LITMIR.BIZ

Скачать книгу

jala suure varba mõned päevad tagasi vastu lauajalga ära löönud. Sõim, mis lauajalga tabas, ei hoidnud ära küüne tõmbumist tumelillaks. Henn sai ise ka aru, et ebamugavus, mida tekitas suurvarba inetu väljanägemine (ta oli isegi kaalunud, kas katta küüs plaastri või kleepsuga), kinnitas vaid üht – Monika ei jätnud teda ükskõikseks, ehkki ta oli endale kuude kaupa vastupidist sisendanud. Seetõttu oli Henn nüüd pettunud, et ilmselt oli hoopis tema see, kelle vastu huvi ei tuntud. Või oli juba alanud „kes keda?” mäng, mida Monika täiuslikult valdas.

      „Minugi poolest – joome teed,” nõustus Monika.

      „Mu ettekujutuses on massöörid sellised… tugevad ja kogukad naised,” püüdis Henn uusi jutuvagusid sisse ajada. „Teie olete natuke teistsugune. Kuidas te suudate?”

      „Kas need naised, kes Tais teie kõhtu sõtkusid, olid paksud?”

      „Jumalale tänu mitte. Nad olid lausa nääpsukesed.”

      „Näete siis! Ja nad said hakkama. Miks siis mina ei peaks saama?”

      Monika istus Hennu kõrvale diivanile. Massöörid ei pelga teise inimese keha lähedust. Kuidas saaksidki.

      „Kui ma oleksin Toilas teadnud, et te olete professionaalne massöör, võib-olla… ma olin tollal tõepoolest depressiooni kukkunud… võib-olla oleksin ma seal… ” takerdus Henn oma ootamatult julge mõtte väljaütlemises.

      „Ma ei usu,” raputas Monika pead.

      „Mida te ei usu?”

      „Et te oleksite mind oma tuppa kutsunud. Te kartsite mind.”

      Henn tundis end põrmuks tehtuna. Teetass tema käes värises.

      „Miks ma pidin teid kartma?” suutis ta vaevu esitada oma kaitseküsimuse. Ja lõi silmad pelglikult maha.

      „Ma ei tea,” vastas naine. „Aga te olete kogu aeg kuidagi pinges. Te otsite kogu aeg midagi, teadmata, mida. Või keda. Seda oli ka teie raamatust tunda.”

      „Võib-olla otsin iseennast?” ütles Henn tasaselt.

      „Võib-olla. Kui see on nii, siis massaaž võib natuke aidata küll. Lõdvestuda.”

      „Nagu Toilas? Te oleksite tulnud minu hotellituppa ja… mis siis edasi oleks juhtunud?”

      „Neid teenuseid ma ei paku, olge mureta,” ajas Monika kaela õieli. „Te ju nägite hinnakirja?”

      „Äkki ma oleksin just neid teenuseid oodanud ja vajanud?” provotseeris Henn. „Ilma hinnakirjata. Või kus see piir läheb? Energia vabastamine on ju ka idamaise massaaži eesmärk. Sexual Kung Fu. Kas te masseerite ainult kätega?”

      „Millega siis veel?”

      „Jalgadega näiteks. Või huultega.”

      „Teate, see jutt läheb täitsa rappa,” katkestas teda Monika. „Aeg oleks massaažiga alustada.”

      „Öelge mulle, Monika, ainult ühte asja veel,” muutus Henn tõsiseks. „Kas ma ei oleks tohtinud teie lugu oma romaani põimida, isegi sedavõrd moonutatuna, nagu ma seda tegin? Kas ma tegin teile jälle haiget?”

      „Ah siis selle pärast, lunastuse pärast, iseenda meelerahu pärast te siia tulitegi,” järeldas Monika.

      „Mitte ainult,” sõnas Henn. „Uskumatu, aga te olete minu elus sees olnud peaaegu kolmkümmend aastat, ehkki ma olen teiega koos olnud ainult mõned tunnid. Ainult mõned tunnid! Ma olen kirjutanud teist, ei – pigem teist inspireerituna – terve romaani, aga ma ei tea seniajani, kes te tegelikult olete ja miks te mulle nii korda lähete. Tõesti ei tea. Ma ei tea, mida ma peaksin teiega ette võtma. Ja iseendaga ka.”

      Monika oli Hennu avameelsest avaldusest pisut kohkunud. Nüüd oli tema kord sõnatult maha vahtida.

      „Kas selles romaanis oli midagi, mis läks, noh, täiesti nihu?” uuris Henn edasi.

      „Vene ajal ei kandnud kohtunikud talaari, nagu te kirjutasite,” kogus Monika end kiiresti. „See vanem mees, kes kohtuotsuse ette luges, oli lihtsalt ülikonnas. Tavalises hallis ülikonnas.”

      „Tänan märkuse eest,” naeratas Henn.

      „Palun. Te võite nüüd massaažituppa minna ja riidest lahti võtta,” jätkas Monika pisut jahedamalt. „Välja arvatud muidugi aluspüksid.”

      Hubane seinavalgustusega ruum, kuhu päikesevalgus nirises arglikult läbi kardinaprao ja mille keskel asus tellitava kõrgusega massaažilaud, oli ooteruumist hulga avaram. Sinna mahtusid lahedalt ära nii dušikabiin, massöörile vajalik laud kõiksugu pudelikeste ja topsidega, tool ja riidenagi kliendi tarvis, ning muusikakeskus. CD-mängijal pöörles vahetpidamata, ilmselt hommikust õhtuni, üks ja seesama plaat, tõeline relaxing-muusika, mille ajatu sulin ja vulin, ning kindlasti ka äsja joodud tass ingveriteed põhjustasid Hennule ebasoovitava probleemi – vajaduse minna WC-sse, mille asukoht oli mehele paraku teadmata. Kas üritada vastu pidada või suruda häbitunne alla ning paluda Monikalt juhatust? Mees jäi oma uute Calvin Kleini aluspükste väel selle keerulise küsimuse üle mõtisklema, kui Monika koputas ja otsekohe ka ruumi astus. Variandiga, et klient võinuks paaniliselt karjuda: „Veel mitte!”, ta nähtavasti ei arvestanudki.

      „Kas siin majas on kusagil ka…” küsis Henn kõhklevalt.

      „Oi, vabandust, ma oleksin pidanud teile näitama,” sõnas Monika siira süüdlaslikkusega.

      Henn pidi asjal käies olema iseäranis täpne ja korralik oma häda lõpu ajastamisega, et Calvin Klein ei reedaks vähimaidki intiimse hooletuse märke. Seepärast kulus tal tualettruumis tavakohasest rohkem aega. „Nagunii mõtleb nüüd, et mul oli suur häda,” kirus Henn olukorda.

      Seejärel palus Monika mehel massaažilauale pesulõhnase lina peale kõhuli heita, nõnda et tal oleks võimalikult mugav läbi ümmarguse avause hingata. Aga see avaus jäi Hennu kõri ja sellel looklevat armi soonima. Henn passitas oma lõuga tükk aega, leidmata siiski talutavat asendit, ning pööras lõpuks pea viltu, mis andis talle võimaluse ühe ninasõõrme abil hingata ja ühe silma nurgast Monikat näha.

      „Peaasi, et teil endal oleks mugav,” kordas massöör ja kattis mehe jalad käterätikuga. Eelnevalt oli ta Calvin Kleini ainult veidi allapoole tirinud. Teised klassikalised masseerijad on lamaja tuharaid palju julgemalt päevavalgele toonud, mäletas Henn.

      Monika kreemitas käed ja alustas Hennu seljalihastest, nagu protseduur ilmselt ette nägi. Õrnad, rahustavad puudutused läksid üle silitusteks, algul aeglases, siis kiiremas tempos. Vaheldumisi sõrmede ja pöidlaga. Risti vasakult paremale, pikisuunas ülevalt alla, paremalt vasakule, alt üles… Natuke tugevamini ja natuke veel tugevamini. Järkjärgult muutus silumine nahka soojendavaks hõõrumiseks, siis muljumiseks, pigistamiseks, voolimiseks.

      „Te ei hingeldagi?” küsis Henn pärast veerandtunnist vaikimist.

      „Olen treenitud. Ka teie, nagu ma näen,” ütles Monika. „Enamik teie eas mehi on ära vajunud. Mis sporti te teete?”

      „Niidan muru. See on geenidest.”

      „Mis on geenidest?”

      „Kehakaal. Ma söön ja joon õlut piiranguteta,” uhkustas Henn.

      „See on siis õllest, et teie nahk on siidine nagu koolipoisil.”

      Kuuldud kompliment – liiga ilus, et olla tõsi – meeldis Hennule väga. Monika keskendus konspiratiivpunktide otsingule mehe selgroolülide vahelt.

      „Kas teil endal selg valutama ei hakka?” vastas Henn komplimendile omapoolse hoolitsusega.

      „Ma ei kummardu. Ma annan põlvedest järele,” selgitas Monika ja patsutas mehe selga.

      „Millest te praegu mõtlete?” ei jäänud Henn vait.

      „Teist.”

      „Te lõõbite niisama.” Henn oli siiski meelitatud.

      „Miks ma peaksin lõõpima? Ma mõtlen, mismoodi te mind näete. Kas sellisena,

Скачать книгу