulle eelnevalt teatanud,” tormab läbi pea järgmine mõte.

      Kappan, hommikumantli hõlmad tuules lehvimas, koridori ning saab selgeks, et maailma lõppu veel ei saabu, küll võib aga saabuda lõpp sellele haledale konstruktsioonile, mida Jorge koridori katuseks peab. Ma kujutan ette, et mu vanaisa kilekasvuhoone oli ka ilmastikukindlam kui see… khm… ehitusime. Sadu on nõnda tugev, nagu loobiks keegi väikeseid elevante vastu katust, koridori põrandast on saanud bassein ja käepärastest vahenditest ehitatud katus ähvardab sisse kukkuda.

      „Appi, tarvis kohe koristama hakata, muidu saabub peagi uppumissurm,” valdab mind uus paanika ja juba ma torman põrandalapi järele. Jorge ja tema sõber Carlos vaatavad mind nagu imelikku ja naeravad pisut kohmetult, natuke isegi parastavalt. Miks ma üritan põrandalapiga korda luua, samas kui põrandas on ometigi spetsiaalsed augud, kust sellised jõed saavad alla ja minema voolata? Nüüd, tagasi Eestis olles, tundub mulle endalegi juba arusaamatu, kuidas inimesed selliseid elementaarseid asju ometigi ei tea! Ja noh, et miks Eestis põrandates auke pole? Ah õige jah, enamasti ehitatakse meil Eestis katus selleks, et see muud ilmastikku majast väljaspool hoiaks.

      Igatahes järgmise vihmasaju ajal olen juba targem ja pagen käega lüües oma trepialusesse akendeta konkusse

      Peagi kolib meie korterisse ka

Скачать книгу