LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kordas Tambet vähimagi solvumiseta. Hennul oli alati olnud õigus teda parandada või tema kulul isegi kerget nalja heita. „Kolmandaks – kurat, sassi ajasid. Mida ma tahtsingi öelda? Ahjaa, kolmandaks… isegi kui sa peaksid selles elus mulle võlgu jääma, siis tagasi maksta luban ma alles järgmises elus.”

      Henn oli kuulnud Tambeti teinekord arusaamatutestki annetustest, sellal kui avalikkuse ees hoidis ärimees kiivalt kinni oma kitsi miljonäri kuvandist. Tambet ei rääkinud kellelegi, et ta oli kümnete tuhandete kroonide ja hiljem tuhandete eurodega toetanud ühe vaesest Lõuna-Eesti perekonnast pärit poisi haridusteed, algul Tartus ja seejärel Inglismaal. Noormeest ei olnud ta seniajani kohanud. Muidu karmi olemise ja ütlemisega Tambet oli heldinud poisi vanemate abipalvest. Kui Oxfordis õppiv tudeng pöördus heategija poole ning küsis võla tagasimaksegraafikut, sai ta Tambetilt lakoonilise vastuse: „Kui Teil avaneb kunagi võimalus, palun toetage selle rahaga omal äranägemisel mõnd vaest poissi või tüdrukut, kes praegu ei ole veel kooliikka jõudnud.”

      Henn oli sellest loost kuulnud Oxfordis õppiva noormehe isalt, kellega ta sattus juhuslikult kokku haiglas, kuhu kiirabi oli insuldikahtlustusega Hennu toimetanud – õnneks selgus peagi, et tegemist oli siiski vaid ägeda migreenihooga. Haiglaseinte vahel mõtlevad inimesed elu väärtustele teistmoodi kui supermarketi kassajärjekorras seistes.

      „Olgu, räägime sellest elust, mitte järgmisest,” leppis Henn. „Mis siis, kui kriitikutel on õigus? Kui ma olengi kõigest ajakirjanik, endine ajakirjanik pealegi, ei rohkemat.”

      „Esiteks, hea ajakirjanik on austusväärsem kui hädine kirjanik,” selgitas Tambet. „Ja teiseks, sinust võib saada hea kirjanik.”

      „Mille järgi sa usud, et must võib midagi saada?” Henn pidas Tambeti lugemishuvi varasema mulje põhjal väga ahtaks.

      „Võib-olla sa üllatud, kuid ma võin ausalt kinnitada, et olen su raamatu läbi lugenud, koguni kaks korda,” rääkis Tambet väärikal toonil. „Kuidas te, erudeeritud, ütletegi: see raamat kõneles minuga.”

      „Raamat kõnetas sind,” aitas Henn. „Või siis pakkus see raamat sulle samastumisvõimalusi. Ma küll ei kujuta ette, kellega.”

      „Kellega?” Ärimees pidas pika pausi, mispeale Henn jõudis juba alustada närvilist hallootamist. Kuid Tambet jätkas: „Tead, see vana meesõpetaja ja noore õpilase armulugu on meie paljude lugu. Tüdruku ema segab selles loos ainult vett, põhiline – vähemalt minu jaoks – on siiski mehe impotentsus.”

      „Impotentsus?” hüüatas Henn.

      „Jah, vanamees oli võimetu ja sinna nahka see ilus suhe läkski,” esitas Tambet oma tõlgenduse. „See on nagu IME lugu. Impotentsete Meeste Eesti. Väga sügav lugu.”

      Henn ei tahtnud romaani sisust rohkem rääkida. Viimase paari nädala jooksul oli temalt korduvalt pinnitud, mida ikkagi autor ühe või teise tegelase või episoodiga tahtis öelda. Romaani ümber peab püsima õrn, lahtiseletamatu fluidum, tunnetas Henn intuitiivselt. Seetõttu püüdis ta alati vältida lavale liialt lähedale istumist. Henn mäletas, kuidas silmanähtav auk baleriini sukkpükstes oli kord ära rikkunud tema teatrielamuse, õigemini teatris tekkinud unelma.

      „Muide, oled sa praegu ikka Eestis?” taipas Henn lõpuks küsida.

      „Ei ole.”

      „Oi jumal!” ahhetas Henn. „Ära ütle, et oled Aafrikas! Kes need telefoniarved kinni maksab!”

      „Olen Kreekas.”

      „Ma parem ei küsigi, miks sa seal oled.”

      „Ära küsi jah.”

      „Aga miks sa siis ennist EMT peale vihastasid?” imestas Henn. „Leviauk võis ju olla hoopis sinu juures. Kreeka on eriti auguline maa.”

      „On küll,” kinnitas Tambet. „Aga sellegipoolest tuleb EMT-d tümitada.”

      Telefonivestlus Tambetiga oli andnud Hennule rohkem, kui ta lootis. Õigupoolest ei lootnud ta midagi – jäänud arvustuse teerulli alla, ta lihtsalt pidi oma pettumuse kohe välja elama. Ent see, mida jõukas sõber juhtumisi vastu andis, oli enam kui üksnes autori eneseusu taastamine. Tambet Alveri meesõpetaja-käsitlus oli ootamatu isegi selle tegelaskuju loojale. Henn Paavel tundis, et ta peab – ilmtingimata peab! – rohkem teada saama, et paremini mõista… omaenda romaani. Või õigemini elu. Ning muud võimalust läbikirjutatu uuesti läbielamiseks Henn ei näinud, kui otsida üles see kunagine 17-aastane koolitüdruk, kellega ta oli Toila spaahotellis kohtunud eelmise aasta oktoobris, see tähendab ligi kolmkümmend aastat pärast skandaalset kohtuprotsessi.

      Teine peatükk

      Absoluutselt ebaterve

      Visiitkaart, mille pensionärist muusikaõpetaja Kaarel oli romaaniesitlusel autorile pihku surunud, viis Hennu kiiresti sihile. Ta broneeris telefoni teel kahetunnise massaaži, ükspuha millise, „peaaasi, et konte ei väänataks, tuliseid kive varvaste vahele ei pandaks ja kogu keha õliga kokku ei mäkerdataks”, nagu Henn oma vastumeelsustest mõista andis. Monika ütles seepeale, et ju siis idamaised kehahooldused kliendile ei sobi ning tuleb piirduda klassikalise massaažiga, ainult küsitav, kas selleks just kahte tundi vaja läheb. Alles nüüd tutvustas Henn end nimepidi ja see seletas kõik ka massöörile. „Jään teid ootama,” sõnas Monika juba vähem ametlikult, millest Henn luges välja, et ta on tõesti oodatud.

      Maakri tänav, kus asus ilu- ja massaažisalong „Monika”, oli Hennule ammusest ajast tuttav. Tallinna-päevadel käis ta siin sageli. Kõigepealt külastas ta Stockmanni toidupoodi, et osta karp Caesari salatit ja India pähkleid, mis olid rammusamad mujal pakutavatest ja mille poolekilone pakk andis nosimist paariks õhtuks. Pähklite nimel kannatas Henn ära kassajärjekorra koos meeleheitel koduperenaistega.

      Stockmanni teine korrus – meeste osakond – oli diskreetsem. Hullude ostupäevade eel või järel valitses siin lausa majesteetlik vaikus. Seekord ostis Henn meeste osakonnast Calvin Kleini pringid aluspüksid. Lihtsad ja mehelikud, ei mingit rokokood. Ta arvas, et vuhvid värvilised bokserid võivad ju olla atraktiivsed NBA mustade korvpallurite jalas ning kindlasti näinuksid need välja stiilsemad kui väljaveninud Friends’i püksid, aga massaažilauale poleks sobinud ühed ega teised. Aluspesu kõneleb inimese seksuaalsusest otsekohesemalt kui kõik muud rõivad kokku, ja Henn tahtis, et see kõne – isegi kui teda masseerinuksid pimeda naise käed – väljendaks pigem reipust kui ükskõiksust.

      Aluspesu oli Hennule lapsepõlvest saadik olnud märgilise tähendusega. Tema pesu ei olnud kellelegi salaja piidlemiseks. Kooliajal häbenes ta silmad peast, kui mõni tüdruk juhtus märkama tema pikki helesiniseid aluspükse – napooleone –, mis sokkide ja viigipükste vahel vilkusid. Henn võttis selle häbitunde lapsepõlvest kaasa ega söandanud istudes kunagi põlve üle teise visata.

      Niisama oluliseks pidas Henn naiste aluspesu esteetikat, mille jalustrabavat muutust oli ta oma elu jooksul nõutult pealt vaadanud. Ta imestas, et alles mõnikümmend aastat tagasi võisid mehi erutada naisterahva kotakad aluspüksid, milliseid tänapäevaste seksuaalsete äratuskellade pingereas võiks liigitada rasestumisvastaste vahendite hulka.

      Nagu igal normaalsel mehel, nii hakkas ka Hennul süda kiiremini lööma, kui ta nägi vargsi midagi keelatut – kummargil naiste pisikesi püksikuid. Ent pruunid sukkpüksid, mis olid venitatud üle puusade, teksapükste värvlist kõrgemale, mõjusid kihule suisa halvavalt. Otsides seletust sukkpükste jahutavale toimele, süüdistas Henn kõigepealt materjali ebameeldivat viskoossust. Kui rinnahoidjast vabanemine käis klõpsti, siis sukkpükste äravõttu võis võrrelda naise korsetist lahtiharutamisega, mis ligi kolme sajandi jooksul oli nõudnud meestelt erakordset seksuaalset vastupidavust. Kui sukkpüksid sümboliseerivad sulgumist, ummistust, õhupuudust, variserlikkust, siis rinnahoidjad tekitavad julguse, lööklaine, vabanemise assotsiatsioone.

      Kõige enam kahtlustas Henn oma visa sukkpükstevastase hoiaku põhjusena asjaolu, et just mehed olid läbi aegade kandnud sukkade ja sukkpükste erinevaid modifikatsioone, mille kõige tülgastavam vorm – pruunid trippidega sukad – oli ilmestanud ka tema poisipõlve. See oli

Скачать книгу