LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kinnitas Monika ning asus innukalt Hennu peanahka masseerima.

      „Mul läheb aina raskemaks eristada teie poolt kirjeldatud kirgastumist ja valgustumist… hullumeelsusest, tõesõna,” mõtles Henn valjult. „Teate, hiljuti mõisteti Norras üks ligi kuuekümnene populaarne poliitik – mees muidugi – neljaks aastaks vangi selle eest, et oli mõned aastad tagasi seksuaalselt ahistanud 14-aastast koolitüdrukut. Nüüd, kui tüdruk sai 17-aastaseks, kaebas ta poliitiku kohtusse. Ekspertiis tõestas, et kaebaja on seniajani neitsi. Sellest hoolimata leiti muude asitõendite alusel – meilikirjad, SMS-sõnumid –, et mees on süüdi. Ära tõendati ka see, et paarike oli hotellis ühes voodis maganud. Mida nad seal tegid, võib igaüks ise ette kujutada. Kohus kujutas ette, et tüdruk aitas mehel rahuldust saada. Ma ei tea, võib-olla käsitleb zen-budism seksi samas võtmes nagu too ihar Norra poliitik.”

      Monika silitas õrnalt Hennu nõgusaid põski, millele Wilkinson Sword oli hommikuse habemeajamise käigus jätnud punase veretava triibu. Nüüd ta siis märkab, kurvastas Henn, et mu nahk on lotti vajunud. Sellepärast oligi žiletitera sisse lõiganud.

      „Te ei pea mind uskuma,” jäi Monika rahulikuks. „Kuid ma ei ole kunagi puudutanud Kaareli põske nii, nagu praegu teie oma.”

      Monika puudutas mehe kõrvalesti, sulgpehmelt.

      „Miks teie budistlik või õigemini sürrealistlik abielu oma õpetajaga nii kiirelt otsa sai?” uudistas Henn edasi. „Mul jäi Kaareli jutust mulje, et ta tõesti armastas teid. Ta näis isegi olevat kade nende meeste peale, kes on teie ellu tulnud. Sealhulgas minu peale, kes ma nii rumalalt oma romaanis teilt… süütuse võtsin.”

      „Jah, ta kannatas,” lausus Monika. „Ja mina ei suutnud teda aidata, ehkki ta seda lootis. Rikkusime zeni reeglit: õpilane ei tohi Õpetaja ellu tungida ega ka vastupidi. Nad ei saa teineteist päästa. Mõistsin seda natuke liiga hilja. Ma lahkusin, sest Õpetajal ei olnud enam midagi anda. Mis Õpetajal anda oli, seda andis ta heldelt. Ta muutis mu iseloomu. Kindlasti paremuse poole. Henn, te ei tea, kui võimatu ma olin puberteedieas.”

      Nüüd jõudis Hennule pärale, kui täpselt oli Tambet Alver osanud „Armutu armastuse” põhjal määrata õpetajale õige diagnoosi – IME. Kõik korrastus korraga.

      „Mingil hetkel sain ma aru,” jätkas Monika, „et ka vabadust võib olla mitmesugust. Olin püüdnud millestki vabaks saada, kuid see oli tühi püüdlus, kui polnud eesmärki, milleks. Äkitselt valdas mind lapse sünnitamise kinnisidee. Olin siiski naine. Elav naine. Ma hakkasin kartma, et veel mõned aastad, ja ma ei saagi enam last. Tervet last. Mida noorem sünnitaja, seda tervem laps – see on ju üldteada tõde.”

      „Tänapäeval sünnitavad neljakümnesedki lups ja lups,” mainis Henn.

      „Lups ja lups…” osatas Monika. „Kui oleks, keda sünnitada. Mul on mõned sõbrannad, kes lasid õige aja mööda. Hiljem, kolmekümne viieselt, ei jäänud enam rasedaks. Isegi kui mees oli võtta. Arstid ütlevad, et see on nähtavasti stressist. Kui liiga palju tahad, ei tule midagi välja. Aga minul tuli. Ma ei jäänud hiljaks. Laps on elu suurim õnn.”

      „Kellega?” huvitus Henn. Ja taipas kohe, kui rumal oli seda küsida.

      „Mina valisin ta välja, väga sümpaatne mees, nüüd umbes teievanune, aga ta oli abielus ja praeguseks on tal oma naisega juba kolm last. Ma teadsin, et ta ei saa kunagi päriselt minu omaks. Ja tegelikult ma ei tahtnudki ennast siduda. Aga ma armastasin teda – mitte ratsionaalselt, mitte saagi pärast, vaid romantiliselt –, ja seepärast tahtsin temalt last. Meie poeg lõpetab sel kevadel gümnaasiumi.”

      „Ja tema isa?”

      „Elab oma endist abielu. Toetab oma vallaslast nii palju, kui suudab. Tema naine ei tea sellest loost midagi.”

      „Kas te armastate seda meest veel?” küsis Henn.

      „Võiksin armastada, aga ma ei tahaks enam temaga koos elada,” ütles Monika. „Vabadus on mulle kallim.”

      „Keeruline lugu,” resümeeris Henn. „Vähemalt olen lõpuks ometi saanud ümberlükkamatu tõendi – te ei ole enam süütu.”

      „Veider küll, kuidas üks neitsinahk on teile terve elu korda läinud,” imestas Monika. Ta lõpetas mehe õlgade voolimise. Aeg oli ümber saanud.

      „Nüüd puhake kümmekond minutit, käige duši all – kui soovite,” jagas Monika juhtnööre. „Järgmine klient tuleb poole tunni pärast. Eesruumis saate maksta – kaardiga, kui soovite – kuuskümmend eurot. Olete alati oodatud.”

      „Monika!” Henn kargas istuli.

      „Ei, ei! Pärast massaaži ei tohi kunagi järsult tõusta!” hoiatas naine. „Teate, ma soovitan teile veel ühte asja: ärge enam Freudi lugege! Freud arvab, et inimese alateadvusse ladestuvad ainult negatiivsed kokkupuuted eluga, õudused, mida me ei taha teadvustada, kuid mis juhivad meid ja lämmatavad meie elu. Freud kuulutab, et inimene on ainult instinktide masin. See pole nii. Alateadvusse või, nagu uuemal ajal öeldakse, ebateadvusse talletub ka palju head, mida peaksime sealt üles leidma. Seal on loovuseimpulsse ja energiat, halastust, kaastunnet ja armastust.”

      „Te usute armastusse?” küsis Henn. „Mitte oma lapse isaga, vaid uue armastuse võimalikkusse?”

      „Miks ma ei peaks uskuma?”

      Seejärel palus Monika Hennul miskipärast veel kord kõhuli heita. Henn kuuletus. Ja naine silitas taas oma imeliste sõrmedega mehe turja, liikus piki selga aina allapoole, kurvitas üle vööpiirkonna, ning tõmbas mehe aluspüksid ettevaatlikult üle tagumiku – Henn aitas pisut kaasa – ja isegi kaugemale, peaaegu põlvedeni. Siis raputas Monika kergelt Hennu tuharaid, mees tõmbas need intuitiivselt pingule, et vältida kannikate vedelat vetrumist. Siis ringlesid naise sõrmed mehe reiekarvades ning kopsisid lõpuks tema kontsa.

      Siis jättis massöör Hennu keha rahule. Ta jäi massaažilaua kõrvale vaikselt seisma. Mees ei julgenud liigahtadagi. Ta tundis end ihualasti olevat. Ta ei teadnud, mida teha. Võib-olla naine üksnes narris teda, ei muud. Olnuks häbitu oma alasti keha fassaadi näidata. Aga lamasklemist jätkata oli ka piinlik. Läbinisti sant olukord.

      Korraga kolksatas uks kinni. Monika oli toast lahkunud.

      Henn kargas vupsti püsti ja tõmbas oma tuttuued aluspüksid üles. Tegelikult need ei olnudki nii madalal, nagu talle oli tundunud. Võib-olla oli pükste allatõmbamine tema pelk kujutlus? Duši alla Henn ei läinud, pühkis vaid kreemise ihu paberiga üle. Ja rihtis korda juuksed, millelt õli oli võtnud hõljuvuse. Päris kiilakas veel ei ole, rahunes Henn peegli ees. Ta oli viimasel aastal murelikult jälginud, millist lageraiet tegi vanadus tema oimukohtadel.

      Massöör Monika istus asjalikult oma töölaua taga ja toksis midagi arvutisse. Nüüd olid tal ninal isegi prillid, mis moodsa tattoo-topiga teatud vastuolu tekitasid.

      „Ainult üks küsimus veel,” palus Henn üsna alandlikult. „Isiklik.”

      Monika jäi kuulama.

      „Kui me kolmkümmend aastat tagasi pärast kohtuistungit kohtusime, nelja silma all, Emajõe pargis, siis, kui ma leheartikli jaoks materjali kogusin, kas te oleksite minuga tulnud, kui ma oleksin… lähenenud?” kogeles Henn.

      „Ma ootasin seda,” vastas Monika kindlalt. „Siis olin ma tõesti neitsi.”

      Henn noogutas aeglaselt.

      „Ma tajusin seda, et te ootasite,” ütles ta kurvalt. „Teil oli seljas tumehall seelik.”

      „Ja teil jalas helesinised wranglerid, peaaegu auklikuks kulunud. Aga te olite juba abielus. Te ei saanud enam olla, te saite ainult omada ja olla omatud.”

      „Aga täna?”

      „Mis täna?”

      „Mida te täna tajute?” küsis Henn.

      „Täna tajusin seda, et te olete ikka veel pinges,” vastas Monika.

      „Mul on kahju,” vabandas Henn. Ta oleks äärepealt vanduma hakanud. „Nüüd on hilja?”

      „Hilja

Скачать книгу