LITMIR.BIZ

Скачать книгу

vaimse loomeprotsessi madaldamine tootmiseks ning tulemuse nimetamine tooteks.

      „Ilukirjandus ei ole kullaauk, tead ju küll,” vastas Henn. „See ei ole ravimiäri. Hea, kui autor või kirjastus peale ei maksa. Kui me pirukaretsepte välja ei annaks, oleksime ammu pankrotis. Eelmise aasta elasime üle tänu suvikõrvitsasalatile.”

      Kirjastus, mille peatoimetajaks ja väikeaktsionäriks oli Henn asunud pärast lehetoimetusest lahkumist, kuulus nende tundlike teemade hulka, mida abikaasad vältisid. Mõlemad teadsid, et kirjastus hingitses üksnes miljonär Tambet Alveri armust. Hennu häiris sõltuvus Tambetist, kuid veel enam kohutas teda oht jääda rippuma Ingridi rahakoti külge. Muidugi oli mehel siiralt hea meel naise eduka töökarjääri üle, aga see vaimustus ei korvanud alandust, millest oli alanud Hennu alateadlik eemalehoidmine Ingridist. Nende kodu, ridaelamuboks Veeriku linnaosas, oli viimastel aastatel muutunud võõraste majaks.

      Mehe haavatavust mõistes püüdis Ingrid rahast rääkida nii vähe kui võimalik ja ka kulutada enda tarbeks nii vähe kui võimalik. Henn ei tohtinud tajuda Ingridi majanduslikku üleolekut. Lõpuks ei olnudki neil eriti millegi peale kulutada. Ülalpeetavaid lapsi enam ei olnud, mõlemal abikaasal oli ametiauto. Elektrihinna järsk tõus ei sundinud neid juhet seinast välja tõmbama. Kõik nende harjumuspärased vajadused said jätkuvalt rahuldatud.

      „Ma vist kardan vaesust üle kõige siin ilmas,” ütles Henn, kui nad olid jõudnud „Vanemuise” ette. „Ma ei karda vaesust kui sellist – võin süüa, ausõna, kartulikoori, kui muuks raha ei jätku. Ma kardan häbi ja alandust, mida vaesus kaasa toob. Kui kõik inimesed olid ühteviisi vaesed, siis ei pidanud midagi kartma. Nüüd peab kartma. Sest vaesus määrab su üksindusse. Seda ma kardangi. Kardan nii enda kui teiste eest. Kardan nende laste eest, kelle emadel ei jätku jäätiseraha. Kardan nende vanakeste eest, kes peavad kerjama. Kui mitte tänaval võõrastelt, siis kodus oma lähedastelt. See pole parem. Ma ei tea, kuidas lõpetan mina. See hirmutab.”

      Nii pikalt rääkis Henn vaid siis, kui oli üle poole pudeli veini või vähemalt kaks pudelit õlut ära joonud.

      „Henn, minu emal ei olnud mulle kuigi sageli jäätiseraha anda,” rääkis nüüd Ingrid tasasel häälel. „Ma olin klassi kõige vaesem tüdruk. Ükskord ema küsis, mida ma kõige enam sooviksin. Ütlesin, et ilusaid talvesaapaid. Ja ema ostis need. Need olid uhkemad kui ühelgi teisel tüdrukul. Kui klassiõed nägid hommikul garderoobis sääraseid saapaid – olin kooli tulnud teistest varem, sest ei tihanud oma uute saabastega silma paista –, siis asusid nad mõistatama, kelle omad need peened jalavarjud küll võiksid olla. Ja kui koolipäeva lõpul selgus, et mina olen see Tuhkatriinu, kellele need saapad kuuluvad, ei varjanud tüdrukud oma hämmeldust ja pettumust. Uskumatu, et sinusugusel on sellised saapad! Just nagu minul ei olekski tohtinud olla ilusaid asju. Henn, vaesus ei ole uuema aja väljamõeldis.”

      „Kas su emal oli seda kingitust tehes ka mingi… kavatsus, tagamõte?” küsis Henn.

      „Kaks kuud hiljem suri ta ära, rinnavähki,” ütles Ingrid.

      „Isa oli selleks ajaks teid juba maha jätnud?”

      „Ammu, kohe pärast minu sündi,” sõnas naine. Henn teadis, et Ingridit oli kasvatanud tema vanaema.

      „Ütle, kui kaua need ilusad talvesaapad sul vastu pidasid?” päris mees.

      „Ühe talve. Siis kasvasid varbad saabastest välja. Aga algul olid saapad ideaalse suurusega. Võrratu tunne, kui miski on just nagu sinu järgi tehtud. Ema tahtiski, et mul oleks ükskord ometi midagi, mis oleks paraja suurusega. Samu riideid olin alati kandnud mitu aastat enne ja mitu aastat pärast sobivat aega. Need olid alati kas liiga lohmakad või liiga kitsad.”

      „Enamasti tundub terve maailm kas ängistavalt ahas või ähvardavalt suur,” üldistas Henn.

      „Mina tundsin kord üheteistkümnendas klassis tahvli ees seistes, et mu kampsun käriseb,” jätkas Ingrid. „Siis oli küll selline tunne, et maailm käriseb. Nii häbi oli. Olin seda villast kampsunit kandnud seitsmendast klassist alates.”

      „Kujutan ette, et sa võisid päris seksikas välja näha,” aasis Henn.

      „Kuidas?”

      „Noh, see pidi ju päris tihedalt ümber su… rindkere kiskuma.”

      „Sina mõtled ikka ühes suunas,” vangutas Ingrid heatahtlikult pead. „Aga võta teadmiseks, et ma küpsesin varakult. Üheteistkümnendas klassis ei paisunud mul enam midagi. Kampsun lihtsalt kulus ära. Narmendas igast otsast.”

      „Ikkagi kasvasid sa kampsunist välja,” jätkas Henn. „Sa olid oma riietest üle. Sa suudad kõigest üle olla, mis ei ole oluline.”

      „Ära sa ütle, kleidid ja seelikud on ühele naisele ülimalt olulised.”

      „Teadagi,” nõustus mees.

      Henn võttis naisel õlgade ümbert kinni. Sõnatult möödusid nad kunagisest kangapoest, kust Henn oli ostnud riide oma pulmaülikonna jaoks – ülikonna, millele teenindusmaja rätsep suutis anda mõnitavalt pika õlajoone. Henn tundis end selles ülikonnas nagu uppunud kana. Headel ujujatel on laiad õlad, tuli talle nüüd pähe. Hennu ujumisoskus oli keskpärane, ent siiski parem kui kanadel.

      Siis jäi neile ette Riia ja Akadeemia tänava ristmik, mille lähedal paiknes juuksur, kus Hennu poisipead isa näpunäidete järgi halastamatult pügati.

      Pärast raudteesilda algas Tammelinn. Sõidutee laiendamine oli küll nõudnud vahtrapuude seast ohvreid, kuid ikkagi mõjusid Riia tänava äärsed aiad oma pärna-, õunapuu- ja sireliõitega hüpnootiliselt rahustavatena. Henn meenutas, et ka Karlova linnaosas asuva Raua tänava aianurka, tema lapsepõlvekodusse, olid vanemad poja sünni jäädvustamiseks istutanud valge sireli. Kümmekond aastat tagasi jäi Hennu sirel kinnivaraarendajatele saatuslikult ette.

      Henn ja Ingrid jõudsid nüüd Riia ja Väike-Kaare nurgale, kus oli kunagi asunud apteek lahke apteekritädiga, kes müüs pidude eel julgust koguvatele poistele klooretüüli. Kunagi, kunagi…

      Maarjamõisa ristmikust üle vantsides olid Henn ja Ingrid juba sedavõrd väsinud, et eelistasid taksosse istuda. Autot täitvad powerhitid ei jätnud võimalust isegi sisemonoloogiks. Henn mõtles, et teeb taksojuhile viisaka märkuse. Aga siis otsustas, et sõiduaeg on nii lühike, et ei maksa tühjast tüli teha – ta kannatab selle põrgulärmi ära.

      Ingridiga oli ta sel õhtul rääkinud rohkem ja avameelsemalt kui mitmel varasemal aastal kokku. Ainult üks valus teema jäi jätkuvalt luku taha – maikuus neli aastat tagasi oli lahkunud Hennu ja Ingridi noorem tütar, 18-aastane Sandra. Paavelite perekondlike vestluste päevakorda pääses harva ka vanem tütar Maarja, kes pärast õe enesetappu oli hakanud tõsiusklikuks ning asunud pühendunult hoolitsema eaka mehe eest, kes oli läbi teinud ränga autoavarii. Ehkki mõlemad, nii Ingrid kui Henn, janunesid iga vähemagi uudise või kuulduse järele, mis viidanuks võimalusele, et Maarja ei ole nende ühisest ilmalikust elust pöördumatult välja astunud.

      Henn oli traumaatilised tühimikud oma elus täitnud raamatuga. Oma raamatuga. Ta ju pidi eluga edasi minema. Aga ta ei tahtnud minna lähedastest liiga kaugele. Lähedased selleks ongi, et nad oleksid lähedal. Kõrvaltoas.

      „Kas sa magama ei tule?” küsis Ingrid pisut imestunult, kui avastas, et Henn oli taas arvuti ette istunud. Mehel oli tavaks südaööl viimased online-uudised üle vaadata. Selgus, et Kanepi oli veerandfinaalis kaotanud.

      „Kohe, kohe,” rahustas Henn. Ta vaatas läbi kirjakasti ja oli pettunud, et inimeselt, kes paari päeva eest lubas temaga uuesti ühendust võtta, polnud saabunud ainsatki sõnumit ega meili, telefonikõnest rääkimata. Henn pidi kahetsevalt tõdema, et ilmselt oli ta oma antennivõrdlustega C’est La Vie kohvikus tõesti liiale läinud ning noore ajakirjaniku Elena endast eemale peletanud.

      Kui mees kikivarvul, et Ingridit mitte üles äratada, viimaks magamistuppa sisenes, leidis ta oma abikaasa olevat täiesti ärkvel. Naise sale keha oli erutavalt lõhnastatud. Arvatavasti oli see Chanel nr 5, mille Henn oli naisele eelmisel aastal sünnipäevaks kinkinud. Aga Ingrid võis

Скачать книгу