Minu Argentina - Liis Kängsepp

Скачать книгу

hakatakse tõsisemalt komplimente tegema umbes mu kümnendal Argentina-kuul, kui näiteks mu sõbratari koristaja küsib, kumb mu vanematest on argentiinlane.

      Omamoodi on see Argentinasse tulek olnud mulle paras loomkatse iseenda peal. Olin pähe võtnud, et tahan näha, mis minust saab, kui saabun täiesti võõrasse riiki, oskamata sõnagi kohalikku keelt, tundmata mitte kedagi, teades, et argentiinlased ise eriti mingeid muid keeli peale hispaania keel ei tönka.

      Algus on muidugi päris õudne – kas te olete püüdnud sõnaraamatu abil vestlusi maha pidada inimesega, kes ei räägi ühtegi teist keelt?

      „Höhöhöhöö, sa unustasid tegusõna „olema” vahelt ära,” naerab mu korterinaaber Jorge pidevalt närviliselt, kui üritan temaga pisutki hispaania keeles kõnelda. Pole ime, et ma siis, kui keel täitsa talutavalt käpas on, temaga üldse enam suhelda ei tahagi.

      Aga sõnaraamatust saab minu lahutamatu sõber terveks selleks aastaks ja kui juhtun kodunt lahkuma ilma punasekaanelise abimeheta, tunnen end justkui alasti

      Esimesed vestlused minu ülemuse Valmiriga on samuti pisut pingelised. Valmir ei oska väidetavalt sõnagi inglise keelt (hiljem selgub, et see on vale, kuid ta põhimõtteliselt keeldub isegi üritamast seda keelt kasutada), ta räägib umbes valguse kiirusele läheneva kiirusega ning tugeva brasiilia aktsendiga. Nõnda ei saa ma tema jutust vähemalt esimestel kuudel kümmet protsentigi aru.

      „Appi, kuidas sa temast aru saad?” hakkavad minult umbes viie kuu möödudes küsima vabatahtlikud, kes valdavad tegelikult hispaania keelt paremini kui mina, aga Valmiri aktsenti mõista ei suuda. Jah, ühtäkki oleme Valmiriga üksteisest aru saama hakanud! Kuigi teinekord käib see meil ikka üle kivide ja kändude ning sõnaraamatu abil.

      Ühel hetkel, kui mu hispaania keel on juba päris hea, soetab Valmirgi endale lõpuks ometi mobiiltelefoni ja helistab mulle kord.

      „Valmir, ma ei saa sinust üldse aru,” hädaldan telefoni, kui ta on juba kolmandat korda midagi väga-väga kiiresti torusse lobisenud. „Palun räägi aeglasemalt!”

      Ta hakkab naerma ning võtab hetkeks tempot maha. Õnneks kestab see hetk piisavalt kaua, nii et ma enam-vähem mõistan, mis tal öelda on

      „Miks siin kogu aeg kõige kohta linda öeldakse?” küsin umbes kolmandal keeleõppenädalal oma korterinaabri Eli käest, kes on praktiliselt terve elu hispaania keelt osanud.

      „Linda tähendab „ilus”,” vastab mulle Eli.

      „Ah soo, Eestis on see hoopis naisenimi, aga see naine on kindlasti umbes 70-aastane.”

      „Jah, Hispaanias ka, seal seda nime eriti ei kasutata.”

      „Aga mida siis esta linda tähendab?” küsin mina.

      „See tähendab umbes midagi sellist nagu „see kaunitar”,” vastab Eli.

      „Muide, Esta on samuti Eestis naisenimi. Kas sa kujutad ette, kui mõni eestlane paneks oma lapsele nimeks Esta Linda,” hakkan ühtäkki naerma.

      „Jah, ja siis see laps koliks Argentinasse ja kõik naeraksid tema üle,” kõkutab Eli minuga koos.

      Mulle tundub, et nõnda intensiivses keeleõppes tekib igaühel mingil hetkel totaalne tõrge õpitava keele vastu. Nii ka minul. Kolmandal-neljandal kuul tunnen, et ma lihtsalt ei tahagi üritada seda keelt rääkida: ilmselgelt hindasin ma ennast üle ja arvasin, et keel jääb mulle kergemini külge, kui ta tegelikult jääb!

      Nii ma siis olengi kaks kuud sisuliselt vait ja kuulan.

      Ning seejärel, nii umbes viiendal-kuuendal kuul, hakkangi enam-vähem sujuvalt rääkima.

      Minu õnn on see, et hispaania keelt ma enne Argentinasse minekut õppinud ei ole. Paljudele varem keelega kokku puutunud välismaalastele on Argentina keelekasutuse eripäradega harjumine raske – siinne keel erineb tunduvalt sellest, mida Hispaanias räägitakse. Näiteks sõna tu (sina) ei kasuta argentiinlased just eriti tihti, öeldes selle asemel hoopis vos. Aga kombinatsioon „ll” hääldatakse Argentinas ja Uruguays meie mõistes nagu ž, mujal hispaaniakeelses maailmas aga rohkem nagu lj (näide: sõna pollo (kana) hääldus Argentinas on ‘požžo’, Hispaanias po j l o) ning y muutub häälduses samuti ž-ks, mitte ei jää meie mõistes millegi i ja j-i vahepealseks nagu Hispaanias

      Ühel hetkel tunnen endalegi ootamatult, et hispaania keele rääkimine pole mulle enam kõva eneseületus, vaid hoopiski nauding. Mulle meeldib suhelda taksojuhtidega ja rõhutada seda kohalike porteño-aktsenti, mida ma kohutavalt armastan. Kui olen juba tagasi Eestis, kogen iga kord, kui saan hispaania keelt rääkida, kuidas tuju paraneb, mu sees läheb kõik kergeks ja on tunne, nagu võiksin lennata maailma lõppu. Ja ma naeratannaeratan-naeratan. Hoolimata sellest, et ma tean – minu hispaania keel võiks olla veelgi parem, kui ma rohkem grammatikat õpiksin.

      Mõnikord saan ma aga aru, et mul ei ole üldsegi põhjust häbeneda. Kord teenindab mind ühes internetipunktis, mida Buenos Aireses leidub sisuliselt iga nurga peal, nii tugeva slaavi aktsendiga mees, et ma ei suuda vastu panna kiusatusele küsida, kust ta pärit on.

      „Ukrainast, Odessast,” teatab nii umbes kuuekümne tuuris härra mulle hispaania-vene segakeeles.

      „Aa, ma olen Eestist,” ütlen talle naeratades, ja sellest piisab – mees läheb kohe üle vene keelele.

      „Ma elan siin juba 13 aastat, aga hispaania keelt ei räägi endiselt peaaegu üldse,” ütleb ta, ja kas mulle ainult näib, et uhkusega hääles? Tunnen, nagu oleksin kodus, Eestis.

      „Ega ma aru ka suurt saa. Tütar ikka tönkab rohkem,” räägib mees edasi. „Ja milleks mulle ikka see hispaania keel, ma olen juba vana, minusugused enam ei õpi.”

      Mulle jääb sellest netipunktist lahkudes suhu halb maik. Ma lihtsalt ei suuda mõista inimesi, kes kolivad kuhugi keskkonda ega õpi ära selle koha keelt. Minu jaoks, kes ma hakkasin keelest enam-vähem poole aastaga aru saama, tundub see nii uskumatu. Ma ei tea, võib-olla see on omaette intelligentsusvorm, et aastate jooksul midagi külge ei jää?

      EL CLIMA LINDO EHK MÕNUS KLIIMA

      Ühel jaanuarihommikul, kui õues mõõdetakse 40 soojakraadi varjus, ärkan teadmisega, et ei jaksa näppugi liigutada, veel enam voodist püsti tõusta.

      Taoline kuumus 90 %-lises õhuniiskuses osutub minusugusele põhjamaa kaunitarile tapvaks kombinatsiooniks ning laman sõna otseses mõttes tervelt kaks päeva voodis, jaksamata sealt tõusta. Eriti piinavaks osutuvad käigud vannituppa, mis asub alumisel korrusel. „Jesver-susver, ma küll ei tea, kuidas ma jaksan voodisse tagasi komberdada,” mõtlen iga kord, kui olen sunnitud kulmulihaste jõul vannituppa loivama. Joogivett kulub jaanuaris-veebruaris lausa liitrite kaupa, neli suurt pudelit päevas on täiesti normaalne taks. Arvestades veel kõiki neid arbuusihunnikud, mis mulle sisse lähevad, olen suhteliselt üllatunud, et neerud endiselt tõrgeteta töötavad.

      Millegipärast tundub Eestis valitsevat väärarusaam, et Ladina-Ameerikas on ilm kohutavalt palav, sõltumata aasta- ja kellaajast. Mõnikord on see tõesti nõnda, kuid mitte alati.

      Saabun Argentinasse märtsi keskel, kui kohalike jaoks on kätte jõudmas sügis. Olen muidugi enne minekut teinud kodutööd, tuletades meelde kunagi koolitunnis õpitud teadmise, et meiega võrreldes on seal aastaajad nihkes – kui põhjapoolkeral on suvi, on lõunapoolkeral talv.

      Siiski mõjub lennujaamas mulle selga vajuv kuum niiske õhk üllatavalt.

      „See vist ongi troopika,” mõtlen endamisi, kui taksoaknast suurte silmadega ümbrust uudistan. „Aga kus on palmipuud?”

      Terve märtsi teise

Скачать книгу